Vabad pinnad tekkisid siis, kui läksid siit erusõjaväelased. Need kes olid informatsiooni juures, need ostsid need korterid kokku ja hiljem üürisid välja , kui omanikud, suure raha eest. Tean seda sellepärast, et töötasin 2000 aastast kindlustuses. Kui ühel nimel on 10 korterit ja seal elavad kõigis üürnikud, siis on see ainuke järeldus. 1. toalise korteri üür oli vähemalt 2500 krooni. Keegi ei kontrollinud nende omanike tulusid. Sundüürnikeni need ei jõudnud ja kui ma Soomest tagasi jõudsin 2000 aastal, siis ei olnudki enam mingisuguseid kortereid. Samuti ei saanud ma ka laenu, sest töökoht ei võimaldanud, liiga väike palk.

Sundüürnikud on üks Kesknädala numbrist numbrisse liikuv halb muinasjutt, millel pole algust ega lõppu. Ja ei saagi olla, sest head ja õiglast lahendust polegi olemas. On valida ainult halva ja veel halvema vahel. Sundüürnike suurim häda on see, et nad on enda suuvoodriks palganud kesklased, mis tähendab, et selle jama otsas rikastuvad (või saavad korteri) mõned KE-le lähedalseisvad isikud, ülejäänud lakkugu panni.

Kuule Glavlit! Teeme nii, et sa kingid mulle oma erastatud korteri ja võtad vastu selle hüvitise, mida pakutakse mingis korteris elamise eest. Kui sa ise oleksid "põõsa" all elanud 16 aastat, siis räägiksid sa teist juttu. Sundüürnike ehk kodutute jutt ei ole muinasjutt, see on karm reaalsus ja ainuke erakond, kes on püüdnud seda probleemi lahendada, on olnud KESKERAKOND. Niipea, kui tal mingid võimalused on olnud, niipea on ta ka ära nullitud tänu eestlastele. Kaasmaalaste kätega küüditatud ja kaasmaalaste kätega maha müüdud 100000 eestlasest kodanikku! See probleem ei puuduta venelasi, sest nemad ON SIIN OMANIKUD.

Sundüürnike saaga on tõepoolest kui halb muinasjutt, aga see on tõsilugu. Enamikul juhtudel on sellele üsna hea lahendus olemas ja on tõesti piinlik, et eesti poliitikutel selle teostamine nii kaua aega võtab.

Kevadel oli pikka aega vaba korter aadressil Erika 5 kahjuks ei mäleta korteri nr.Ja Ankru 1 seesama korter millest oli üle aasta tagasi ajalehtedes pikalt juttu.Ja jaanipäeva paiku samas majas vabanes veel üks pind mis on siiamaani asustamata.Mõlemad korterid asuvad 0 korrusel.

Kas keegi tark räägiks paari sõnaga ka sakslasele tagastatud majadest?Nendest,millel ei ole tagastamisõigust ja siiski tagastati.Palju pappi panid kohtunikud ja muud tegelinskid tasku,eesotsas Raskiga. Tean maja,mis tagastati sakslasele,seadusevastaselt(riikidevahelist kokkulepet pole siiamaani),frits müüs maja samal hetkel milliga ja nüüd tankistid müüvad seda sama maja 12 milliga. Vanainimestele pakutakse vastu korterit,kus peldik on trepikoja koridoris,endised elanikud on olnud "paadialused".Kas need vanad inimesed on võimelised tegema remonti? Savisaar jm.linnavalitsuse muiduleiva sööjad on inimvaenulikud abordijäänused,kes täidavad ainult omi taskuid. Selles riigis õigust saada,naerma ajab.Ka SOLVIT-i kirjutamine ei lahendanud asja.Sealgi need samad Raski ja Savisaare sõbrad kaitsmas üksteist.

Saksalaste vara anti tagasi Riigikogu otsuse alusel, kus KE jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Olen ise käinud nendel Riigikogu istungitel, kus arutatakse sundüürnike probleeme. Kahjuks näéb Riigikogu sellistel hetekedel välja, nagu lasteaed, kus liivakastis kisutakse. Savisaar ei saa oma taskuid täita, kuna Riigikogu ei ole otsustanud probleemi lahendamise variante.Toetus ja muud nipid ei ole lahendus.Kohtumenetlused võtavad palju aega ja nende otsused ei ole pädevad, kui mingi hull edasi kaebab. Selle aja jooksul on sundüürnikud surnud ja probleemi ei ole. SEDA JU OODATAKSE!!!!!!!

oli näiteks Koonderakonna võimu ajal pakutud nn.EVP-üürnikulaen, mis sisuliselt oli poole korteri hinna suurune ostutoetus. Muidugi oli see üsna nutikas lahendus eelkõige koonukate endi ninameeste jaoks, kuid peaegu kõik, kes taipasid kogu dokumentidevirna ära täita, said selle kätte. Täpselt sama abivormi täna enam korrata ei saa, kuid sarnast küll. Poliitikutele tuleb ette anda väga konkreetsed kavad, millele saab vastata, kas jah või ei. Kui neilt niisama abi paluda, siis ajavad nad üldist udu või viitavad mingile eelarvereale, kus hetkel raha ei olevat või teatavad näiteks, et hetkel pole vabu munitsipaalpindu. Kuid abi vorme on lõpmatult.

