Venemaa oli teine riik,kes tunnustas meie iseseisvumist, kohe pärast Islandit
Autor võiks järgmises lehes tuua nt. 10 riigi "edetabeli".

Venemaa ise taasiseseisvus juba aasta enne Eestit.

_olen õppinud hindama kristliku elufilosoofia tasakaalustavat väärtust,_

http://publik.delfi.ee/archive/article.php?id=18628138
Tasakaalustavaid väärtusi on teisigi...
http://www.jesus-is-savior.com/False%20Religions/false_religions.htm
Ka Piiblist kui halva moraali käsiraamatust.

Härra Endel Uiga USA-st on uskumatult julge ja otsekohese ütlemisega oma rahvuskaaslaste aadressil Eestis. Valus - aga tõde.

To Valed andmed - "Venemaa oli teine riik,kes tunnustas meie iseseisvumist, kohe pärast Islandit"
Venemaa on esimene suurriik, kes tunnustas Eesti Vabariiki ja alles pärast seda julgesid ka teised riigid meid tunnustada. Island oli ngu sümboolne avalöök.

Vaagijal õigus, Islandi poolne tunnustus oli selline nagu praegu Venetsueela tunnustus Lõuna-Osseetiale ja Abhaasiale. Ei julgenud ükski suurriik sekkuda NSVL-i siseasjusse. See oleks Jeltsinit vihastanud ja ta poleks meid tunnustanud. Suured okupatsiooniväed olid Eestis ja me oleks jäänud Venemaa alla nagu Tšetšheenia. Jeltsini tunnustus oli meile elu ja surma küsimus. Ega meie "vabadusvõitlejad" pole sellest siiani aru saanud. Samas isamaaliidu president Lennart Meri teeb Eestile "külma" ja lepib kokku vene viienda kolonni jätmises Eestisse. Nüüd me halame, et kui pahad on venelased. Miks aga president jättis vene erusõjaväelased koos perekondadega Eestisse. Samas Rahvarinne võitles Eesti vabaks, kuid isamaaliitlased otsustasid põlistada okupantide kohaloleku. Põlistasite selle ja nüüd vingute kui pahad on venelased. Ise olete süüdi.

Oleks minu teha, püstitaksin Tõnismäe tühjale platsile president Boriss Jeltsini ausamba. Haruldaselt julge mees oli : kõigepealt astus ise demonstratiivselt NLKP-st välja ja siis tegi seda kogu Vene Föderatsiooniga. Ainult tänu Jeltsini julgele käitumisele ja meie Rahvarinde juhtide tasakaalukale taktikale suutsime end veretult vabaks laulda.

to vaagija
No aga siis jääb ju üle ainult rõõmu tunda, et need asjad vaagija teha ei ole;) Üks haruldaselt julge tegu Jeltsinilt oli ka Tsetseenia sõja alustamine. Ihalus massimõrtsukatele ausammaste püstitamisest on üks nõukaaja kõrvalnäht? Kas viinapudeli kujuline sammas oleks asjakohane?

Pealegi astus Vene NFSV aasta aega varem Nõukogude Liidust välja kui Eesti NSV.

Las Jeltsini ausammas (või koguni ausambad) kerkigu Venemaale. Kui me hakkaksime kõiki neid, kes meie meelest on Eestile mingeid teeneid osutanud, meeles pidama ausammastega, siis varsti ei mahuks siin enam elama. Küll aga saaksime oma äraspidisusega üle maailma kuulsaks.

to to vaagija 2010-07-17 22:47:14
No kui palju siis neid ikka on?

