Mina ei võtaks mürki ei Teie lemmikute ega kellegi suhtes. Kui küsimus oleks kohe-kohe lahenemas, siis ei tegeleks ma sellega üldse. Ma ju ütlesin ja teadliku inimesena teate isegi, et seda riigimaad omavalitsuste kaudu jagatakse praegugi ja äärmiselt ebaõiglaselt, ütleksin lausa rahvavaenulikult. Ma ei ole kuulnud et Teie lemmikud või mõni erakond seda muuta püüaks. Kas peaksin riigivara raiskamise suhtes silmad kinni pigistama, sundüürnikud ja teised ilmajäänud unustama ja mõne erakonna pimedaks teenriks või arutuks austajaks hakkama? Üle poole Riigikogu liikmetest ei tea sundüürnike ega tagastatud majade omanike probleemidest mitte midagi.Ülejäänud teavad üksikuid pooltõdesid ja müüte, mida kas omanike või üürnike käremeelsemad esindajad levitavad. Tunnistan, et ma tõesti ei tea, kuidas 51-le Riigikogu liikmele asi selgeks teha, aga see ei ole piisav põhjus käegalöömiseks.

Tänan kõiki kommenteerijaid, on tõesti kosutav lugemine. Suurimat rõõmu põhjustab nägemine, et sarnane või koguni ühine mõte liigub üsna mitmes erinevas peas, ja et inimesed ei ole piltlikult öeldes 13 aastat "maganud". Ainus mure on, nagu nii hr Sotter kui pr Rääts (muide, ka minu special tänud Jaan Sotterile Postimehe loo eest!) ei oska kumbki välja pakkuda, mida teha, et ebaõiglus saaks likvideeritud. Minu arust tuleks poliitikuid sundida - kas just nii, nagu Mustamäe ühiselamu venelased läksid linnavalitsusse oma tekkide ja kottidega magama, ning lahendasid oma probleemi, aga midagi tuleb teha. Minuteada liigub mitmeid erinevaid häid ettepanekuid - hea on ka hr Sotteri riigimaade variant, aga see on ainult üks variant. Hea on ka Ebba Räätsa juriidiline lähenemine ja arhiividele toetumine, aga ma ei näe, et otsustavad jõud ühiskonnas selle kõige vastu huvi tunneksid. Hea lootuse andis president Rüütli vana-aastaõhtu kõne, kus esimest korda nii kõrge riigitegelase poolt viidati otseseõnu omandireformi ebaõiglusele. Aga kindel on ka see, et praeguse riigijuhtkonna hulgas on mõjukaim jõud just nende käes, kelle arvates omandireform 26. dets 2004 lõppes, sest kohe-kohe muudab vaba üür meie elamumajanduse euroopalikuks. Ütlen veel kord - ma ei näe seda kuuma ora, mis sunniks protsesse pöörama sundüürnikele kasulikus suunas. Muidugi, selles on suuresti süüdi ka sundüürnikud ise, kes pole osanud oma isiklikku kodukaotust esitada rahvusliku tragöödiana, mida omandireformi sundüürnikke puudutav osa ju on.