Jutt õige a mis sellest kõigest kasu on. Ükski sundüürnik pole Eestis õigust saanud.

Sundüürniku poolt läheb paremini, ka maailmale, peale termin -kodutu. Õigluse, õiguse ja demokraatia matused on juba ammu peetud.Nüüd tuleks oodata Piibli järgi viimast päeva, kui maetud üles tõusevad.

pole päris täpne. Peaks vast olema "kodutukstehtu" või "kodutustatu".

Õige pealkiri, sest Henn Leetna ja tema sektikaaslased usuvad, et õigus erastada oma kasutuses olnud elamispinda on rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigus. Tegelikult ei ole ühelgi riigil, omavalitsusel ega muul omanikul rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust oma vara kasutajale võõrandada, eriti veel tasuta või poolmuidu. Jah, peaaegu igas ühiskonnas on hea tava jagada võrdselt võrdsetele subjektidele. Seda tava tõesti rikuti nii Eestis, Lätis kui paljudes teistes endistes sotsmaades. Kuid Euroopas teeb sotsialismiaegse eluasemetava rikkumise pärast kohtusse minemise keeruliseks asjaolu, et see tava oli seotud Euroopas keelatud kastisüsteemiga. Sotsriikides oli eluaseme kasutamine kastiprivileeg st. eliit kasutas sisuliselt tasuta eliitpinda ja alamklass sama tasuta viletsat pinda. Puutumatud ei saanud midagi. Mõnes sotsriigis toimus elamispinna jaotus rahvuslikul ja rassistlikul alusel. Üsna kahtlane on nõuda mõenes Euroopa kohtus taga oma kaotatud privileege, sest Euroopal on palju suuremaid probleeme nende endiste sotsmaade kodanikega, kes olid diskrimineeritud, oma kodumaal midagi erastada ei saanud ja nüüd immigrantidena igal pool segadust külvavad. Näiteks Tðehhoslovakkia ja Rumeenia mustlased. Jah, Tallinn pole mõni Valahhia provintsilinn ja siin oli ka sotsialism inimnäolisem, kuid süsteem oli põhimõtteliselt sama, eriti Brüsselist vaadates.

Kõik oleks selge, kui privileege erastada - poleks saanud mitte keegi. Miks said lasna-musta-õismäelased ja need, kellele füüsilist omanikku lihtsalt välja ei ilmunud ja kõiksorti juristid ka ei suutnud karvaseid käppasid taha ajada - miks need kõik said erastad. Ok, kui sundüürnikele nii rasek on rikka rahakotist ka mõni tera poetada , siis las maksvad kõik erastajad samamoodi oma korteri turuhinnas kinni. Miks nad ei võiks seda teha? Riik saap pappi kui palju ja seaduslikud tingimused oleksid õiglased-võrdsed kõigile. Sic! mitte inimesed ega korterid ei pea olema võrdsed, vaid vastuvõetavad seadused peavad toimima võrdselt. Kui kõik maksavad, ongi unistus käes.

Olin esimene,kes oli oli 1990.a enne ORAS i vastuvõtmist teadlik ees ootavatest repressiivsetest protsessidest,kuna olin kursis 1989.a Ida-Saksa probleemidele samas. Minu korduvad kohtumised, pöördumised toonase RR valitsuse poole andsid vastseks : Ärge kartke, eestlane ei tee kunagi teisele eestlasele paha ja õigusjärgne omanik paneb koridori vaibad maha ja värsked lilled vaasi (U.Mereste). Kortereid olevat küll ja küll, sest venelased aetakse jänki poolt kohe välja. Teades tulevast räpast protsessi lahkusin ise vabatahtlikult korterist ENNE omandireformi ja sain vastu teise korteri uude majja nn J.Toome 1989a määruse alusel.Kogu ülejäänud nn tulevaste sundüürnike mass ootas sinisilmselt kortereid mida Vähi valitsus enapakkumisega mustal turul peamiselt maffioosse taustaga vene tegelastele äris. Ei taha siin neid prominente nimeliselt tuua , Rahvarindest, kes olid massilistest väljatõstmisest juba 1990. a teadlikud kuid vaikisid tõest lootuses jääda võimu juurde. Isamaa luud pühkis 1992a neist enamuse poliitika prügikasti ja kasutas oma võitja õigust. Sealt on see kõik pärit. Lisan ,ülalseisev nn ENDINE SUNDÜÜRNIKu kommentaar on üdini diletantlik, võltsing ja ta EI tea tuhkagi Saksa, Tšehhi, Ungari kaitseklauslitest reformieelete üürnike kaitsest. See tüüp on nii arg ja võlts ,et julge siin isegi oma nime avaldada.

