Jään ootama hinnangut, mille Kesknädal annab peale kohtuotsust. Kas kiidab Venemaa kasuks luuramist ja riigireetmist ka siis või räägib edasi Venemaa suurest ja ausast vennalikkusest.

Kusjuures Pasknädal "tõlgendab" asju nii, nagu talle sobivam.
Simm ei kandideerinud reformierakonna nimekirjas vaid valimisliidus, kus olid ka reformi esindjaid.Need on siiski kaks täiesti erinevat asja!

to J. Loe tänst Päevalehte. Kandideeris koos Märt Raski ,Orm Valtoni ja teiste reformikatega.

jah, need hüsteerilised karjatused riigireetmisest tulid tõesti väga sobival ajal, just riigieelarve kokkupanemise lõpetamise päeval. Ja ajakirjanduses polnud riigieelarve kohta peaaegu ainsatki küsimust, umbes, et kuidas läks. Koit Pikaro iseloomustas Simmi kui äärmiselt edevat isikut, aga kogu reformikate seltskond koosneb sellistest juhmedevatest persoonidest. Saab siinkohal luua mingi üldistuse?

to J.;
//Simm ei kandideerinud reformierakonna nimekirjas vaid valimisliidus, kus olid ka reformi esindjaid//
Eesti vanasõna: ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise.
Sinu sõnavara ütleb, kes oled sa ise.

Simm ja Kauhola koolitulistamine tulid MEIE VÄÄRVALITSUSELE NAGU päästerõngas avamereluppujaile.Nende päevade lehed muust ei kirjutagi. Ei mina usu seda Simmi afääri,küllap sama, mis V.Panovi käeraudades talutamine Raekoja platsil enne valimisi.

Kuna spioneerimine toimus ilmselt venemaa kasuks, siis keskerakond ei saa ju Simmi hukka mõista. Oleks mängus USA, oleks kisa taevani ja nõutaks ministrite tagasiastumist ja kes teab mida veel!

Simmi poliitilisest taustast ei ole kolm päeva mitte keegi rääkinud ega kirjutanud.

Ma ei saa aru, millest sellised rõõmukilked. On sellel siis tõesti tähtsust, kelle nimekirjas see isend kümme aastat tagasi kuhugi kandideeris. Sellisse käki pealt poliitilisi plusspunkte koguma hakata on üsna küüniline. Vastutama peaksid ikka need, kes Simmi ametisse nimetasid ja ametis hoidsid ning ministeeriumi sisekontroll ning vastuluure (kui sellised üldse olemas on). Mul on küll vähe usku sellesse, et Simm sai Eesti kaitsevõime kohta rohkem infot jagada, kui Venemaa seda niigi teab. Ootaks natukene enne lõplike hinnangutega, saaks võib olla enne aimu mida see Simm maha parseldada võis, siis võiks alles haavu lakkuma hakata. Kuna on mingi õudne maania dokumendid salastada, pole kellegil ju õrna aimugi, mis Simmi laualt läbi käia jõudis. Näiteks millise sisuga need NATO dokumendid üldse olid. NATO-l on terve hunnik liikemsriike, pole küll mingit põhjst arvata, et Vene luure seal kuidagipidi kärssapidi sees poleks. Ei usu, et ülisalajast kraami üldse sealtkaudu laiali jagataks. NATO on ju rohkem jututuba, mis ülisalajast kraami need liikmesriigid seal ikka vahetavad. Aga midagi pole öelda oma eelarvejamadega on valitsusel küll vedanud, et vahepeal oli suvi, olümpiamängud, Gruusia sõda, nüüd siis "spiooniskandaal".

Mina ei ütle samuti enne kohtuotsust Herman Simmi kohta ei "süütu" ega "süüdi", aga kindlasti ärritab see mind nagu paljusid maailmas see spiooniskandaal (Herman Simmi süüdistus.)

Lugedes kõiki lehti,ka EE,tundub mulle et Simm oli ettur suures mängus.

Priit Toobal: Herman Simm nautis paremerakondade poliitilist toetust
25. september 2008

Keskerakonna peasekretär Priit Toobal ütles, et rääkides Herman Simmi kirevast karjäärist ei saa vaikida ka tema suhetest erinevate poliitiliste seltskondadega Eestis.

