Tõlgile: nii Reform kui Keskerakond on sama nähtuse erinevad tiivad - võimuihalejad. Võta üks ja viska teist. Ent see pole antud artikli teema. Mis ülikooli puutub, siis nõuka ajal nii palju üliõpilasi polnudki, polnud nii palju kohtigi. Riigitellimus, tasuta õpe oli siis ja on ka praegu, ei maksa udutada sellega, vene ajal poleks mingil juhul tekitatud nii palju üliõpilaskohti kui praegu. Vene ajal käisid ka õppejõud öösiti Tartus vagunitelt sütt laadimas, et kõhtu täita. Vene võim oli osav tekitama selliseid arvamusi, nagu siit kommentaariumistki lugeda võib - vorst vabaduse vastu, vorst mälu vastu. Doktori vorst (mis kadus kaheksakümnendatel poest, no siis kui üldse kõik poest kadus) oli ehk seepärast osadele siin hea maitsega, kuna suure osa tema koostisest moodustas hommikul masinate käivitades sinna surnud rottide lihast. Aga rääkige inimestega, kelle peal viidi läbi sundkollektiviseerimist Eestis, las inimesed jutustavad teile normidest, mida talunik pärast sõda kolhoosile andma pidi, las jutustavad tühjast kõhust, kuna pärast "andami" kolhoosile andmist endale ei jäänud midagi, las nad jutustavad, kuidas metsalagendikel käidi salaja öösiti oma lehmale heina tegemas, mis vahelejäämise korral ootas, kuidas lapsi hoiti koolimajas kinni kuni nad pioneeriks astuvad, kuis maainimeselt korjati dokumendid ära, et ta linna ei saaks "põgeneda" jne jne. Minu vanaisa hoidis pärast siberist naasmist kolhoosidest eemale, sovhoosides oli olukord veidi leebem, kuna neid rahastati rohkem riigi poolt. Jah, seitsmekümnendatel läks elu veidi paremaks, kuna nafta hinnad maailmas tõusid ja riik sai piirkonniti oma ebaeffektiivsele majandusele tänu naftadollaritele peale maksta. Meid isegi poputati ses mõttes, venemaal oli piirkondi kus nii hästi elu ei läinud. Ent kui nafta hinnad jälle langesid lagunes ka see nõukogude taganutetud elu. Ainult Põhja-Korea suudab veel üksi seista sellise riigina, nagu meie "palavalt armastatud" Nõukogude elu. Me ilmselt kõik kujutame ette, mis elu seal on... Meenus praegu see õnnetu Põhja-Korea jalgpallikoondise peatreener, kes pärast tänavust MM-i sunnitööle mõisteti (no mitte küll kaevandusse). Mõelge inimesed ka ikka, mida te tagasi igatsete.
nostalgia - igatsusvalu, kojuigatsus (allikas ÕS 2006)

Vaat see ongi hädapätaka mentaliteet, kui sa ei suuda eristada kahte ühiskonda ning oma tänase päeva suunad mingitesse roosadesse mälestustesse, mis kõlavad ohetena kui nõukanostalgia. Kas tänapäeva pahesid saab siis läbi nõuka-prillide vaadata. Kui sa oled hädavares, siis muidugi näed sa ainult nõuka-aja nigelat ninaesist. Riik andis sulle nii palju, et sul eluvaim sees püsiks, asi seegi. Kuid midagi muud nõukaelu reaalsusest mäletada ei suuda? Vaat see on hämmastav! See pole mitte ainult hätapätaklus, vaid ka kitsarinnalisus - ei saa ise ega taha ka seda et teised saaksid nautida hüvesid, mida annab vaba ühiskond. Alati tasub end seada küsimuse ette - kas nõukaajal oleksid saanud sa avalikult viriseda, et elu on kehv. Ei saanud, kuid nüüd lase käia niipalju kui tahad. Juba ainuüksi see peaks mõtlema panema, kus siis ikkagi oli parem elada. Kas tõesti siis riigis, kus su suu õiendamise peale kumminuia täis topiti. Kokkuvõtvalt: kõigil võivad olla mälestused ka nõukaajaga seoses, kuid pole vaja tuua tobedaid võrdlusi tänase päevaga. Kui tahate millegiga võrrelda, siis võrrelge sõjaeelse Eesti Vabariigiga. Need võrdlused kuuluvad siiski enam-vähem ühte kategooriasse. Kuigi ka siin üle kantida 30. aastate nägemust tänapäeva on üldiselt totakas.