Mart Ojasalu, Te selgitage paragrahv haaval, mis nimelt selle nn endise sundüürniku jutus on võlts ja vale aga ärge lahmige niisama suurustlevalt nagu Teie teaks täpselt ja teine on arg ja loll. Selline ongi just nn "sundüürniku" mentaliteet, pidada vaid enda tõde ülimaks ja kõiki oponente lollideks...

Ma ei tea tõesti tuhkagi üleminekuaja Tðehhi ja Ungari paljudest määrustest, kuid ma pole neist siin ka juttu teinud. Kirjutasin klassikalise sotsialismi eluasemepoliitikast. Ma ei tea, kas M.O. on virtuaalne või reaalne. Kuid tean, et pensionäridest sundüürnikelt käiakse välja petmas 500 krooni lubadusega protsessida mingist Euroopa kohtust välja muinasjutulist kompensatsiooni. Petturid on oma mesijutu pähe õppinud just H.L. artikliga sarnastest kirjutistest. Ma ei süüdista naiivseid kirjutajaid, kuid ajalehtede toimetajad võiksid mõelda, enne kui selliseid sundüürnikelt seitsmenda naha koorimist abistavaid artikleid avaldavad.

Vähi valitsuse ajal ei müüdud kortereid enampakkumisel vaid kunstlikult määratud madala hinnaga ja veel EVP kroonides, mis tollal maksid 10-16 senti. Vanalinna kalleim korter oli hinnatud 40 000 EVPkr.Maffioosod ei osta kunagi midagi enampakkumiselt v.a. üliodava alghinnaga pakkumised, kus nad "juhuslikult" ainukesed pakkujad on. Maffia laseb äraostetud poliitikutel alati mingi vaesteabi programmi käivitada või soodushinna kehtestada ja võtab asja oma hoole alla.

Klassikalises õigusriigis ,Saksas; ei olnud üldse 1989.a omandireformis kuritegelikku sahkerdamist võimaldanud EVP si. Tagastamisel arvestati avalike huvidega (ei tagastatud raamatukogude, klubide, spordi, HALJASalasi jne; st Harju t jama oli võimatu), arvestati sisse omanike vanad võlad, sõjas purustatut ei kompenseeritud jne Ungaris määrati tagastatav vara piirmaksumusega. Omavalitsustel oli ülesanne konfliktid väljatõstmiseta lahendada jne. Sellega välditi nn võitjaid ja kaotajaid. Nn sots. ühisvara müügi rahad läksid suuresti munitsipaalehituseks ja mitte endiste oman. laste valurahaks nagu meil. EVP oli populistlik pseodoraha ja korruptsiooni mootor võimu ja jagajate klikile. Pensionäridelt raha väljapressimine ei ole seaduslik ja mul pole sellest andmeid. Olen reaalne isik, kes kirjutas sama nime all üle 20 kirjutise kõigis Eesti suurtes väljaannetes 1991 -1995 ning keda teavad kõik omandireformi tegelased L. Hännist alates. Reformi viidi läbi ainult end.omanike järeltulijate huvides rikkudes seejuures pärimisseadust mis ongi Leetna kirjutise sisu.

End sundüürnikuks tituleeritavate ülesanne on leevendada Eesti riigi vargate tehinguid. Pole kohanud veel ühtegi oponentide artiklit, kes vastaksid otse ja ausalt Mart Ojasalu ja teiste inimeste erudeeritud kirjutistele, mis põhinevad ainult faktidel. Selle asemel et fakte ümberlükata, kogeme hämamist ja oma põrunud aru õnnistusele rajatud filosoofiat.