_Ohu jäätmed, Nõukogude okupatsiooni poolt sisse toodud vene rahvusgrupi liikmed, elavad endiselt Eestis ja neil on rahvusvaheliste tavade põhjal õigus siia jääda. _

Milles küsimus, näiteks Genfi konventsioon sätestab, et koos okupatsiooniarmeega peavad lahkuma ka koos nendega saabunud tsiviilisikud.
Aga just väliseestlaste eestvedamisel toimunud omandireform näitas ilmekalt, et mingeid okupante pole olemas. Nn okupandid said erinevalt põliseestlastest (sundüürnikud) elamispinna ja maa EVP- hinnaga erastada ja muutuda siin täielikeks omanikeks ja peremeesteks.
Ka 1994. aastal isamaalise presidendi Meri poolt allkirjastatud juulilepped ei käsitlenud Punaarmeed okupatsiooniarmeena ja seega said ka punaveteranid suuri soodustusi. Ja milleks pröögata Tartu rahust, kui just president Meri ametiajal nihutati Eesti merepiir Soome lahe keskosast tagasi ja lisaks anti Lätile kalarohked alad Kihnu saare piirkonnas!
Juba eelnevalt aastal 1991 oli Eesti allkirjastanud OSCE järelevalve all Helsinki 1975 lõppakti, mis tunnustas Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsustena kujunenud riike Euroopas.

Kena on lugeda, et Ameerikas palkavad (ilmselt suured ja jõukad)firmad selliseid organisatsioone, kes arendaksid nende töötajais positiivset ellusuhtumist. Meenub, et juba ammu rakendati samasuguseid meetmeid Tallinnas. Kunagi maailmakuulus Lutheri vineeri- ja mööblivabrik (NB! meie õndsa omandireformi käigus jäeti see õigusjärgsetele pärijatele tagastamata, s.t asjapulgad pätsasid selle ära, kolisid ettevõtte Kohilasse ja lasid põhja) tegeles oma hiilgeaegadel personali elu vaimse rikastamisega - nt "Estonia" teatrilt jt osteti ära terved etendused ja töölistele jagati priipääsmeid, sest vaimselt valgustatum töötaja oli parem (ka seega kasulikum) töötegija. Kas meie nüüdiskapitalistid teevad midagi sellelaadset või ehk ongi põhjust rääkida, et Eestis kipub suhtumine töötegijaisse meenutama orjandusliku korra halvimaid külgi?

Kaugelt paistab mõnigi asi selgemini. Isegi Eesti suhted oma idanaabriga. Selles valdkonnas on meil riikliku suhtumise asemel ikka veel rohkelt, nagu kunagi akadeemik Gustav Naan määratles, kihelkondlikku mõtlemist. Seepärast tasub tõsiselt võtta mister Uiga soovitust seoses kemplustega Tartu rahulepingu ümber: "Peaksime ehk pragmaatiliselt tunnistama, et rahvusvahelised kokkulepped sõlmitakse lepinguosaliste huvide ja jõudude vahekorra alusel sõlmimise momendil. Kui need muutuvad, nagu ajalugu on näidanud, kaotavad kõik lepingud oma pädevuse. Kahjuks ei ole jõudude vahekord praegu meie kasuks, mis annab vähe lootust Tartu rahulepingu sätete taastamiseks." Küünte ja hammastega kinnihoidmine sellest, omal ajal ülikaalukast, kuid ajalooliste "arenduste" tagajärjel oma algsest tähendusest palju kaotanud dokumendist on loonud pingeolukorra lepingupoolte vahel ning ühtlasi tekitanud ka omade vahel igikestvaid mõttetuid lahkarvamusi, mida mõni on valmis lõpmatuseni suureks puhuma, kuni rusikavõitluseni välja.