Nüüd on välja ilmunud päris kõvasti töödeldud Juss. Ta meenutab head nõukogude aegset agitaatorit, kes kirjeldas hirmsat elu Ameerikas. Paistab, et Juss on veel noor ja roheline ja teda on olnud hea töödelda. Nüüd on ta oma jutu maha kirjutanud kas endisest "Pikrist" või "Krokodillist". Kui see Juss peaks vanem olema, siis see on ehe näide kuidas saulusest on saanud paulus. Noortele võib see umbluu ju mõjuda, kuid vanemaid inimesi ajab korralikult naerma. Eks juudaseeklid on magusad. Head trükkimist, saame näha ka neid ümberkasvatatud estlandlasi.

Paistab, et Õnge Enn on saanud ka ajuloputust ning peab omale leivaraha välja teenima. Eks sellised need müüdavad eestlased on. Ainult raiks on tagasihoidlikum, tema kommentaariga võib enam-vähem nõustuda, ehkki seal on ka mõningaid liialdusi.Aga mis seal teha, saulustest on saanud paulused ja nüüd tõrvatakse oma endist isikut.

Neutraalile: milles nimelt siis minu "töötlus" seisneb? Olen 40 aastane, isiklikud mälestused ses osas algavad 80ndatest, kuna enne seda olin liialt noor. Ülejäänu pärineb vanematelt ja vanavanematelt.
Milline osa minu või minu vanemate ja vanavanemate jutus on vale?
Kas ka küüditamist polnud?

Jussile. Sinu viga on selles, et 10 aastaselt sa ei võinud objektiivselt hinnata tegelikku elu. Ka vanemad võisid pajatada vaid oma kitsaid meenutusi, mis võivad olla tingitud kibestumisest ühelt poolt ja teiselt poolt tahavad nad sinust teha kaasaegset inimest, kes nõukogude aega peab orjaajaks. Üks väike näide: arstid unustasid operatsiooni käigus haige kõhtu käärid ja operatsioon tuli uuesti teha. Agitaator ütleb: nõuka-ajal ei osanud ükski arst õieti opereerida. Nii käib tõe väänamine, sest selline asi oli ju erandjuhus.

Neutraalile: Olin siiski nõukaaja lõpus 20.
Mul ei ole põhjust oma vanemate jutus kahelda. Mul ei ole põhjust ka oma tuttavate vanemate jutus kahelda.
Küll aga usun ma teadvat, kust pärineb see nõukaaja nostalgia - just see pärineb (minu arvates) kibestunud inimestelt. Neilt, kes kaotasid privileegid, mis neil nõukaajal olid, neilt kelle hinge ei mahu kadedus, kuna naabrimees on viimase 20 aastaga neist rikkamaks saanud ja lõpeks neilt, kes ei suuda iseseisvalt hakkama saada. Ehk kõigilt neilt, kellele doktori vorst on tähtsam kui vabadus.
Praegu me kirume ja vannume ühed Savisaart, teised Ansipit, ent need on kaudselt meie enda valikud, mis eelpoolnimetet mehed võimu juurde on toonud. Me saame oma arvamust avaldada, valimas käia, ise endale töökohti tekitada. Nõukaajal meile sellist võimalust ei antud, me olime sisuliselt koera staatuses, kes vorsti abil sunniti trikke tegema.
Püha müristus, on's sest tõepoolest nii keeruline aru saada?

Kui vana Teie olete, kui võib küsida?
Ja endiselt küsin, et kas ka küüditamist Teie arust polnud?

Kõige mõistlikum oleks Teil, hr Neutraal, võtta parteikaaslasel Küllo Arjakasel nööbist ja paluda tal veidi jutustada noist aegadest. Ajaloolasena on tal veidi laiem pilt, sellest, mis tollal toimus. Paluge tal rääkida venestamispoliitikast, Elsa Gretškinast, varasemast ajast kollektiviseerimisest jms. See ei tee teile halba.

sain küll nõuka ajal välja öelda, mida asjast ja asjaajajatest arvan. Ja sugugi mitte teki all vaid ikka päisel ajal ja inimeste keskel. Ja pole mulle keegi selle eest kumminuiaga väänanud, kõnelemata kinni panekust. Aga- kumminuia said varastamisega vahele jäänud pärid. Need pandi kinni ka. Ju siis sul olid sellised eellased.

to mina
Ju arvasid sa siis asjadest nii nagu valitsev kord ette nägi: Breznev hea, Reagan paha, kommunism hea, kapitalism paha;)

Kindlasti said kumminuia ka varastavad pätid. Tarto, Parek, Kukk jne polnud ju aga ometi vargad? Või olid, kuna tahtsid "varastada" sinu parteilase privileege?