Kust M.Ojasalu väljapressimise jutu võtab? Mina tean, et sundüürnikud on end üürnikke esindavateks juristideks nimetavatele isikutele vabatahtlikult 500 krooni maksnud. Nemad ei kurda petmise üle, sest nad alles loodavad selle 500 krooni abil saada lõpuks riigilt oma korteri turuväärtusele vastavat moraalset kompensatsiooni. Need üürnikud, kes sellesse ei usu, polegi maksnud, kuid on veendunud et naabrid langesid sulide ohvriks. Kui eelmainitud europrotsessimisega tegeleb keegi oma raha eest või on grupp entusiaste moodustanud sihtasutuse, siis on kõik O.K. Kui aga honorarilunijad on teile tundmatud, siis on viimane aeg rahvast hoiatada ja mitte "Kesknädala" vaid raadio ja TV kaudu. Kas kusagil on ilmunud teemakohast artiklit ka Siiri Oviirilt, Indrek Meelakult, Heido Vitsurilt, Edgar Savisaarelt, Ain Seppikult või mõnelt teiselt keskerakondlaselt, kes on oma eriala vaieldamatud spetsialistid?

Vaibad trepikojas ja lilled vaasis olid mitmes majas,mille väikese või olematu sissetulekuga inimesed Torontos ja Montrealis üüritoetuse abil oma koduks olid VALINUD. Ise nägin 1988. 1991-93 arvas ilmselt ka prof.Uno Mereste, et Eestiski hakatakse vähese sissetulekuga peredele üüritoetust maksma. Ja korterite peaaegu tasuta lauserastamist ei olnud siis veel ette näha. Kui erastamist poleks toimunud ja üürihinnad oleks tõusnud koos nafta, leiva, piima, ehitusmaterjalide jne. hinnaga, siis poleks ....

Eesti lähiajaloost. Ehk tasub meelde tuletada mõne targa juristi seisukohti. (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivne kontseptsioon. 8. mai 1991 ülemnõukogu istung. ORAS-i esimene lugemine). Ettekanne vabariigi justiitsministrilt Jüri Raidlalt. Alljärgnevalt sõna-sõnaline tsiteering stenorgammist: „Lugupeetud eesistuja, austatud Ülemnõukogu liikmed. Esitan ettekande omandireformi aluste normatiivse kontseptsiooni kohta kolmes plokis: esimene osa- teesid reformi kohta, teine- kontseptsiooni üldiseloomustus ja kolmas, kui ajalimiit kannatab – kahe erineva kontseptsiooni juriidiline võrdlus. I. Omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus on kahtlemata omandisuhete reform: muudetakse reformi käigus ju ikka suhteid, mitte aga vara-asju ja esemeid iseendid. II. Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduse kompleksi südamik. Mõistagi on see majanduse vundamendiks. Sellisena haarab omandireform kogu ühiskonda, puudutab praktiliselt iga üksikisiku ja üksiksubjektide koosluse erinevaid huve. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsialsete konfliktide minimiseerimine ja leevendamine. OMANDIREFORM JA LOOMULIKULT KA MAAREFORM EI PEA EESTI ÜHISKONDA MITTE PIKI JA PÕIGITI LÕHKI AJAMA; VAID PEAB OLEMA SUUNATUD OLEMASOLEVATE JA TEKKIVATE LÕHEDE ÜLETAMISELE. III. Omandireform on komplekssne nähtus, mille üle otsustamiseks on vaja probleemi analüüsida väga paljudest aspektidest. Otsustuse langetamine eeldab vähemalt järgmiste analüüside tegemist: 1) poliitiline; 2) finantsmajanduslik; 3)õiguslik; 4)eetiline; 5) ajalooline ja 6) sotsiaalpsühholoogiline. Lõplikult jaatava seisukoha omandireformi aluste ja maaseaduse suhtes saab anda vaid pärast seda, kui seaduseelnõule on võimalik teha vähemalt rahuldav hinnag vähemalt kõigist neist kuuest aspektist lähtudes. SOTSIAALSET KRIISI SÜVENDAVAT OMANDIREFORMI LÄBI VIIA OLEKS LUBAMATU. Vajaduse korral peaks Ülemnõukogu kaaluma isegi rahvahääletuse korraldamist. Teise paragrahvi teises lõikes sisaldub minu poolt (J. Raidla-toim) eelnevalt korduvalt rõhutatud sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue. Tsiteerin (J. Raidla-toim): Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikue seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ei rohkem ega vähem! Omandireform on määrava tähtsusega Eesti Vabriigi olevikule ja tulevikule. Professor Jüri Uluots, kommenteerides 1939.aastal valminud Eesti Vabariigi tsiviilseadustiku projekti, manitses nii poliitikuid kui juriste kainele otusele, mida ei saa teha mitte johtuvalt hetkehuvidest, vaid arvestusest, et nõnda kardinaalsed seadused tehakse olevatele ja tulevastele põlvedele. Seadusandluse loogika kohaselt saab omandireformi põhiküsimusi otsustada vaid parlament või rahvas vahetu demokraatia, st referendumi teel. Eesti Vabariigi valitusel puudub taoline otsustusõigus.“