EVP üürnikulaenu juures küsiti ka sissetulekut. Kui seda ei olnud, siis seda laenu ei saanud!

Sundüürnikel tuleb minna Aarne Rannamäe saatesse: Vabariigi kodanikud ja samuti saatesse: Revidendid. Ma usun, et see on parim, kus saab rääkida neist valulistest probleemidest, millest ei taha ei EV Valitsus ega ka riigikogu enam rääkida. Nii võiks avalikult sundüürnikud endast teada anda. Täna on Rannamäe avasaade, nii et jälgime, kuidas see kulgeb. Peaksime siis nii Eesti Üürnike Liit, Kopli sundüürnike ühendus, kui ka seltsing Tartu sundüürnikud selles osas koostööd tegema ja ka Rannamäele sellest teada andma, kas üldse see ETV-s esinemine tuleb kõne alla. Avaldage arvamust!

Lemme Krimm valetab. EVP-laenu sai ilma igasuguse sissetulekuta. 1/3 korteri hinnast tuli ainult ise tasuda. Sajad pensionärid said seda laenu. Kuid juba siis sisendasid üürnike ühingute aktivistid ja Keskerakonna emissarid kergeusklikele, et seda laenu saavad ainult rikkad ja "sidemetega" tegelinskid. Nad teadsid , et nii suuri kingitusi ei suuda valitsus kaua jagada ja kartsid ise ilma jääda kui kõik sundüürnikud taotlema hakkavad. Ka Koonderakond nimetas seda laustoetust laenuks ja tegi asjaajamise hästi keerukaks samal eesmärgil - et ise näiliselt vabas järjekorras jaole saada.

Lihtsalt ilmekaid näiteid sundüürnike saatusest pole mõtet meediasse paisata. Kuid peaks kindlasti minema KÕIGI teostatavate lahendusvariantidega ja küsima poliitikutelt otse, miks nad seda ei tee või ei kavatsegi teha. Ei tohiks hakata kiitma ainult näiteks munitsipaalehitust ja laitma näiteks kolimistoetusi, KredeXi laene jm. Sundüürnikke ja nende kortereid on mitmesugusid, seega ka nende soove. Ka omanike või poliitikute materdamise peale poleks TV-s mõtet aega kulutada. Kogu ressurss peaks minema LAHENDUSELE. Meedia rahuldub mõnuga mõne ülivastiku omaniku, mõistuse kaotanud üürniku, jubeda lobudiku ja rumala poliitiku näitamisega. Üürnikud peaksid suunama ajakirjanikke mõistlikele radadele.

Lemme Krimm ei valeta! Mina ei olnud siis pensionär ja laenu ma ei saanud,kuigi ma seda taotlesin! Minult küsiti sissetulekut" M.O.T.T.

Sellele lõputule diskussioonile sundüürnikele tehtud ülekohtust on LAHENDUST loota vaid siis, kui sundüürnikud ise võtavad end kokku ja üksmeelselt valivad nende 51 saadiku poolt Riigikogus, kes ainukestena on suutelised probleemi positiivselt lahendama. Seni kui ollakse ise killustatud ja valitakse erinevate erakondade poolt,kes ei ole probleemi lahendamisest huvitatud või mis veel hullem - olid ise probleemi tekitajad - ei ole midagi head loota. Samas, kui paljud sundüürnikud julgevad tunnistada, et nad ei käinudki valimas - ka neid on kahjuks palju.

Sa vaagija unista aga edasi

Senikaua kui sundüürnikud peavad ainukeseks lahenduseks kingitavat 6-toalist korterit Tallinna vanalinnas ja ainukesteks õigeteks poliitikuteks just neid, kes selliseid unenäolisi asju lubavad, ei võida nad kunagi 51 Riigikogu liikme poolehoidu.

6-toalisel korteril siis viga on? aru ma ei saa, kui oli sundyyrniku kasutuses, peab ka kompensatsioon vastav olema.teised arastasid vabrikuid ja kolhoosikeskusi ja maid majade ymbert, need ju palju hinnalisemad kui see 6-toaline korter. ja keegi ei vingu, eriti need kes omale ka midagi said.

