Juhiks siiski tähelepanu ühele olulisele erinevusele 1939. ja 1941. aasta ümberasujate vahel. Ja olenemata sellest, kes sõlmis lepingu Saksamaaga või mis rahvusest ümberasujad olid. Nimelt 1941. aasta ümberasujad (või vähemalt osa nendest) ei saanud oma Eestisse jäänud majade eest Saksamaalt kompensatsiooni saada, ega isegi küsida, sest nende majad olid juba NSVLi ja Saksamaa vahel lepingu sõlmimise ajaks, rääkimata siis ümberasumise ajaks, natsionaliseeritud. Natsionaliseerimine toimus enamasti 1940. aasta lõpul, vähem ka 1941. aasta alguses. Natsionaliseeritavate majade nimekirjad on ENSV Teatajas 1940 ja 1941 avaldatud. Nii et paljude "järelümberasujate" puhul langeb küsimus Saksamaa poolt omal ajal makstud kompensatsioonist ära, sest inimestel polnud enam vara, mille eest kompensatsiooni küsida.

Tõe huvides tuleb öelda, et 10.jaan 1941.a. Moskvas ja Riias sõlmitud Saksa kodanike ja Saksa rahvusest isikute ümberasumiseks ning vastastikuste varanõuete lõplikuks reguleerimiseks sõlmitud lepingutest just viimane, Moskvas sõlmitud lepingu artikkel 6 nägi lisaks Riias sõlmitud lepingu punkt-punktilt tingivale raamlepingule väga täpselt ette ka järelümberasujate natsionaliseerimisele kuuluva vara üleandmise korra. Huvilistel ja kõigil vastupidist väita üritavatel kärajatel tasuks need ümberasumislepingud ja nende lisad (ka vara üleandmiseks ettenähtud deklaratsioonide vormid) kõigepealt korralikult läbi lugeda ja enesele selgeks teha! Järelümberasujate vara natsionaliseerimine ei toimunud mitte Natsionaliseerimisele kuuluvate majade esialgse nimekirja avaldamisega 1940.a. oktoobris vaid alles siis kui natsionaliseerimiseks ettenähtud protseduurid olid riiklikult volitatud natsionaliseerimskomisjoni poolt korrektselt lõpuni viidud. Järelümberasujate majade osas kirjutati natsionaliseeimise otsused alla valdavalt alles aprillis-mais 1941. Seega mitu kuud pärast järelümberasujate lahkumist. (Siinkohal tasuks enesele natsionaliseerimise mõiste ja tähendus õiguse seisukohalt selgeks teha) Samas on asjakohane välja tuua tõsiasi, et läbirääkimisi NSVLiidu ja Saksa Riigi vahel järelümberasumise läbiviimiseks Eestist ja Lätist peeti juba alates 23. septembrist 1940. Need kestsid seega ligemale neli kuud. Nende venimise peapõhjuseks oli just nimelt järelümberasujate natsionaliseerimise kuuluva vara üleandmise ja sellistel varadel lasuvate võlgade ülevõtmise kord. Nii üleantud varad kui nendel lasunud võlad on Saksamaal, nn. Treuhandi arhiivis (samuti ka Moskvas) täpselt arvel ja nende alusel ja neid arvestades maksti Saksa Riigis kompensatsioone kuni sõja lõpuni ja pärast sõja lõppu, Saksa Liitvabariigi seaduste mõistes Saksa riigi meetmetege nn. "Minemajamisalalt" pärit, Saksa Riigi meetmetega (lepingute alusel), Saksa territoorjumile ümberasustatud isikutele maksti vastavaid hüvitisi, mille arvestamise aluseks võeti jälle ümberasumisel deklareeritud varad ja nendel lasuvad võlad! Nõudeid Saksa Liitvabariigilt hüvitise saamiseks võisid esitada ümberasujad, järelümberasujad ja teatud tingimustel ka saksa kodanikud, kes kuulusid Saksa rahvusesse ja kes olid pärit nn. minemaajamisalalt (mis hõlmab Saksa Liitvabariigi seaduse mõistes , konkreetselt nimetatult ka Eestit) 31.detsember 1937.aasta seisuga. Vaata vastavat Saksa 1952, 1953.a seadusandlust!