Eesti lähiajaloost. Tasub meelde tuletada asjatundjate seisukohti. ORAS-i ekspert Mihkel Oviiri sõnavõtt Ülemnõukogus 8. mail 1991 ORAS-i esimesel lugemisel. Alljärgnev tekst on tsiteeritud stenogrammist. „ Lugupeetud eesistuja, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kaks päeva tagasi toimus siin omandi -ja maareformi komisjoni istung, kus ma tõin esile mõningaid probleeme ja kahtlusi seoses selle õigusliku alusega, mille järgi oli kogu meie maa-ja omandireform üles ehitatud. Ja ma pean vajalikuks neid kahtlusi jagada teiega, sest minu arvates on nad küllalt olulised. Nagu te teate, on kahe Saksa riigi ühinemise aluseks tema ühinemisleping. Ühinemislepingus oli öeldud, et põhimõtteliselt tagastatakse võõrandtud vara endistele omanikele ja nende pärijatele. See oli esimene õiguslik dokument. Teine õiguslik dokument oli rahvale kuuluva vara privatiseerimise ja reorganiseerise seadus 1990 aasta 17. juunist. Kolmas, meie tänasele konkreetsele situatsioonile väga tähelepanuväärne seadus oli omandiküsimuste reguleerimise kohta. See seadus tõi välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandmiste suhtes, mis toimus vastavalt okupatsiooni õigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Selle taga olid suured, endiste Saksa Demokratlik Vabariigi territooriumil asunud varad, näiteks haaras see 1/3 kogu Saksa Demokratliku Vabariigi maavaldustest. Mis sai edasi? Vastavalt demokraatliku riigi institutsioonidele on olemas kolm realset võimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Terve rida isikuid (endised omanikud –toim.), kes leidsid, et see seadus puudutab ja piirab nende arvates neil olevaid õigusi, mis puudutab omandisuhete järjepidevuse probleemi, pöördusid Saksamaa Kõrgemasse Konstitutsioonikohtusse. Kõrgem konstitutsioonikohus arutas ja langetas 25. aprillil (1991-toim) otsuse. Otsuses öeldi, et Saksa seadus omandiküsimuste reguleerimise kohta on täies vastavuses rahvusvahelise õigusprintsiipidega ja see punkt, mis näeb ette, et okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireźiimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis, ei kuulu muutmisele. Seetõttu kohus jättis selle seadusesätte endiseks. Kohus lähtus rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppu. Kohtu seisukoht oli, et kõne all olevad võõrandamised (natsionaliseerimine, vara võõrandamine endistelt omanikelt-toim) olid algusest peale suunatud ühiskondlike suhete muutmisele ja sotsialistliku korra kehtestamisele, kuid ei kuulu vaatamata sellel muutmisele, sest see tuleneb rahvusvaheliselt tunnustatud üldpõhimõtetest. Saksamaa konstitutsioonikohtu otsus on 62 lehekülge pikk. Igaüks, kes tunneb huvi, võib antud seadusega tutvuda ja ma (M. Oviir-toim) olen valmis selle seaduse temale andma. Me pöördusime selles küsimuses ka teiste tuttavate välisekspertide poole, kellega me oleme erinevatel tasanditel kohtunud. Mängisime nendele ette selle stsenaariumi vastavalt meie kõrgemate riigivõimuorganite otsustele, mis seda asja võikid mõjustada, ja nemad (rahvusvahelised eksperdid) olid sellel seisukohal, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvahelised aktsepteeritavad õigusnormid. Nii nagu väliseksperdid minu arvates tervameelselt märkisid, on see kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust (see tähendanuks vara mitte tagastamist ). Lubage mul lõpuks teile ette lugeda ühe väliseksperdi lühike arvamus, mis otseselt puudutab ka neid probleeme, mis me siin arutame. Seal öeldakse nii: kui vabariigid, mõeldud on siin eelkõige Balti vabariike, ei ole kehtestanud mehhanismi, et nende siseriiklik õigus oleks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, siis nad ei ole selles suhtes andnud kohtutele mingit võimu. Neil on kavas luua konstitutsioonikohtud. Kuid ilmselt kulub poliitikutel selleks veel omajagu aega. Poliitikutele on praegune seis mugav (ülemnõukogu liikmed-toim), sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtupoolse kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu (Oviir-toim) ettepanek oleks, et see seadus, millest me täna räägime, omandisuhete seadus (ORAS), mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.“ Lisaks ainet mõtisklemiseks: Põhiseaduse alusel on Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjekt alates aastast 1992. Põhitagastamine läks lahti aastatel 1993. Nõukogude väed lahkusid Eestist 1994.a. sügisel. martinile 2 13.04.2007 18:17 Eesti lähiajaloost. Ehk tasub meelde tuletada mõne targa juristi seisukohti. (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivne kontseptsioon. 8. mai 1991 ülemnõukogu istung. ORAS-i esimene lugemine).

