hello! 2009-09-27 09:51:00


Tuvastatud Moskva meelne noorkesik endise aliasega Osutaja. Kasutab ka teiste aliasi, näiteks Lembitu oma. Ennast idenfitseerida ei julge, seega tüüpiline noorkesik. Klähvib aia taga, kui on oht kerepeale saada plagab, et tallad välguvad.

Lugupeetud WSS, et see nõmedusi kirjutav hello on endine osutaja selles olen ka mina kindel , kuid siin te küll eksite minul-Lembitul pole mingit pistmist noorkesik Osutajaga.

Eksimine on inimlik, vabandan.

Kuidas sai juhtuda, et ühe riigi ajalugu räägib suurrünnakust 08.12, aga teine riik väidab, et 07.12. Pead tööle

Ja tänapäeval on liitlaste jaoks bandiidid näiteks afgaanidest metsavennad jne. :)))
Millised riigid ja organisatsioonid tunnustasid tšetseenide riiki?
Aga endised partorgid nagu ka raadiojaamad Ameerika Hääl, BBC, Vaba Euroopa jt ei rääkinud eelmainitud konverentsidest mitte sõnagi. See teema oli keelatud.
Kõik riigid peavad alluma rahvusvahelistele õigusaktidele, mis on ülimuslikud riigisiseste seaduste suhtes. Nii mindi Iraaki ÜRO otsuse alusel, kuigi peagi selgus, et CIA oli esitanud teadlikult valesid luureandmeid!
II maailmasõja ajal olid reaalsed otsustajad ainult liitlasriigid, sest teljeriikidelt, kuhu kuulus ka EW pagulasvalitsus, võeti initsiatiiv kiiresti käest ära.
Näiteks USA okupeerib Saksamaad kuni aastani 2099!
http://en.fondsk.ru/article.php?id=1306

Eesti pagulaevalitsus ei kuulunud mitte "teljeriikide " kooseisu , Soome oli tõesti seal Saksamaa liitlane ,. Eesti pagulasvalitsus asus Ameerikas ja USA ei ole kinagi tunnistanud Nõukogude vene okupatsiooni Eestis . Kuigi tõsi Jaltas " kingiti" Balti riigid Stalinile. Ja eesti põrandaalune "Rahvuskomitee" ei tunnustanud ka Saksa okupatsiooni Eestis ,kuid ainus liitlane kes oli valmis aitama Eestit võitluses vihatud kommunismiga oli Saksa riik , valiti kahest halvast parem ."Sinimägedes " sõditi Eesti riigi kaitsmise nimel ja usuti naiivselt , et Inglismaa nagu vabadussõja ajal aitab Eestit. Ja juba peale "suurt võidujoovastust" ja Nümbergi protsessi kus ka suure hooga Waffen SS kes oli ainult elit rindevägi. kurjategijaks tehti , siis tehti siiski vahet Balti Waffen SS meestele.Ja neile anti ka sissesõiduviisa Ameerika ,sest saadi aru nemad kaitsesid oma kodumaad . Ajalugu on vaja tunda lugupeetud " nimetu. "

Eesti Rahvuskonitee loodi nn Uluotsa - Ribbentropi pakti alusel, et tagada sundmobilisatsioonile
20. SS - Diviisi koosseisu mingigi legitiimsus. Sellele järgnesid Uluotsa mitmed üleskutsed astuda 20. SS - Diviisi koosseisu, ka raadioesinemine.
Nürnbergi tribunal ei teinud Balti - SSlastele mingit erandit. Ainus erand tehti SSi ratsaväele, mida kasutati tseremoniaalsetel eesmärkidel.
http://avalon.law.yale.edu/imt/judorg.asp#ss
Conclusions: The SS was utilised for the purposes which were criminal under the Charter involving the persecution and extermination of the Jews, brutalities and killings in concentration camps, excesses in the administration of occupied territories, the administration of the slave labour programme and the mistreatment and murder of prisoners of war. The defendant Kaltenbrunner was a member of the SS implicated in these activities. In dealing with the SS the Tribunal includes all persons who had been officially accepted as members of the SS including the members of the Allgemeine SS, members of the Waffen SS, members of the SS Totenkopf Verbaende and the members of any of the different police forces who were members of the SS. The Tribunal does not include the so-called SS riding units. The Sicherheitsdienst des Reichsfuehrer SS (commonly known as the SD) is dealt with in the Tribunal's Judgment on the Gestapo and SD.
Vangistatud Waffen - SSi eestlased rõhutasid liitlastele, et nad ei ole vabatahtlikud, vaid sundkorras surmanuhtluse ähvardusel Saksa armeesse võetud ja seda ka arvestati. Need, kes Tšehhis sealsetele partisanidele vangi langesid, nimetasid end kohe nõukogude kodanikeks, et vaid eluga pääseda.
Aga USAsse said sissesõiduviisa umbes 10 000 natsipartei liiget ja see on juba omaette teema.