Erastamise kuldajal ei teadnud keskmine endine sotsmaa elanik kinnisvara hindadest halligi ja turuhinnad olid 0-st veidi ülalpool. Nüüd on maksumaksja palju targem ja kokkuhoidlikum. Riigikogu liikmed ei saa ainult Tallinna inimesi teenindada ja 51-e liiget ei valita Tallinnast. Tänapäeval tähendaks Koonderakonna vanalinna korteritehingute mahu kordamine poliitilist enesetappu isegi Savisaarele ja Keskerakonnale. Kuid vajaminev maht , kui tollased "normid" aluseks võtta oleks kümnekordne. Tulgem maa peale!

Jah,muidugi on ebaõiglane kui ühed said ja teised mitte omale elamise erastada ja kui paljud selle ikkagi kaotasid ja hulguvad nüüd Oleviste ja prügimäe vahet.Või kel pole olnudki...Ja kui palju maju lasti laguneda küll Tapal küll mujal.Ja kuidas me alles siis aru saamwe kui enesel valus on.Kui paljud on veel ilma muudest asjadest,mis sundüürnikel ehk jälle on - arstiabist,(mõelgem neile kel pole võimalik ennast spetsialistile näidata,diagnoosida,ravida - te ometi ei arva et perearst oleks suuteline diagnoosika spetsialisti tasemel-milleks siis üldse spets?!Ja kuidas nende haigused tasahilju arenevad,mõelgem neile kelklrel pikendati pensiiga 1o a.,küsimata,kas nad suudavad,tahavad,jaksavad,kas nad üldse elavadki selleni ja nüüd peavad nad otsima tööd,ise peavad,sest egas tööbüroo neile seda paku,palju läheb kirja tühje linnukesi,mõelgem ka lõhutud infrastruktuuridele ja sõüiduvõimaluste puudumisele töökohtadesse,toimetulekule mille suurus teeb HÄBI kallile kaasrahvuslasele,mõelgem alampalgale 36oo.-kr millest makstakse maksud ja sõidetakse tööle 12oo-2ooo kr eest kuus ja mnakstakse kommunalkasid 2ooo kr.

Artikli sisule sekundeerides pean asjakohaseks lisada siia meie perekonna kogemuse , kus ühe esindusliku ja kurikuulsa Pärnu mnt. maja ehitasid 1930-ndatel aastate kolm venda. See tähendab, üks nendest ehitas oma nimel. Raha tal sellise suure je esindusliku elamu ehitamiseks muidugi terves mahus ei piisanud. Ta võttis ehitamiseks suurt laenu oma vendadelt. Kogu see asi, laenuleping ning asjaõigus sai vormistatud Eesti Vabariigi seaduste alusel ja kinnitatud Eesti Vabariigi notari poolt. Kinnisturaamatusse sai kantud formaalse omanikuna maja ehitav ja võlgu võtnud vend. Sisulisteks kaasomanikeks olid aga notariaalse laenulepingu läbi kadastrikandes loomulikult laenuks antud raha suuruses osas kaks võlausaldajat venda. Väljamaksmata kinnisvara ei saa mitte keegi mitte kusagil maailmas , loomulikult keegi pidada omandiks. Ja mis te arvate mida tegi eesti omandireform? Eesti moodi omandireform võttis ja tagastas kogu selle teiste meeste rahadega (võlausaldajatele kuuluva) vara võlgniku-laenuvõtja pärijatele, kes saavd seda nüüd osta-müüa-pärandada ja jättis need mehed ja nende pärijad kelle raha ja vara (Eest Vabariigi notari poolt kinnitatud lepinguga) eest see maja on ehitatud ning kellele see tegelikult kuulub kõigest täielikult ilma. Võlgnikule ja tema pärijatele kingiti sellega kindlustatus terveks tulevikuks (Pärnu mnt. elamu väärtus!) Tegelikud omanikud ja võlausaldajad jäeti kõigest ilma. Seda olukorras kus reformi eest-karjujate poolt pasundati selle läbiviimise õigustamiseks järelejätmatult, et seda kõikke tehakse "ajaloolise õigluse taastamiseks!" "et omand on püha ja puutumatu" ja kus väidetavalt võeti aluseks väga kindla saksa kinnisturaamatu eeskuju. (Saksa asjaõigus ja kinnisturaamat näeb kogu varal lasuvat nõude- ja asjaõigust omandi lahutamatu osana ega anna mingit võimalust omandile ilma võlgu arvestamata) Aga just niisugune on see Eesti omandireform ja just niisugune on meie otsustajate arusaam (huvi) õigusest. Ebaõiglusest ei sünni õigust, ütleb ladina vanasõna. Kuna Eesti omandireform algas kohe omandi väärast määratlemisest ja õigluse eiramisest, siis vaevalt saab ta õigusriigi õigusruumis püsima jääda. Kogu tänase riigimasina ponnistuste ja propagandatöö kiuste arvan ma, et ta läheb mingi aja pärast (just varal lasunud ja maksmata jäänud laenude ning sundüürnikele tehtud ülekohtu kompenseerimise küsimuses) veelkord ümbervaatamisele.