18.08.1952.a. Saksa Liitvabariigi parlamendis vastu võetud kompenseerimise e. Koormuste ühtlustamise seadus (Lastenausgleichgesetz) algab sõnadega: Tunnustades sõjast ja selle tagajärgedest (Eesti oludes võiks olla: Eesti taasiseseisvumisprotsessist ja selle tagajärgedest ning omandireformi läbiviimisest) eriti rängalt puudutatud elanikkonna kihtide nõudmist koormust ühtlustada, võttes arvesse sotsiaalse õigluse põhimõtteid ja rahvamajanduse võimalusi ning vajadust abi järele kannatanute integreerimisel ühiskonda /.../ on Liidupäev Liidunõukogu nõusolekul võtnud vastu järgmise seaduse ... Kui sõjas puruks pommitatud Saksamaa mõistis pärast üleelatud kannatusi oma erinevate elanikkonnakihtide muret ja erinevaid võimeid ning asus kõigest 7 aastat pärast sõja lõppu (ise Marschalli abi tingimustes elades) oma enim kannatanud kodanikke, ühiskonda integreerimisel , seaduse ja materjaalse abi andmisega õiglaselt järele aitama, siis kas ei peaks sedasama tegema Eesti Vabariik 16 aastat pärast taasiseseisvumisega kaasnenud vapustusi ja suure majanduskasvu tingimustes? Minu arvates on see võtmeküsimus kontekstis - kas tänane Eesti Vabariik tahab kuuluda humaansete ja demokraatlike ühiskondade sekka või on tegemist barbaarse ja prutaalse ühiskonnaga. Kirjale on 17 vastust. Näitan 1-17: martin 09.04.2007 22:46 wille, väga õiglane seadus sakslastel, aga ega sa kuskilt ei leia saksa seadust, mille alusel nad jätsid endistele ida saksamaa kinnisvaraomanikele maad ja majad tagastamata? kindlasti pidid nad ka selle kohta seaduse välja laskma, ehk samuti kompenseeimisseaduse? martinile 1 13.04.2007 18:15 Vastuseks Sinu küsimusele Saksas toimunu kohta asetan siia mõned stenogrammi väljavõtted Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungitelt kus arutati Omandireformi aluste seadust enne selle vastuvõtmist. Eesti lähiajaloost. Tasub meelde tuletada asjatundjate seisukohti. ORAS-i ekspert Mihkel Oviiri sõnavõtt Ülemnõukogus 8. mail 1991 ORAS-i esimesel lugemisel. Alljärgnev tekst on tsiteeritud stenogrammist. „ Lugupeetud eesistuja, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kaks päeva tagasi toimus siin omandi -ja maareformi komisjoni istung, kus ma tõin esile mõningaid probleeme ja kahtlusi seoses selle õigusliku alusega, mille järgi oli kogu meie maa-ja omandireform üles ehitatud. Ja ma pean vajalikuks neid kahtlusi jagada teiega, sest minu arvates on nad küllalt olulised. Nagu te teate, on kahe Saksa riigi ühinemise aluseks tema ühinemisleping. Ühinemislepingus oli öeldud, et põhimõtteliselt tagastatakse võõrandtud vara endistele omanikele ja nende pärijatele. See oli esimene õiguslik dokument. Teine õiguslik dokument oli rahvale kuuluva vara privatiseerimise ja reorganiseerise seadus 1990 aasta 17. juunist. Kolmas, meie tänasele konkreetsele situatsioonile väga tähelepanuväärne seadus oli omandiküsimuste reguleerimise kohta. See seadus tõi välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandmiste suhtes, mis toimus vastavalt okupatsiooni õigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Selle taga olid suured, endiste Saksa Demokratlik Vabariigi territooriumil asunud varad, näiteks haaras see 1/3 kogu Saksa Demokratliku Vabariigi maavaldustest. Mis sai edasi? Vastavalt demokraatliku riigi institutsioonidele on olemas kolm realset võimu: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Terve rida isikuid (endised omanikud –toim.), kes leidsid, et see seadus puudutab ja piirab nende arvates neil olevaid õigusi, mis puudutab omandisuhete järjepidevuse probleemi, pöördusid Saksamaa Kõrgemasse Konstitutsioonikohtusse. Kõrgem konstitutsioonikohus arutas ja langetas 25. aprillil (1991-toim) otsuse. Otsuses öeldi, et Saksa seadus omandiküsimuste reguleerimise kohta on täies vastavuses rahvusvahelise õigusprintsiipidega ja see punkt, mis näeb ette, et okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireźiimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis, ei kuulu muutmisele. Seetõttu kohus jättis selle seadusesätte endiseks. Kohus lähtus rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppu. Kohtu seisukoht oli, et kõne all olevad võõrandamised (natsionaliseerimine, vara võõrandamine endistelt omanikelt-toim) olid algusest peale suunatud ühiskondlike suhete muutmisele ja sotsialistliku korra kehtestamisele, kuid ei kuulu vaatamata sellel muutmisele, sest see tuleneb rahvusvaheliselt tunnustatud üldpõhimõtetest. Saksamaa konstitutsioonikohtu otsus on 62 lehekülge pikk. Igaüks, kes tunneb huvi, võib antud seadusega tutvuda ja ma (M. Oviir-toim) olen valmis selle seaduse temale andma. Me pöördusime selles küsimuses ka teiste tuttavate välisekspertide poole, kellega me oleme erinevatel tasanditel kohtunud. Mängisime nendele ette selle stsenaariumi vastavalt meie kõrgemate riigivõimuorganite otsustele, mis seda asja võikid mõjustada, ja nemad (rahvusvahelised eksperdid) olid sellel seisukohal, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvahelised aktsepteeritavad õigusnormid. Nii nagu väliseksperdid minu arvates tervameelselt märkisid, on see kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust (see tähendanuks vara mitte tagastamist ). Lubage mul lõpuks teile ette lugeda ühe väliseksperdi lühike arvamus, mis otseselt puudutab ka neid probleeme, mis me siin arutame. Seal öeldakse nii: kui vabariigid, mõeldud on siin eelkõige Balti vabariike, ei ole kehtestanud mehhanismi, et nende siseriiklik õigus oleks kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, siis nad ei ole selles suhtes andnud kohtutele mingit võimu. Neil on kavas luua konstitutsioonikohtud. Kuid ilmselt kulub poliitikutel selleks veel omajagu aega. Poliitikutele on praegune seis mugav (ülemnõukogu liikmed-toim), sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtupoolse kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu (Oviir-toim) ettepanek oleks, et see seadus, millest me täna räägime, omandisuhete seadus (ORAS), mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.“ Lisaks ainet mõtisklemiseks: Põhiseaduse alusel on Eesti Vabariik rahvusvahelise õiguse subjekt alates aastast 1992. Põhitagastamine läks lahti aastatel 1993. Nõukogude väed lahkusid Eestist 1994.a. sügisel. martinile 2 13.04.2007 18:17 Eesti lähiajaloost. Ehk tasub meelde tuletada mõne targa juristi seisukohti. (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivne kontseptsioon. 8. mai 1991 ülemnõukogu istung. ORAS-i esimene lugemine). Ettekanne vabariigi justiitsministrilt Jüri Raidlalt. Alljärgnevalt sõna-sõnaline tsiteering stenorgammist: „Lugupeetud eesistuja, austatud Ülemnõukogu liikmed. Esitan ettekande omandireformi aluste normatiivse kontseptsiooni kohta kolmes plokis: esimene osa- teesid reformi kohta, teine- kontseptsiooni üldiseloomustus ja kolmas, kui ajalimiit kannatab – kahe erineva kontseptsiooni juriidiline võrdlus. I. Omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus on kahtlemata omandisuhete reform: muudetakse reformi käigus ju ikka suhteid, mitte aga vara-asju ja esemeid iseendid. II. Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduse kompleksi südamik. Mõistagi on see majanduse vundamendiks. Sellisena haarab omandireform kogu ühiskonda, puudutab praktiliselt iga üksikisiku ja üksiksubjektide koosluse erinevaid huve. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsialsete konfliktide minimiseerimine ja leevendamine. OMANDIREFORM JA LOOMULIKULT KA MAAREFORM EI PEA EESTI ÜHISKONDA MITTE PIKI JA PÕIGITI LÕHKI AJAMA; VAID PEAB OLEMA SUUNATUD OLEMASOLEVATE JA TEKKIVATE LÕHEDE ÜLETAMISELE. III. Omandireform on komplekssne nähtus, mille üle otsustamiseks on vaja probleemi analüüsida väga paljudest aspektidest. Otsustuse langetamine eeldab vähemalt järgmiste analüüside tegemist: 1) poliitiline; 2) finantsmajanduslik; 3)õiguslik; 4)eetiline; 5) ajalooline ja 6) sotsiaalpsühholoogiline. Lõplikult jaatava seisukoha omandireformi aluste ja maaseaduse suhtes saab anda vaid pärast seda, kui seaduseelnõule on võimalik teha vähemalt rahuldav hinnag vähemalt kõigist neist kuuest aspektist lähtudes. SOTSIAALSET KRIISI SÜVENDAVAT OMANDIREFORMI LÄBI VIIA OLEKS LUBAMATU. Vajaduse korral peaks Ülemnõukogu kaaluma isegi rahvahääletuse korraldamist. Teise paragrahvi teises lõikes sisaldub minu poolt (J. Raidla-toim) eelnevalt korduvalt rõhutatud sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue. Tsiteerin (J. Raidla-toim): Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikue seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ei rohkem ega vähem! Omandireform on määrava tähtsusega Eesti Vabriigi olevikule ja tulevikule. Professor Jüri Uluots, kommenteerides 1939.aastal valminud Eesti Vabariigi tsiviilseadustiku projekti, manitses nii poliitikuid kui juriste kainele otusele, mida ei saa teha mitte johtuvalt hetkehuvidest, vaid arvestusest, et nõnda kardinaalsed seadused tehakse olevatele ja tulevastele põlvedele. Seadusandluse loogika kohaselt saab omandireformi põhiküsimusi otsustada vaid parlament või rahvas vahetu demokraatia, st referendumi teel. Eesti Vabariigi valitusel puudub taoline otsustusõigus.“