Jama. Minu onu sattus Tšehhis vangi ja oli vabastatud, kui EESTI KODANIK , ning läbi Saksamaa sõitis Kanadasse ja mul sellekohased dokumendid on olemas. Õigemini koopiad.

1943. aasta 20. oktoobril toimus Uluotsa ja Kanti kohtumine Eesti kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe´ga, kus arutati von Ribbentropi korraldust luua EW - aegsetest ühiskonnategelastest rahvuskomitee, mis oleks täiendav instituut Eesti Direktoraadi juhi landesdirektor dr. Mäe direktooriumi abistamiseks.
Järgmisel päeval kutsus Uluots Tallinnas, Müürivahe tn 16 kokku endise EW poliitikud, kiriku -, kultuuri - ja majandusringkondade esindajad.
Leiti, et eesti mehe õige koht on nüüd SS vägedes.
1944. aasta veebruari esimestel päevadel toimus sarnane kohtumine veel Otto Tiefi korteris.
7. veebruaril andis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ülem SS - Obersturmbannführer Baatz loa Uluotsale raadioesinemiseks. Esinemine toimus intervjuu vormis, milles Uluots toetas üldmobilisatsiooni läbiviimist.
1944. aasta 14. veebruaril loodi aadressil Pärnu mnt. 23 Eesti Rahvuskomitee ja Uluotsast sai sisuliselt dr. Mäe asetäitja.

to eelmisele 2009-09-28 14:28:15

Loomulikult oli nn tšehhi põrgus erinevaid juhtumeid.
Näiteks oli Punaarmee ohvitsere, kes käratasid tšehhi partisanidele, mis õigusega te nõukogude kodanikke siin mõnitate! Ega nad siin vabatahtlikult ole!

Ärge ajage siin jama, Nõukogude aja propagandat nagu oleks "Eesti Rahvuskomitee" teinud koostööd sakslastega , see kõik on jama mida te ise ka ei usu. Ja eestlased sõdisid "Sinimägedes" sest tahtsid kaitsta Eestit vene Punaarmee eest. Kui neid "vägisi" mobiliseeriti miks siis keegi venelaste poolele üle ei jooksnud ---nagu jooksid otse massiliselt vene poolt mobiliseeritud üle sakslaste poole ? Viimaks ei lastutki neid enam rindele . Ja see on mitmes raamatus kirjas ja isegi tean inimest kes teenis küll Waffen SS ridades kuid sai viisa USA-sse . Sakslastele Waffen SS meestele oli see unistus. Ainult vene tallalakkujad ei taha (ei tohi) arusaada ,et eestlased olgugi saksa vormis kaitsesid oma kodumaad Eestit

Ilus küsimus, aga hämmastab, et keegi ei vastanud. Tegemist on Pärl Harboriga.Jaapani kindralstaap andis korralduse rünnata 08.12,varahommikul, aga USA-s oli siis 07.12 hommik. Nii lihtne see vastus siis on.

Rahvuskomiteest.Ma vist elasin tollel ajal teises eestis.Suuremjagu mehi keda kutsuti ülese läksid PIIRIKAITSE RÜGEMENTITESSE mitte SS nagu sa kirjutad,Kui üksused jõutsid Saksamaale seal moodustati neist 2o Waffen SS diviis.Seal ei olnud enam valimisi.Mis puutub meestele,kes rääkisid,kui nad vangi langesid,et neid värvati vastu tahtmist SSi.Seal on pool õigust-Newhammeris ei olnud enam midagi muud teha.Kes Tsehhis langesid venelaste kätte vangi neil vedas-olid mõned aastad Siberis ja jõutsid kodumaale tagasi.Kes pääses elusalt Tsehhist välja neil võibolla vedas rohem,väljaarvatud,et nad kaotasid oma kodud ja sünnimaa.