"Ega te ei kujuta ju ette, et niisugust ametialast karjääri ja seda
pikka aega oleks olnud võimalik teha ilma poliitilise toetuseta?,"
küsis Toobal.

Toobali sõnul sai Simmi karjäär tuule tiibadesse 90-ndate esimesel
poolel, kui tookord Isamaalaste või nende parempoolse tiiva hulka
kuuluv minister Kaido Kama nimetas Simmi ootamatult politseiameti
peadirektoriks.

"Küllap see oli tookord paljudele üllatus," märkis Toobal.
"Viidatakse aga, et Kama oli toonase presidendi Lennart Meri lähedane
soosik ja arutas just temaga läbi kõik personaliküsimused. Usun, et
Ando Leps saaks sellest tähelepanekust uut indu Meri ning tema
lähikonna idasuhete valgustamisel. Kui Simmi ei oleks pandud äkki nii
kõrgele kohale, siis oleks tõenäoliselt ära jäänud tema järgmised
edutamised kaitseministeeriumis või vähemalt oleks olnud hoopis
raskem neid avalikkusele põhjendada. 1995. aasta kevadel aga läks
siseministeeriumit juhtima Edgar Savisaar ning sellega oli ka Simmi
saatus selleks korraks otsustatud. Savisaarel oli vaja panna
politseiameti etteotsa niisugune inimene, kes suudaks uuendusi läbi
viia ning oleks oma töös ka teistele autoriteediks. Nii ta vahetaski
Simmi välja Ain Seppiku vastu."

Toobali sõnul oli järgmine etapp Simmi karjääris seotud
Koonderakonnaga. "Koonderakond oli tookord võtnud positsiooni, et
kõigile, kes vabastati töölt Keskerakonna juhitavatest
ministeeriumitest, tuleb leida kõrged töökohad Koonderakonna
juhitavates ametkondades," ütles Toobal. "Sellega muudeti mehed
Koonderakonnale lojaalseteks, aga samal ajal vastandati neid
Keskerakonnaga. Nõnda kutsusidki Andrus Öövel ja Robert Lepikson
Simmi enese juurde ja paigutasid ta kaitseministeeriumis ühele
võtmepositsioonile."

Toobal ütles, et kolmas etapp Simmi karjääris on seotud
Reformierakonnaga. "Meedia on häbelikult vaikinud sellest, et Simm
oli lähedane ka selle parteiga," märkis ta. "Pidi ta ju leidma
enesele sooja koha pärast Koonderakonna kokku varisemist.

Tema
karjääri tipp oli 1999. aastal kui ta kandideeris kohalikel
valimistel Saue linnas. See oli formaalselt küll valimisliidu
nimekiri, kuhu ta kuulus, aga tuntud reformipoliitikute Märt Raski ja
Orm Valtsoni nimed räägivad iseenda eest. Rohkem Simmi valimistele
Reformierakonna nimekirja ei kutsutud, sest mehel ei olnud karismat
ning Sauelgi sai ta vaid 15 häält. Reformierakonna toetus jäi tema
jaoks aga kestma kuni selle õnnetu päevani, mil tuli välja Herman
Simmi tegelik pale."

"Küllap panete tähele, et on asju, millest Simmi puhul ei taheta
rääkida," rääkis Toobal. "Üks neid teemasid on just nimelt tema seos
poliitiliste ringkondadega. Ka seda tasub silmas pidada kui võtta
teemaks tema eduka ametialase karjääri tagamaad.

Veel mõned tähelepanekud: Õigus on Mart Helmel, kui ta soovitab, et
peaks üle kuulama kõik Simmi soosinud ametnikud. Olen nõus ka Jaak
Aaviksooga, kes avaldas äsja arvamust, et eelarvevaidlusi selle loo
taha ei peidetud. Simmil olid nii head suhted Eesti poliitilistes
sfäärides, et mul ei ole vähimatki kahtlust - kui Simmi
spioonitegevuse oleks paljastanud meie kodused ametkonnad, siis
küllap see lugu oleks ka ära summutatud. Simmi ei oleks kindlasti
mitte "ohvriks" toodud. Veel vähem oleks sellisel viisil püütud
summutada eelarvevaidlusi. Selleks viimaseks otstarbeks oleks ilmselt
leitud mõni sobivam ja valitsuskoalitsioonile mugavam tegelane -
näiteks Keskerakonnast."