Mul tunne, et Hr. Toomas Alatalu on üks väheseid poliitiku tööks parlamendis vajalike võimeid omav poliitik. Erinevalt enamikust meie Riigikogusse kuuluvatest parteisõduritest kes isikliku mõtlemise ja vastutustunde asemel parteibüroodest tulevaid käskusid vorbivad näikse Alatalu ilmselt olevat senaator kes suudab-viitsib probleemi süveneda ja seda selguse saamiseni, tõe huvides uurida ja analüüsida. Saadus tulemusi oma isikliklike teadmiste, kogemuste ja ajaloolis-õigusliku taustsüsteemiga sobitada ning selles objektiivne tõde pikapeale, tüütus, korduvate kontrollimiste ja uute analüüsimiste läbi välja sünteesida! Arvan, et seda tasub järgmistel valimistel meeles pidada!

Ajaloo vassijatele- Eiche ja Co peaks olema selge,et 1939. aastal pandi Laidoneri käsul Eesti piir kinni.Nii olid 1939.a. ümberasujad samuti priviligeeritud seisuses nagu seda olid järelümberasujad stalinlikust NSV Liidust, 1941.a. Need ümberasujatele omandi tagastamise teemad on juba ammu selgeks räägitud. Mind kui EV KODANIKKU teeb murelikuks hoopis teine asjaolu: Endine õiguskantsler J-E TRUUVÄLI,Vabariigi tippjuristide eksperthinnang ja mitmed Riigikohtu lahendid , arhiivdokumendid ja palju muud - annavad ühese hinnangu, et seda vara ei tagastata , mille suhtes on eriklausel ka ORAS-s.Ja kui praegu väidavad teatud poliitikud ja huvigruppid hoopis vastupidist, ilma et nende seisukohtadel oleks juriidilist katet, või oleks tekkinud uued asjaolud,kas siis kodanikuna pean ma eelnimetatud institutsioonid ja tippjuristid süüdimatuks pidama, või kuidas? Järelikult, seadma kahtluse alla ka õigusriigi ja demokraatia kui sellise, meie riigis.Aga just neid mõisteid kasutab saamahimus grupeering suitsukatteks oma hämara justiitskuriteo varjamiseks

Tänud eelnevetele informatsiooni eest. Minu arvates peakski eesmärk olema iga üksikjuhtumi puhul eraldi kindlaks teha, kas iga konkreetse ümberasuja vara natsionaliseeriti ja kas kompensatsiooni maksti. Ja vastavalt sellele edasi talitada. See nõuab aga tööd arhiivides ja tundub, et sellisest lahendusest ei ole huvitatud ei see pool, kes peab kõiki ümberasunuid reeturiteks ja laob nagu mantrat, et kõigile on kompenseeritud, ega ka teine pool, kes kõike valimatult tagastada tahab.

No aga peaks ju olema lihtne, kui iga tagasitaotleja toob saksa arhiivist tõendi, et ta esivanem pole seda kompensatsiooni saanud?! Mis seda takistab? Miks ükski eesti instants pole sellist paberit näinud? Mida kardavad varataotlejad, kui nad nii ausad on ja paljukannatanud? Ja Eichele soovin küüditamist üle elada. Las siis kuulutab, et küüditatud ja sõjapõgenikud on võrdsed. Tahan sõjapõgeniku definitsiooni !!! Kas Eiche ei annaks selle? JA siis tahan küüditatu definitsiooni. Ja siis võrdleks. /Endine küüditatu./

