Mina arvan ka, et las pronkssõdur jääb omale kohale. Venemaa on nagu suur vaal, kellega ei tohi tüli norida. Ja keegi ei tea, kauaks teda veel on.

Lp.hr.Peeter Tedre! On küll tõsi, et isegi Briti suursaadik ei tea sundüürnikest midagi, tema kaaskodondsetest rääkimata. Küll on britid nii nagu teistegi heaoluriikide kodanikud üsna edukalt tegelenud sotsiaalse eluaseme küsimusega ja on seda kogemust meie ametnikele ja poliitikutele mitmekümneid kordi tutvustanud. Miks me õppust pole võtnud, on meie viga. Kummaline on on meie oma poliitikute käitumine, kes määravad suuri summasid meelelahutuslikuks kulutamiseks ehkki sundüürnike probleem on lahendamata. Eriskummaline on aga Keskerakondliku Tallinna Linnavalitsuse käitumine, kes püüab raha paigutada küll Kalevipoja kujusse, vanalinna rikkurite ja nende koerakeste jalutusplatsile Harju tänaval, jõulukaunistustesse, rikaste magamistubades talalagede restaureerimisse kuid mitte vaesemate sundüürnike abistamiseks. Ülieriskummaline on minu jaoks olnud Teie juhitud üürnikeorganisatsiooni tegevus, mis on keskendunud hoopis vaenu õhutamisele, ühiskonnas segaduse tekitamisele ja õigusjärgsete majaomanike kiusamisele ja laimamisele jättes loova ja konstruktiivse töö tõeliste sundüürnike abistamisel hoopis tegemata ja isegi selle vastu aktiivselt võideldes. Kihutuskoosolekutel ülistvad Teie ühingute aktivistid inimeste praeguste kodude väärtust (ehkki teate, et keskmise sundüürniku kodu on mugavusteta kehv agulikorter) ja ärgitavad üürnikke ihalema oma eraomanduses olevat kinnisvara ( ehkki teades, et ülemaailmses praktikas on Eesti kodude erastatus enneolematu erand). Oma poliitilises tegevuses aga nurjavad needsamad teie aktivistid kõik ettepanekud aidata sundüürnikel nende kodusid omanikelt edasi üürida ja on vastu ka ettepanekutele teha üürnikele veel soodsamaks oma suva järgi eraomandist kodu soetamine. Põhjenduseks toote te alati selle , et eelmainitud algatused oleksid, oh jumal küll! kasulikud ka majaomanikele. Te olete näinud nagu minagi üsna lähedalt Tallinna vanalinna ja kesklinna mittetagastatud kinnisvara erastamist ja märganud, et võileivahinnaga on saanud ülikasumlikku kinnisvra eelkõige väga jõukad inimesed, ehkki omavalitsusametnikel ja linnavolinikel oleks olnud kerge suunata kinnistamata riigi kinnisvaras peituv potentsiaal sundüürnike ja teiste vaeste abistamiseks. Ma saan aru, et näiteks perekond Ratased tüüpiliste aedlinna individuaalelamute asukatena ei tea sundüüriprobleemist midagi, kuid Teie ja paljude Teie ühingukaaslaste avalik tegevus on väikese sissetulekuga ja kinnisvaratute sundüürnike seisukohast vaadatuna arusaamatu. Teie tänane artikkel Eesti suurima mõjukuselt teise erakonna häälekandjas on ju katse tekitada pisikest ebamugavust Eesti- Suurbritannia suhetes. Millist kasu näete sellest sundüürnikele tõusvat? Tervitustega Jaan Sotter