Leegioni astumiseks tehti suurt kihutustööd, kuid vabatahtlikke sinna minejaid oli vähe. 1942. a. oktoobris said Eesti Direktoraadi politseiprefektuurid käsu, suunata 250 politseinikku Leegioni. Samasuguse käsu said ka teised ametiasutused. 1943. a. märtsis mobiliseeriti Ida-alade Riigikomis- sari korraldusel 1919.-1924. a. sündinud mehed, kellel anti võimalus valida, kas astuda Leegioni, või minna Saksamaale tööteenistusse. Ka hakati Leegini värbama mehi Idapataljonidest. Paljud mobilisatsiooni kutse saanud põgenesid Soome või varjusid metsadesse.
Suurte pingutuste tulemusena suudeti 1943. aasta kevadeks värvata vaid 1280 meest. Nende väljaõpe toimus Poolas Debitsa Heidelaagris. Hiljem moodustati juba 20. SS - Diviis ja ülejäänud
14 000 meest tuli võtta sundmobilisatsiooni korras.
Kokku käis sundmobilisatsiooni korras Saksa sõjaväest läbi 50 000 eestlast.
Vabatahtlikult liitus Saksa sõjaväega 20 000 eestlast. See toimus põhiliselt Saksa okupatsiooni algaastail ja teenistus toimus enamasti politseipataljonides ja Omakaitses (abipolitsei). Sakslased jätsid veretöö tegemise üldjuhul alati teistest rahvustest vabatahtlikele.
Ka Alfon Rebane, kes pärast Venemaalt naasmist ja lepingu lõppemist otsustas mundri varna riputada ja sakslaste teenimise lõpetada, oli sunnitud teenistusse tagasi minema. Temaga vestles isiklikult kindralkomissar
SS - Brigadeführer Johannes Soodla, kes selgitas, et vastasel juhul lastakse Rebane kui reetur ja desertöör maha.
Aga nendest Eesti Laskurkorpuse meestest, kes Velikije Luki all Saksa poolele üle jooksid, moodustati politseipataljon nr.287, mis tegeles koonduslaagrite valvamisega Eestis, ka Kloogal.
Kui sakslased hakkasid 1944. aastal Eestist lahkuma, hakkasid ka 20. SS - Diviisi võitlejad, kes ei olnud varem just politseipataljonides teeninud, deserteeruma.
Hangiti tsiviilriided ja mindi mööda metsi oma kodukohta. Ka Kloogal olnud 20. SS - Diviisi väljaõppeväeosast põgeneti enne, kui neid hakati Paldiskist Saksamaale viima.
Peagi sundmobiliseeriti Saksa sõjaväes olnuid juba Eesti Laskurkorpuse ridadesse ja valmistuti Kuramaale minekuks.
Paljud eestlased sõdisid teadlikult nö "alati võitja poole peal".
Piirikaitse rügementidesse kuulunud eestlastel Punaarmeesse mobiliseerimisel probleeme ei tekkinud.

Väga hea, et lugupeetud kommenteerijad on vaevunud siin valgustama Eesti ajaloo käänakuid Teise maailmasõja päevist. Kuigi selgub, et paljudel võib olla n-ö isiklik ajalugu ja teiste arusaamised ajaloost hakkavad neile hirmsasti vastu, on selline ajalooandmete esiletoomine siiski väga hea.Nii saab väikesest kirjast terve pikk ajalootund.