Suur tänu, arvatavasti Mart Ojasalule. Olen neid vanu tekste siin varemgi lugenud. Mina olen neist välja lugenud kriitikat ORASesse üldse, mitte ainult tagastamisse. Kuid täna tahaksin teada, mida arvavad needsamad autoriteedid Henn Leetna, Vello Rekkaro ja Märt Sultsi tänavustest kirjutistest ja tundmatute juristide (?) eelmainitud misjonitegevusest. Ühelegi sundüürnikule (ka mulle) ei meeldi, et riik mulle midagi ei kinkinud, et Tallinna linn mulle vanalinna miljonivaadet ei kinkinud, et Keskonnaministeerium mulle maadevahetust ei võimaldanud ja palju muud. Kuid ma pole näinud kedagi tõestamas, et riik, linn või ministeerium oleksid sellega seadust rikkunud. Mina pean õigemaks avaliku võimuga mitte kohut käia vaid võimuesindajaid veenda ja aidata vigu heastada. Tunnistan teisitiarvajate õigust valida kohtutee ja loen seda suureks sammuks edasi võrreldes seniste üürnike ja omanike vastastikuste katsetega teineteisel nahk üle kõrvade tõmmata. Nõude pööramine riigi vastu on ainuõige samm. Kuid ma ei loe ORASe vigadeparandust lõppenuks siis, kui kõik 100m2 korteri üürnikud on saanud miljonärideks, kui kõik endistes pesuköökides nõukogude võimu aastaid nautinud pered on oma "kalli kodu" peremeesteks saanud ja kui sajad tuhanded maainimesed on riigivarast endiselt ilma jäetud.

