Alles viitsis keegi siin inimesega jahuda. Tulemusteta. Aga tundub, et kuulutades ennast pidevalt mittekodanikuks, kasutab seesama isik välismaale sõites mõnuga Eesti passi reisidokumendina.

Täpselt nii, isand Ström. Täpselt nagu nõukogude ajal ENSV-s kasutasime SSSR-i kodaniku passi. Tõsi on ainult see, et KGB hoolealusena ma viisat ei saanud, nüüd probleemi pole, sest kogu maailm on hakanud ENSV-d pärast ümbernimetamist tunnustama.

Enn Oja on paraku jätnud tähelepanuta kõige tähtsama probleemi: PS-is on defineerimata eestikeelsed sõnad, mida selles samas PS-is kasutatakse. Kui nüüd defineeritaks rahvas kui Edgar Savisaar (ei midagi isiklikku momendil muuseas), siis olekski ta kõrgeima võimu kandja? Asjade puhul tuleks ikka järgida seda, mida ütleja on mõelnud, mitte viriseda kirjavigade üle.

Hr. Enn Oja võiks muidugi ka uurida piisavuse ja tarvilikkuse vahel vahet tegemist.

Gormile: Seda vahet oskan ma suurepäraselt teha aga antud juhul on tegemist loogikaga, mis ei luba oma seadustega sahkerdada. Muidu teeks heameelega.

Iseõppinud jurist Enn Oja on siin maa peal kahtlemata AINUS inimene, kes põhiseadusest õieti aru saab. Aeg oleks mõistus pähe võtta, härrased!

möneski valdkonnas ja ametkonnas lähtutakse diktatuurist ja siis ei saa ka alusmüüride juurde minna,Mis puutub passi kasutamisse nagu hr,Ström väidab,sest pass on reisidokument,olenemata kuidas riik loe Eesti ta mulle realiseeris.

Jah, üritasin, mis teha, kui inimene aru ei saa ja ei taha saada... Ega vägisi ikka kellelegi midagi õpetada ei saa. See on üks kindel inimtüüp, Oja on veel suhteliselt leebe näide, st mitte eriti terane oma uperpallitustes. Hullemad on need, kes ennast juba kohtujuristiks peavad ja igal võimalikul juhul inimesi esindama kipuvad. Peaaur läheb neil seejuures protsessinormide tõlgendamisele ning nad on suutelised mõnikord väga taibukalt välja otsima mingeid äraspidiseid tõlgendusi, nii et vaene kohtunik peab tükk aega mõtlema, kuidas seda jura ümber lükata... Ning kõrge enesehinnang kuulub muidugi nende juurde. Kodanik Oja, mul on teile ainult üks küsimus. Mina olen viis aastat õigusteadust õppinud ja tean sellest siiski kaunis vähe. Teie arvatavasti pole ühtegi aastat õigusteaduskonda kuulunud, kuid sellest hoolimata olete seisukohal, et Teie kogu ülejäänud Eesti vastava alaga tegelevate spetsialistide arvamusega vastuolus olevad tõlgendused on õiged ja ainuvõimalikud. Kas Te põhimõtteliselt möönate, et võite ka kunagi eksida või on see võimalus välistatud?

Janisele: 1. Need nn "spetsialistid" tõepoolest lähtuvad oma isiklikust arvamusest, millele neil on ka (vähemalt minu arvates) vaieldamatu õigus. Teile on kindlasti suureks avastuseks see, et paljas arvamus pole veel tõestus. 2. Mina ei tõlgenda, sest lähtun loogikast, mis lubab teha järeldusi, mitte aga tõlgendada. Kui ma midagi "arvan", siis selle ka vastavalt vormistan. 3. Nii mina kui ka iga teine võib vabalt eksida, kui me ei lähtu loogikaseadustest või käsitleme seda varjatult segamini isikliku arvamusega. 4. Kui ma osutan kellegi mitteharitusest või tahtlikkusest tulenevatele vigadele, siis ei tõsta ma end parun Münchauseni moodi ise üles ega trambi kedagi mutta, vaid nendin tegelikkust. Erinevalt paljudest paberiga lahmijatest olen alati püüdnud oma väiteid tõestada nii lollikindlalt, et ka tädi Maali oma kapsapõllul võiks kasvõi midagi aru saada. 5. Kui lapsele antakse kahest kompvekist valida ainult üks ja ta ka ühe võtab ning 5 aastat ülikoolis allkirjakirjutamist õppinu sellest aru ei taha saada, siis võin talle vaid kaastunnet avaldada. Paber iseenesest ei anna veel mõistust, mott.

