Minevikus tehtud vigadest tuleb õppida, aga kahjuks omanikud ei taha õppida, vaid loodavad ikka võimu ja vägivallaga saavutada endale soodus positsioon. Miks te praegugi ei nõua sundüürnike toetamiseks riigilt vigade tunnistamist ja nende kompenseerimist kas rahaliselt või siis korterite näol, mida võiks erastada? Kas vastasel juhul hakkaks ka riik teie käest midagi nõudma, et teil selle koha pealt suu vett täis on? Võib olla peaksid nii omanikud kui ka üürnikud pöörduma rahvusvaheliste organite poole, et nemad aitaksid meil probleemi lahendada. Jah tõesti, virisemine siin ei aita, tuleb käed külge panna probleemi lahendamisel.

Virisemine ei vii töepoolest edasi, kui aga küsimus on köige elementaarsemas- inimese peavarjus,mis ei ole luksusasi ja kus puudub lisakapitali nöue, siis pole see virisemine, seda enam et on tegemist meie Pöhiseaduse rikkumisega. Miks peab ühe kliki huvid kinnimaksma oma kodu arvelt -tavaline eesti inimene

Põlastusväärne Hr. Raukas! Milline labane ja odav krokodillipisar! Ma ei tea mitte ühtegi juhust kus Omanike Liit või selle esimees oleks esinenud avaliku protestiga või korraldanud avalikke aktsioone või astunud muid samme põhjusel et Omandireformi käigus rikuti riigi, kohaliku omavalitsuse, eriti aga ühe või teise "Õigusjärgsete omanike liidu" liikme poolt ühe või teise sundüürniku elementaarseid ja Euroopas tunnustatud inimõigusi.

Võib-olla keegi siiski ükskord vastaks sellele küsimusele, kuhu said Omandireformi käigus nn. tagastatud varade juurde kuulunud võlad? Kogu eraomandit tunnistavas maailmas kuulub asjaõiguse alusel võlg lahutamatu osana igasuguse omandi juurde. Asjaõiguse tunnustatud arusaamade järgi ei saa mitte mingisugune riigivõim ega poliitiline otsus loobuda ega kustutada eraõiguslike isikute omavahelisi laenu ega võlakohustusi! Seda teab rahvusvaheline õigus ja seda tunnistas ka näiteks Saksa okupatsioonivõim. Üksnes Nõukogude okupatsioonivõim natsionaliseeris varad aga jättis Nõukogude õigusega omandiõiguse põhimõtteid ignoreerides omandil lasunud võlad natsionaliseerimata. Seda võis ja suutis ainult enamlik arusaam ja poliitika. Seega saaks omandit ilma võlgadeta tagastada ainult Nõukogude õiguse järjepidevust aluseks võttes. Kuidas ja kelle arvel saadi tagastada aga Vabaturumajandust pühaks pidavas Eesti Vabariigis kellelegi vara ilma selle juurde kuuluvaid võlgu arvestamata? Ja kas sellised tehingud ei ole tõesti õigustühised ? - sellele küsimusele ei ole mul õnnestunud Eesti Vabariigis vastust saada.

Villu! Osaliselt saate sellele küsimusele vastuse RAPORTIST, aga kogu tõde ei avalda Teile keegi, sest kuidas ongi võimalik avaldada strateegilist plaani, mille alusel see omandireform täide viidi.

Akadeemik Raukas tõesti eksib elementaarse tõe vastu. Juba Rooma Õigus, millel tugineb kogu õhtumaine õigussüsteem ütleb - Ebaõiglusest ei sünni õiglust!- Õigusriigis ei saa mitte mingil juhul lubada ega õigustada olukorda kus riigivõim aktsepteeriks poliitilise mugavuse või ökonoomse põhjendatuse kaalutlustel ebaõigluse läbi ja abil saavutatud olukorda ning põlistaks õiguserikkumised! See hakkab andma lõputuid tagasilööke. Eestis viibinud Saksa eksperdid hoiatasid selle eest veel enne Omandireformi käivitumist. Kui omandireformiga ning Raukase poolt tunnistatud ebaõiglusega arvati tänases Eesti Vabariigis end võivat aega 50 aastat tagasi pöörata, miks ei võiks seda siis nüüd õigluse saavutamise eesmärgil teha 15. aastaga.?