Aitäh artikli autorile ja eelkirjutajatele-kommentaatoritele asjaliku teemakäsitluse eest! Jagan täiesti -lihtne- arvamust sõjapõgeniku definitsiooni ja küüditatu definitsiooni kohta ja leian,et siinses kontekstis oleks hea välja tuua ka ümberasuja definitsioon. Samas tuleks avada kogu see rahvusvahelise õigusel põhinev arusaam selle protseduuri kohta kuidas ja millistel tingimustel, millistel tunnustel, millise asjaajamise läbi läbi ja kelle poolt saab isikut sõjapõgenikuks või ka poliitiliseks põgenikuks üldse tunnistada. See ei ole Euroopalikus maailmas tunnustatud arusaamade järgi kaugeltki mitte nii, et teate, ma ühekorraga arvan nii ja ma vist olengi Venemaal-Saksamaal repatrieerunud ümberasuja aga Eestis, siis jälle, kui see on kasulik, siis olen muuseas ka põgenik. See mõiste tuleks siinkohal avada ja ma arvan, et järelümberasujatest kui sõjapõgenikest rääkivad poliitikud-ühiskonnategelased peaksid oma silmad siis küll peast ära häbenema. Ja advokaat Eichel tuleks tõenäoliselt lihtsalt loobuda ning oma õigusteaduslikku haridust tõendavad paberid ülikoolile võib-olla tagasi anda.

Mis puutub Saksamaa arhiividest kontrollitavaid andmeid, siis Eestisse on kord juba tulnud Saksamaalt kiri milles asja kohta selgelt öeldi, et kui vara tagastamist taotlevad järelümberasujate pärijad ei suuda Eestis esitada Saksamaa vastavast ametkonnast pärit legaalset tõendit selle kohta , et nad ei ole oma mahajäänud vara eest kompensatsiooni saanud, võime kindlalt väita, et nad on saanud Saksamaal väga hea kompensatsiooni. Samuti ka seda, et Saksa seaduse järgi on neil ümberasujatel kohustus vara tagasitaotlemisest informeerida koheselt saksa võime ja Saksamaalt saadud hüvitis tagasi maksta. Tänaseni ei ole mitte ükski järelümberasujast varanõudja sellist tõendit Saksamaalt Eestisse toonud. Vastust küsimusele, miks nad seda, asjast ühest selgust andvat tegu teinud ei ole, teate teie kõik aimata ilmselt samavõrra kui minagi...

Kui tahate muuta ükskõik millist arutelu lõputuks jauramiseks, ärge kunagi pange ühtegi viidet ühelegi seadusele, allikmaterjalile, publikatsioonile (nii ei saa keegi enam aru, kes, kus ja millal midagi tegi, ütles või väitis). Viitamine on ju nii raske, eriti arvutis! Vaja teha kopeeri ja aseta (copy ja paste). Jube raske!

mis vahe on kokkuleppel ja lepingul?

Kui kaaluja lahkelt täpsustaks, millised viited, millistele seaduste, allikmaterjalide, või publikatsioonide kohta teda konkreetselt selles,Adolf Hitleri poolt 6.oktoobril 1939. keskpäeval, Poola alistamise puhul, Riigipäeval peetud kõnes, Euroopas hajali asuvatele, riigi- ja rahvussalslastele esitatud kojukutse, -isamaale (Vaterlandi) naasta, üldnimetusega "Heimkehr ins Reich"(tõlk. Kojupöördumine riiki) põhjal ja selleks riikide vahel sõlmitud lepingute alusel Vaterlandi (Isamaale) ümberasunud isikutega seoses huvitab? Oleksin hea meelega nõus neid tõsistele huvilistele täpsustama ja ka selgitama.

Rein Markil on tuline õigus! Millegipärast unustatakse ära, et 1939a. sügisel pandi piir kinni ja välisviisasid tavaline kodanik enam lihtsalt ei saanud. Sakslased ja targemad eestlased said vägagi hästi aru, millega tegemist. Peale selle oli kohalikel sakslastel käepärast ka märgatavalt parem informatsioon sellest, mis toimub ja tulevaste sündmuste tagapõhjadest.

http://www.hot.ee/yyr/index1.htm

Kui arupärija pidas küsides silmas lahkujate varade kompensatsiooni mingit uut lahendust, siis leian, et nii tollased kokkulepped Eesti ja Saksamaa vahel kui ka hilisemad varanõuete reguleerimise lepingud Saksamaa ja NSVL-i vahel, lisaks 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigi nõudeõiguse loovutamine NSVL-i kasuks on küsimuse lõplikult lahendanud.