Tihti räägitakse, et eestlastel oli ajalooline vihavaen sakslaste vastu aga aasta nõukogude okupatsiooni muutis suhtumist sakslastesse.
Tegelikult oli EW ametnikel ja sõjaväelastel väga tihedad sidemed Saksamaaga. Eesti sõjaväeluure oli muutunud sisuliselt Abwehri filiaaliks.
Lisaks tekkisid Eesti sõjaväeluurel aastal 1938 head suhted ka Jaapani sõjaväeluurega, mis oli samuti suunatud Nõukogude Liidu vastu.
Saksa kiindralstaabi ohvitserid, ka kindral Halder ja admiral Canaris, inspekteerisid väeosi ja kaitsekindlustusi, ka Narva jõe kaldal.
Paljud eestlased lahkusid koos baltisakslastega Saksamaale, et hiljem juba koos Saksa sõjaväega tagasi tulla.
Mõistagi tegid Inglismaa ja Prantsusmaa kõik, et Saksamaa mõju Baltikumis vähendada oma liitlase Nõukogude Liidu kasuks.
On väidetud, et 1939. aasta baaside leping on ka Rahvaste Liidus registreeritud Saksamaa vastu suunatud dokument ja ka vapside liikumisele 1934. aastal tehti lõpp inglaste nõudmisel.
Just vapside üks juhte Hjalmar Mäe oli hiljem sakslaste peamine usaldusisik.
Arvestades paljude EW ametnike saksameelset tegevust enne II maailmasõda ja selle ajal, ei maksa imestada 1940. aasta sündmuste ja liitlaste otsuste üle Teherani - Jalta konverentsidel. Lisaks oli EW poliitikute hulgas ka inglise või nõukogude orientatsiooniga isikuid, kellele panuseid teha.

Jälle tahan ka mina sõna sekka öelda. Nüüd on kommenteerima tulnud mõni Nõukogude aegne ajalooõpetaja kes oskuslikult on tõe vale hulka seganud . Jah palju on jutus tõtt, kuid nii see siiski kõik ei olnud. Esiteks ärge püütke teha siin Eesti Rahvuskomiteest mingit saksameelset Saksa okupantide abilist . Eesti Rahvuskomitee oli tugeva läänemeelse kallakuga (Inglise -ÜSA), ja kui vene okupandid sundmobiliseerimisega viisis Eestist kaug-põhja töölaagritesse kusagil 30.000 meest ,kellest üksikud (nagu Palusalu ) juba sealt põgenesid ,siis vabatahtlikult läks võitlema venne okupantidega umbes 20.000 meest . Neist moodustati näiteks Diviis "Winking "-- isse kuuluv pataljon "Narva" kes sai lausa kuulsaks . Temast kirjutasid isegi saksa sõjaajaloolased peale sõda loe "Die SS- Panzer-Division "Wiking" ilmunud aastal 1983 Saksamaal " ülejäänud moodustasid "ida-pataljonid" , ja "politsei pataljonid. Kuid kui rinne oli jõudnud Eestisse siis läksid eesi mehed kõik Eestit kaitsma ,välja arvatud tühine osa nahahoidjaid . Kokku läks rindele umbes 50.000 meest , rohkemaks polnud eesti suuteline mehi võtta. Mäletan kuidas oleks ka mina tahtnud minna kuid olin alles poisike. Ja palju rohkem kui Velikie-Luki all jooksis eestlasi üle Staraja-Russa all tervelt 80% Eesti Territoriaal Korpusest saksa poolele ,ülejäänuid muidugi enam rindele ei lastud