Janisele lisaks: Unustasin mainida, et mina olen õigusteadusega omal käel tegelenud juba üle paarikümne aasta ja omandan pidevalt teadmisi juurde. Tegelikult pole ajaarvestus ühetähenduslik mõõdupuu, sest oluliselt tähtsam on oskus õppida ja leida talutava ajaga sõnnikuhunnikust otsitav pärl. Ainult et prügikasti visatud nõukogude juurateooria asemel ei keelanud mind keegi TÜ raamatukogus omal vabal tahtel end täiendamast välismaise riigiõiguse vallas. Huvi võrdleva keeleteaduse vastu andis mulle ka vajalikud eelteadmised kümnestkonnast võõrkeelest. Tollal ma poliitiliselt tagakiusatuna juurat ei saanud õppima minna, nüüd on aga hilja ja ega mind see kohustuslik paberitega sahkerdamine veetle samuti.

Vaadake, kodanik Oja, loogika ei ole asi iseeneses. Loogika on eeldustest järelduste tegemise vahend. Kui kõiki eeldusi arvesse ei võeta, on ka järeldus, milleni on küll jõutud formaalselt loogikareeglite kohaselt, vale materiaalselt. Teie olete kaugel kõigi vajalike eelduste arvessevõtmisest järelduse tegemisel ning seetõttu ei saa ka järeldus olla korrektne, seda ka siis, kui Teie poolt arvesse võetud eelduste põhjal on selleni jõutud loogikareeglite kohaselt.

1. lausega pole nõus, sest loogika ei sõltu meie tahtest ega mõistusest. 2. lausega nõustun sellega, et loogika lubab tõesti teha vaid järeldisi. 3. lause vajab täpsustamist. Tahtsite kindlasti öelda "Kui kõiki vajalikke (nagu on märgitud viimases lauses)/seotud eeldusi...", sest eeldused võivad esineda ka teineteisest sõltumatult, ehkki nad võivad käia sama asja kohta. 4. lauset ei saa ma kommenteerida, sest Teil on õigus oma arvamusele hinnangu andmisel, ülejäänu aga vajab tõestust. Väitel ilma tõestuseta pole eesmärgikohast väärtust. Tulen siia lehele tagasi õhtul.

Näiteks keeldute Te järjekindlalt tunnustamast põhimõtet, et õigustloova akti üldisest mõttest tuleb normi tõlgendamisel lähtuda. Juhul, kui õigustloovas aktis sisaldub seaduse üldise mõttega selgelt vastuolus olev norm, on õigustloov akt vastuoluline ja selle kohaldamisel tuleb paratamatult teha valik. Selle valiku tegemisel arvestatakse rida asjaolusid, sealhulgas ka näiteks seadusandja tahet (ajalooline tõlgendamine). Jätan täielikult kommenteerimata Teie mõttekäigu sellest, et "on saanud 18-aastaseks" tähendab ainult 18-aastast inimest kui juba puhtkeeleliselt absoluutselt väära. Seda õnnetut fraasi "üks vanematest on Eesti kodanik" ei saaks Teie tõlgenduse kohaselt kohaldada aga näiteks seetõttu, et see oleks vastuolus nii PS üldise mõtte kui ka 1. peatükiga. Võtke nii 1. peatükis sisalduvad üldnormid kui õigusteaduses üldiselt tunnustatud põhimõtted oma eelduste hulka ja järeldused muutuvad kvaliteetsemaks.