endisele sundüürnikule - pole vaja nii pikalt heietada miljonivaatest ja maadevahetusest. Sundüürnikuks tehtud perekonnalt võeti tema ainus koht siin Eesti riigis - kodu, milles ta elas ja millesse ta oli aastakümneid investeerinud REAALSELT. ORASega toodi kohale seni VIRTUAALSED omanikud, keda keegi hing polnd näind 50-60 aastat ja neile anti kätte tuhandete inimeste kodud, kus kasvasid lapsed ja surid vanainimesed. Küsimus ei ole kellelegi millega ANDMISES, vaid viimse vara VÕTMISES. Sundüürnikele tuleb kompenseerida neilt äravõetu ja kõik,olgu 7000 krooni või 7 miljonit, nii nagu turuseis näitab, nii nagu tehti ka erastamisel. Kõik. Lugege ka 22. nov Ekspressi ja Mihkel Kärmast, kuidas tehti paljaks Tallinna Ülikooli töötajad Karu tänaval. Seal pole tegemist küll sundüürnikega, kuid mehhanism on täpselt sama - sinu kodu on minu kinnisvara, mille mina kiirelt papiks teen ja sina tõmba uttu.

Paljud majaomanikud, kes olid ise ostnud oma maa ja ise ehitanud oma majad, küüditati REAALSELT 1941 ja lubati Eestisse tagasi alles 1957, mõni aga jäigi Siberi mulda. Paljudele ei lubatud naasta oma sünnilinna (ei antud sissekirjutust). Enamus ei julgenud ise hiljemgi oma kodukanti tulla, sest uut küüditamist võis karta terve nõukogude aeg. Lõpetage ära see üürikorteri üürniku pühaks eraomanduseks pidamine! Sellise jabura jutuga toote sundüürnikele ainult kahju. Paljud endised sundüürnikud, kes elavad munitsipaalmajades on endale teisegi korteri ostnud ja üürivad seda välja. Kas see peaks kuuluma hoopis neile üürnikele? Mis ajahetkest alates? Kodu ja kinnisvara ei ole kattuvad mõisted. Aga ilmselt räägin ma siin ühega paljudest, kelle arust maailm on lapik või koguni kandiline.

Jussi seaduseelnõu: "Sundüürnikele tuleb kompenseerida neilt äravõetu ja kõik!", läheb Riigikogus valutult läbi, sest selleks on riigieelarves vaja 0 krooni. Juss on oma eelnõu abil saanud juba 3 korda Riigikokku ja 4 korda Tallinna linnavolikokku.