Kindral-inspektor Johannes Soodla oli tõeline eestimeelne mees ma tean temast mõndagi ja jutt . et tema Eesti rahvus kangelast Alfons Rebast ähvardas mahalasta kui rindele ei lähe on jama. Rebane oli Eesti kaadri-ohvitser teenis algul Tapa Soomusrongide rügemendis ,hiljem Tartu Kaitseliidus instruktorina . Tema tõeline väejuhi talent tuli ilmsiks kui ta juhtis idapataljoni, miillist tema nime järgi hakati kutsuma "Rebase pataljoniks" Ta oskas tulla välja 13-nest piiramis rõngast ja ainsa eestlasena oli teda autasustatud Saksa kõige kõrgema lahinguordeniga ---"Rüütlirist Tammelehisega " Veel on vale Eesti luure tihedalt seotust saksa "Abwehriga" see ei olnud sugugi nii ja sakslaste vähest huvi Eesti vastu tõestab -Molotov--Ribbentropi pakt kus Eesti lahkelt koos teiste balti riikidega Venemaale lubati.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses Eesti Direktoraadis kolm omavahel konkureerivat eestlaste rühmitust.
Esimese moodustasid sakslaste poolt ametisse määratud Mäe, Angelus, Wendt, Leesment, Saar jt.
Teise moodustasid EW vanemad poliitikud: Uluots, Kant, Tief, Lattik, Klesment, Maurer, Kõpp, Pukk, Soonpää jt.
Kolmanda moodustasid nn inglise orientatsiooniga nooremad EW poliitikud: Jaan Tõnissoni sekretär Ernst Kull, Liidak, Reigo, Ekbaum, Gustavson, Mänd, Moora, Sikkav jt, kes hoidsid mõistagi madalat profiili.
Kuna dr. Mäe reputatsioon polnud eestlaste hulgas enam kõige parem, siis pöördus von Ribbentrop toetuse saamiseks kindralkomissar Litzmanni ja prints zu Hohenlohe vahendusel 1943. aasta 20. oktoobril just Uluotsa poole.
Pärast 1944. aasta 7. veebruari raadiokõnet, milles Uluots kutsus üles astuma 20. SS - Diviisi koosseisu ja rahvuskomitee moodustamist 14. veebruaril, pöördus Uluots Litzmanni poole ja taotles oma rühmitusele kolme kohta omavalitsuses: peadirektori (Mäe), sisedirektori (Angelus) ja kohtudirektori (Öpik) oma. Litzmann keeldus.
1944. aasta 19. aprillil areteeriti SD poolt just inglise orientatsiooniga rühmituse liikmeid.
Alles 1944. aasta augustis seoses rindeolukorra halvenemisega jätsid Kulli ja Uluotsa rühm kõrvale omavahelised erimeelsused ning alustasid tihedat koostööd. Selle kinnituseks sai augustis 1944 Otto Tiefi valimine rahvuskomitee esimeheks ning Uluotsa nõustumine põhiseadusliku valitsuse moodustamisega.
Rahvuskomitee 25. augusti koosolekul moodustas Tief
Pätsi–Laidoneri 1934. aasta riigipöörde eelsete erakondade esindajatest uue valitsuse. Samas andis Tief teada, et valitsuse avalikuks väljakuulutamiseks pole veel õige aeg.

Eestimeelne Johannes Soodla saabus Eestisse koos teiste eestimeelsete Mäe, Angeluse jt -ga Saksa armee koosseisus.
SS - Brigadeführer Soodla lihtsalt teatas Rebasele, et olukord on muutunud ja Saksa armeesse tuleb minna juba sundkorras ja selgitas, mida keeldumine võib kaasa tuua. Rebane, kes SS - lasi ei sallinud, kavatses hoopis Soome ära minna.
Aga Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui grupp saksameelseid ohvitsere eesotsas sõjaväeluure juhi Maasing´uga said juhtivatele ametikohtadele.
Saksa Abwehr paigaldas piki Nõukogude - EW riigipiiri raadioluure - ja kaugvaatlusseadmeid. Lisaks varustasid saksa spetsialistid majakad laevaliiklust jälgivate seadmetega jne. Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Mitte üheski teises Euroopa riigis ei tundnud Abwehr end nii koduselt kui EWs.
Saksa- Nõukogude mittekallaletungipakti sõlmimine tekitas EW poliitikutes arusaamatust ja paanikat, sest arvati, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja selle nimel oldi aastaid tegutsetud.
Admiral Canarise hea tuttav kolonel Maasing saadeti Berliini asja uurima. Canaris aga teatas, et ei saa Nõukogude - Saksa lepingu kohta midagi öelda.
Eestis viibinud kontserni "IG Farbenindustrie" direktor Fritz
Ter- Meer teatas, et ka peale MRP sõlmimist jätkab Saksamaa endist poliitikat Nõukogude Liidu suhtes. Tema arvates levib Saksamaal arusaam, et Nõukogude Liidu loodusvarad peavad olema kättesaadavad üksnes Saksamaale ja kuna neid vabatahtlikult kätte ei anta, siis tuleb selle nimel võidelda ja selleks valmistuvat Saksamaa juba pikka aega.
Seoses baaside lepinguga saadeti kolonel Maasing koos kaitsepolitsei agendi parun Uexkülliga uuesti Berliini (mitte Londoni!). Saadi teada, et Saksamaa vaatab Punaarmee baasidele Baltikumis kui ajutisele nähtusele.