Kena, et vahelduseks ka midagi sisulist. Alustuseks lõpust: kuna järeldis on absoluutmõiste, siis ei allu ta võrdlemisele nagu ka optimaalne, esimene, viimane, täis, demokraatlik jmt. Mis tahes täiend nende juures tühistab täiendatava mõiste ning loob ähmaste piirjoontega põhimõtteliselt uue mõiste. Mõned näited: Jüri tuli jooksus esimeseks, Jaan oli kõige esimene ja Juss kõige esimesem. See lahend on küll optimaalne (=igas suhtes parim) aga too on optimaalsem (=parimast parem/parim). Pang on nii vett täis, et ajab lausa üle aga kauss on veel rohkem täis (ajab vist veel rohkem üle?). Demokraatia ja demokraatliku juures kasutatakse täiendeid lausa oavarrest: parlamentaarne, esindus-, lääne, nõukogude, ameerikalik, euroopalik, elitaarne jne. Demo+kratía tähendab rahvavõimu, see kas on või teda pole, vahepealseid variante ei saa lihtsalt olla. Mis tahes täiend muudab mõiste loogilist mahtu, mis absoluutmõiste puhul tähendab tema sisulist eitamist (vormiliselt on ju keeleline võrdlemine endiselt võimalik). Ainus viis rahvavõimu teada saada on rahvahääletus. Viimane peab muidugi haarama kõiki võimalusi, mitte nagu Eesti põhiseaduses, et mitmest võimalikust valitakse üks ja olla saab vaid selle ainsa poolt või vastu. Praegune "demokraatia" on sisult võlts, seda kasutatakse vaid tema sobivuse tõttu rahva petmiseks. Vana-Kreeka linnriikide demokratía on muidugi ajalugu, kuid vähemalt elukorralduse põhialused võiks lasta rahval kindlaks määrata. Inimene peab saama valida ikka elu ja surma, mitte kuuli ja köie vahel. Muidugi ei saa keelata mõiste "demokraatia" kasutamist ka praegu, kuid siis tuleb ka ära mainida, et tegemist pole rahvavõimuga. 1. peatükis on palju vaieldavat. §4 loetleb 4 võimu, meil on neid aga 3: seadusandlik, täidesaatev ja kohus. Ja kas (piltlikult) ajakirjandus on siis meil 5. võim (mujal 4.)? Võimude lahusus ja tasakaalustatus võib kõlada küll kenasti aga meie põhiseaduses on sätestatud hoopiski vastastikune sõltuvus, mis tavaelus avaldub ringkaitse näol. §2 sätestab Eesti riigi maa-ala lahutamatuks ja jagamatuks tervikuks aga seadustes tehakse seesama maa-ala tükkideks ja kuulutatakse eraomandiks ning lubatakse osa riigist seega jupp-jupilt välismaalastele maha müüa! Kui soomlane ostab nt 10 hektarit Eesti maa-alast, siis miks ei kasva selle võrra Soome pindala ja meie oma samavõrra ei vähene? Kui ei, siis miks? Või ei tunnistata meil rooma õigusest tuntud omaniku täielikku õigust oma omandi üle? Või on viga just sellessamas rooma õiguses, mis ajas võimurite huvides segi kinnis- ja püsivara? Kui Te tahate kohaldada §2 kohta "üldist mõtet", siis mis selles §-is on tundeliselt vigane ning tõlgendatav? Äkki on kogu § üks suur jama? Mina olen vastuseni jõudnud just loogika abil, Teile piisab tõlgendamisest, sest see on Teile (=ühiskonnale) kasulik!? Kui §3 lubab riigivõimu teostada üksnes (=ainult!) põhiseaduse ja sellega kooskõlas(!) olevate seaduste alusel, siis miks jõustati kodakondsusseaduse "vähemalt kaks", kui põhiseaduses on kirjas "üks (vanematest/kahest)"? Kui Te ei taha taibata, et 1 pole võrdne 2-ga, siis on see Teie HÄDA. Kui Te aga seda ei taipa, siis pole sel teemal ka mõtet edasi arutleda. Kui §1-s on juttu "kõrgeimast" riigivõimust, siis mitu riigivõimu Eestis ikkagi on? Rossijas oli kaksikvõim, meil peaks neid olema vähemalt 3, sest ülivõrre eeldab ka ilma "üldise mõtteta" vähemalt 3 võrreldavat. Kahest suurim või väikseim on vigane juba keelelisest "üldisest mõttest", sest vastasel juhul kaotaks (antud juhul) võrdlusaste oma mõtte. Samal põhjusel on vigane ka §127, kus president on sätestatud riigikaitse "kõrgeimaks" juhiks, ehkki nii rahu- kui ka sõjaajal on juhte tegelikult 2 (kaitseväe juhataja rahuajal ja kaitseväe juhataja sõjaajal võib olla küll nii 1 või 2 isikut aga emmal-kummal ajal kaotab üks oma põhiseadusliku juhi koha). Ja kuidas Te eristate riigivõimu võimust, kui nad on erimahulised aga käivad põhiseaduses ühe ja sama isiku kohta? Kas taas hakkate tõlgendama