Tartu rahu on tekitanud Venemaal tugeva närvišoki, see häbistas suurt Venemaad igaveseks ja sellepärast püüavad vene võimurid seda unustada. Sellepärast ei taha vene valitsus taastada endisi piire, see annab neile võimaluse käsitleda suhteid Eestiga kui tekkinud uue riigiga uutes piirides. Kas me tegime restitutsiooni või mitte, seda võivad venelased alati vaidlustada. Vara kinkimine väliseestlastele ja endistele omanikele ei ole restitutsioon. Ka presidendi ametiraha on uus, tähendab, et presidendi võimul pole olnud järjepidevust. Kõik need asjaolud annavad alust, et tunnistada Eesti riik uuesti tekkinuks ja siis ei ole Tartu rahul uue riigiga mingit seost. Arvestades jõudude vahekorda, me pole võimelised taastama endisi piire ja peame leppima olukorraga. Maksab vanasõna: kel jõud, sel õigus. Venemaa on tuumariik ja seda arvestab nii EL kui USA. Seega piirileppe sõlmimisel tuleks Tartu rahu mainimine välja jätta. See on reaalsus. Venemaa pole siiani tagastanud Kuriili saari Jaapanile. Kas on Venemaa siis veel sõjas Jaapaniga? Kui on tegemist uue riigiga, siis vene erusõjaväelased ei ole ju okupandid, nad on uue riigi elanikud, samuti on uue riigi elanikud kõik Eestisse tulnud venelased ja teised rahvad. Seega ei saa ka rakendada Genfi konventsiooni, et kohustada venelastel tagasi pöörduda Venemaale. Eks peame kiitma selle eest isamaaliidu presidenti Merit.

Ambujale.Asi selles ongi,et Jaapaniga ei ole rahu sõlmitud!Maailmas on see ainus pretsetent.

Kuriili saared läksid Nõukogude Liidule 1943. aasta Teherani konverentsi otsusega, mil NL kohustus alustama sõjategevust Jaapani vastu kolme kuu jooksul peale võitu Saksamaa üle. Vastutasuks anti NL-ile Kuriili saared.

http://www.postimees.ee/030204/esileht/125479.php
Eesti, tunnustades Oktoobrirevolutsiooni ja sellele järgnenud kodusõja tulemusena Venemaal võimule tulnud rahvusvaheliste bandiitide jõuku, lõi pretsedendi ka tulevikus samade olukordade legitiimsuse suhtes, ka Baltikumis!
Peale Tartu rahu sõlmimist muutus Eesti bolševike liitlaseks nende võitluses valgekaartlaste vastu kodusõjas, andes suure panuse Nõukogude Liidu loomisesse 1922. aasta detsembris.
Lenin ütles, et Tartu rahulepingul on tohutu ülemaailmne ja ajalooline tähtsust ning et see tähistab bolševistliku diplomaatia võitu. Ühtlasi võimaldas see leping bolševikel võita kodusõda ja luua 1922. aasta lõpul Nõukogude Liit.
Lenin, nähes, et revolutsioonihäll on ohus, tahtis päästa mis päästa annab. Maailma rahatuusad, kes ei soovinud end diskrediteerida kommunistliku režiimiga otse suheldes, nägid võimalust teha Eesti vahelüliks, et oma kätte saada bolševike röövitud kirikute, keisriperekonna, aadlike ja mõisnike varandused.
Pärast Tartus sõlmitud rahulepingut Nõukogude Venemaaga läks kokkuröövitu läände läbi Eesti, ning Leninile vajalik relvastus tuli samuti läbi Eesti. Selle tehingu tasuks lubati Eestile 15 miljonit kuldrubla.
Tartu rahu tegi Eestist bolševike kullapesula. Kullavihm meelitas Tallinna avantüriste ja aferiste igast maailma otsast, siinsest idaärist kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui «rahvusvahelist kloaaki».
http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=3&id=101125&number=88
Tartu rahulepingu tulemusel nautis Eesti 1920-1922 paremaid suhteid Nõukogude Venemaaga kui ükski teine Euroopa riik. Sellega käis kaasas ka majanduslik ahvatlus lõigata kasu hiiglaslikust Vene turust. Kommunistidele omakorda oli Eesti hädavajalikuks impordi- ja transiidivahendajaks, samuti kommunistliku õõnestustöö aknaks läände.

Ei saa, ei tohi takerduda kunagi olnusse - tuleb lähtuda sellest, mis on olnust jõudnud tänapäeva.