Toobal peksab täiega segast. "...Tema karjääri tipp oli 1999. aastal kui ta kandideeris kohalikel
valimistel Saue linnas...."

to juku. Mulle meenus see vana leierdatud lindiskandaal,kui endine president karjus,etRIIK ON OHUS-TULE TAEVAS APPI! Tagajärg oli,et Savisaar pidi jätma siseministri ameti. Nüüd,kus riigi julgeolek on tõesti ohus,meie president Ilves vaikib. Kuda nii?

to Meg. Miks siis meie president vaikib? Ju on tal põhjust vaikida. Võibolla on ta seotud hr. Simmiga. Aga lindiskandaal? See oli otsitud ebaloogiline põhjus Savisaar ära koristada, sest ta hakkas ohustama korrumpeerunud äriringkondi. Võibolla oleks ta äkki saanud kümne miljoni kadumisele jälile. Mis on siis pealtkuulamine? Kui ma panen "lutika" võõraste juurde, siis on see taunitav. Kui ma aga lindistan oma vestlust kellegi tuttavaga, kes ise teab, mida ta mulle võib rääkida, siis on see mulle nagunii teada. Ning kui tal tekib hiljem "mälunõrkus", siis lint võib mälu värskendada. See, kes sellist lindistamist taunib, on ilmselt vassija ja keerutaja, kellega ei saa mingit suusõnalist lepingut teha. Praegu taheti uues Töölepinguseaduses kira panna suusõnalised lepingud. Mismoodi saab teha suusõnalist lepingut, kui vassija hiljem seda teistmoodi tõlgendab. Seepärast oli Savisaarel täielik õigus lindistada oma vestlusi, et keegi ei saaks hiljem vassida. Aga just need vassijad tõstsid lärmi nagu oleks see inimõiguste rikkumine ja meedia hakkas kärama. Siit on näha mida tekitab meedia käramine- tekitab massipsühhoosi. Et üldiselt tavakodanik ei vaevu asjasse süüvida, siis kärab ta kaasa. Kui Savisaarel oleks olnud vastu panna samasuur kogus meediat kes oleks selgitanud seda ebaloogilist käratsemist, siis oleks lindiskandaal vaibunud. Et Savisaarel ei olnud sellist võimalust siis pidi ta tagasi astuma. Ehkki õigusmõistmine ütleb, et kedagi ei saa süüdi mõista enne kui kohtuotsust pole olnud. Antud juhul kuulutas kohtuotsuse välja tollane president Meri ilma mingi kohtuta ja ilma uurimiseta. Võttis omale kohtuniku rolli, kes kuulutab kohtuotsuse välja enne kohtuistungi algust. Eks nõukogude ajal pidasid kohut niimoodi nn. "troikad", aga nemad vähemalt formaalselt uurisid kohapeal asja. Selline on meie paljukiidetud läänelik õigusmõistmine. Võibolla ka Simm on nüüd selle ohver, sest kohut pole ju olnud. Aga kui kohus mõistab ta õigeks nagu Savisaare,kas meedia hakkab siis tuhka pähe raputama. Savisaare puhul seda ei tehtud.

ma ei tea, palju Simm tegelikult riigireetmises süüdi on, aga sõjaväe luure laialiajamine ja avalik täiss... on küll Simmi ja Ligi " sõbralik" koostöö. Järgmist arvamust tuleks võtta minu spekulatsioonina, aga kas ei olnud neil kahel omavaheline kokkulepe, et ühest saab nõunik ja teine teeb vastuteene luure laialisaatmise näol. Üldiselt olen antud juhtumi puhul küllaltki kättemaksihimuline, ja paneksin Pihli Simmi kõrvale kongi, elu ilu üle järele mõtlema.

ambuja,seda ma ju tahtsingi öelda,et see oli otsitud põhjus,et saada Savisaarest lahti. Kõik,kes oma nina sellesse 10 miljoni dollari nina pistsid,need lendasid.

Teemale. Minu arvamus on,et peale Pihli on veel vabu kohti,eks Luik sobiks vast ka. tegelikult oleneb palju me üldse teada saame,ja mida saame. Kas ühest tehakse patuoinas ja teised jäävad puhtaks? Kui pikk see ahel on,seda teab vaid vana jumal taevas.