loogikaseadusi, selle asemel et ausalt viga tunnistada ja neid parandada? §6-st ja §7-st. Riik on maa ja rahvas, meil kasutatakse seda mõistet moonutatult valitsuse ja riigikogu tähistades (riik kindlustab, riik hoolitseb jne). Riigil ei saa olla ei keelt ega värve, olla saavad ametlik keel ja tunnusvärvid. Viriseda võib ka §5 kallal. Mis pistmist on loodusvaradel nt "rahvusega"? Vea päritolu on ju imeselge: vigane otsetõlge ingliskeelsest nationalist (näšnl) või prantsuskeelsest nationalist (nasjonaal), mis erinevalt eesti keelest tähistab ka riiki nagu sassis on nationality oma rahvuse ja riikkondsusega. Rahvus on üldse ebamäärane ja tinglik. Tean ise oma õpinguist kuidas udmurdist isa ja udmurdist ema laps sai rahvuseks venelane. Sest lapse tulevikku arvestades oli see kasulik. Aga muidu kõlab §5 kõrvadele sama meeldivalt nagu aastaid tagasi "partei ja valitsus hoolitsevad rahva elujärje tõstmise eest". "Üks vanematest" pole minu tõlgendus, vaid loogiline järeldis. Tõlgendate vastupidist hoopis Teie, kui Te oma "üldist mõtet" kasutate. Loogika põhialused soovitan endale selgeks teha, erinevate hindamisaluste korral on möödarääkimine vältimatu (kui juhuslikku kokkulangemist mitte arvestada). Nõustun inimlikult (siin: tundeliselt) sellega, et tegemist on tõesti põhiseaduse mõttele vasturääkiva sättega, kuid tahes-tahtmata on tegemist ikkagi võimaliku rakendatava variandiga. Kuid kas rahvas hääletas põhiseaduse eelnõu must-valgel või Põhiseaduse Assamblee 60 tegelase unenägude ja ilmutuste kogumikku? Kui viimast, siis mis alusel (seda ei näinud ette ei 1938.a. ega ka ENSV põhiseadus)? Kui põhiseaduses on sätestatud riigikokku 101 liiget, siis kas ei või tõlgendada neid äkki samuti 50-ks või 105-ks? Ka selline juhus on võimalik ja rakendatav. Kui 101 ei tohi võrduda 105-ga, siis miks 1 tohib võrduda 2-ga? Te mainite, et tegemist on "õnnetu" fraasiga. Kas Te siis lõpuks ometi tunnistate, et tegu on sisuliselt "vigase" ning "põhiseaduse" vastase fraasiga, mis võtab eeldatavalt kodakondsuse de iure üle 9/10lt eestlastelt? Ja kui, siis kuidas on lood de iure valijaskonnaga ja valimistega? ja kui ei, siis, miks on see fraas Teie käes muutunud äkki "õnnetuks"? Kui õigustloovas aktis sisaldub seaduse üldise mõttega selgelt vastuolus olev norm ja õigustloov akt on vastuoluline ja selle kohaldamisel tuleb paratamatult teha valik, siis miks just põhiseaduse "mõtte" vastaselt põhiseaduse kahjuks? Just nimelt seda ei luba põhiseadus, lugege põhiseadust. Inimlikult olen ma Teiega muidugi nõus, sest kui alamas seaduses on "õiendatud" põhiseaduse jabur säte, siis tuleks muuta muidugi põhiseadust. Siin kerkib aga taas vana küsimus, miks neid kümneid totrusi ja vasturääkivusi pole seni ühtki korda püütud parandada. Kas tõesti ei saa kodakondsuse küsimuses kokku 21 poolthäält kasvõi algatamiseks või miks pole sama algatusega maha saanud LMeri? Ma ei kahtle, et ka ARüütel vaatab seda tõlgendamise tramburaid muheldes pealt. Kuna Te jätsite vahele "on saanud 18-aastaseks", siis pole ka mul kohane seda jätkata. "Puhtkeeleliselt absoluutselt väära" (kui kena sõnamäng!) jätan Teie südametunnistusele. Ja lõpuks, kui normi peab veel tõlgendama, siis mis "norm" see selline on ja mis on tema mõte? Sisuliselt. Ei eita, et kõike pole peensusteni võimalik õigusürikuis sätestada ning vaja läheb siis nn põhiseaduse "mõtet", ehkki see läheb vastuollu teise (põhi)mõttega - mis pole keelatud, on lubatud. Igal juhul ei tohi selline "tõlgendamine" muutuda spekuleerimisvahendiks rahva heaks rahva arvel. Kus aga on kõik loogiliselt paigas, siis tõlgendamine hoidku oma käpad eemal. Te võite muidugi öelda, et kergem on vasikaga võidu joosta kui minusugusega vaielda aga sama võin ka mina öelda. Meeldivat unenägude tõlgendamist.

kas selle avaldusega ei peaks mitte seadusemeeste jutule minema?

Meie seadusemehed saadavad pikalt, sest nad teenivad elatist sogaste seaduste tõlgendamisega. Pealegi on neil PABER, mis annab "mõistuse" ja allkirjaõiguse.