Väga õige "juss" - nõukanostalgia taga on kadedus ja väiklus!!! See oli aeg, kus 90% inimestest olid ühtlaselt vaesed ning riik (või priviligeeritud vähemus, kes end toore jõuga võimul hoidis) otsustas mida ta oma orjadele kohaseks pidas. See tekitas illusiooni, et keegi pole päris vaene, sest ega ka nomenklatuur ei omanud midagi - riik andis ja võis ka võtta !!! Praegusele nostalgikust oinale ei mahu pähe, et naabrimehel võib olla parem elu. See pimestab nii, et isegi head enda ümber ei näe, näiteks loodust, lilli ja lapselapsi. Mida sellisest ikka tahta, tema eeldab, et kui tema on hädavares, siis peavad seda olema kõik!!!
Ega siis Nõuka-ajal ka kõik halb polnud, kunagi pole kõik halb. Elati-armastati ..., kuid mis on nostalgitsejatel puudu, on üldine pilt, et ühiskond oli närune ja perspektiivitu ning natukene parem oli see neil, kellel parteipilet taskus. Kuid see on juba isiksushäire, kes end defitsiitse viinamarjakobara eest end maha müüs. Mine praegu poodi. Viinamarju on nii palju, et söö end kasvõi lõhki. Seetõttu on kadeduse kõrval teine komponent veel haugi mälu. Tänapäeval laseb nostalgik vingatsit, et liha on kallis, unustades ära selle, et liha oli arvestades sissetulekut Nõuka-ajal lihttarbijale veel kallim. Või peldikupaber oli kallis, aga meelest läheb see, et Nõuka-ajal polnud seda üldse saada. Ei pane siis imeks miks "hullude päevade" ajal lahkuvad inimesed poest selliste peldikupaberirullide hunnikuga, nagu kavatseksid kogu ülejäänud elu kemmergus istuda.

minule teadaolevatel andmetel istus "mina" nõukaajal hullumajas. Seal võib ka tänapäeval seda suust välja ajada, mida sülg suhu toob. Ja hullumaja seinte vahel on kõik kanged mehed!

to juss. Minu kommentaarist ei saa isegi väga kirjaoskamatu inimene välja lugeda nõukaigatsust, nagu siin väljendutakse. Minu vanematel, kui pahade kapitalistide järeltulijatel, oli passis tempel 101. Tavainimene seostab selle templi retsidivistide ja prostituutidega, asjatundja teab, millisel klassil seisis see tempel veel passis. Ei tänan, ei igatse nõukogude aega tagasi. Küll aga näen Reformi tegevuses samu märke nõukogudeaegsest tegevusest. Valides Reformi suundume ühe partei süsteemi, seda ei saa ükski Eestit armastav inimene lubada. See on minul üks peamisi põhjusi Keskerakonna valimiseks. Teine ja mitte väiksem põhjus on Keskerakonna vasaktsentrism- Eesti ei ole 900 perekonna liivakast, nagu reformikad arvavad. Kindlasti ei valiks minu taustaga inimene Keskerakonda kui see erakond teeniks Moskva huve. Lõpetage see idiootlik vene kaardiga hirmutamine- see on sama naeruväärne, nagu reformikate kujuteldav toetusprotsent. Lisaks mõnedele,kes siin laiutavad kujuteldavate dissidenditegevustega nõukogude ajal- siin kommentaariumis on inimesi, kes teavad sellest rohkem kui oskate ette kujutada, lihtsalt ei laia sellega, nagu õnge enn, kes dissidentluseks loeb trammipileti komposteerimata jätmist.

Tõlk, vabandust selle vääriti mõistmise pärast, mis nõuka-nostalgiat puudutas, see tulenes sellest Su "rünnakust" Raiksi aadressil, kes just parasjagu nõukogude korra vastu sõna võttis. Nii need järeldused tulevad...
Muus osas, kui sa näitad ära, mille poolest Reform ja Kesk teineteisest erinevad, siis ma võiks isegi mõneti su seisukohtadest aru saada.
Keskerakonna, tegelikult küll Savisaare väiklus sai mulle selgeks juba Rahvarinde päevil. Ma ole näinud, et see partei ilma temata midagi üldse on - pole võimalust antud. Ehk kunagi saame näha.
Aga muidu on mul esimest korda kogu iseseisvuse ajal seis, kus mul ei ole enam kedagi valida. Kindlasti ma oma valiku muidugi teen, ent Reform, ega Kesk ei saa see olema.

Aga jah, nagu enne juba öeldud sai, pole Kesk vs Reform nagu eriti selle artikli teema.

kapitalismi siunamisega endale tüli ei teinud. Igapäevases elus oli piisavalt käkki, mida siunata. Aga selles ringkonnas, kus mina liikusin ja arvamust avaldasin, ei olnud selliseid, kes teisele noa selga löövad, et endale selle eest mingeid kaheldavaid privileege saada. Ühe sõnaga, ma pole suhelnud retsi hingega inimestega, mitte kunagi.

Tõlgile, sinu kommentaarist "Jätke see vene kaardiga hirmutamine"--ei jäta mitte niikaua kui Keskide Suur Juht pendeldab Moskva vahet ja sõlmib seal lepinguid milliste sisu keegi ei tea . Kui hästi on kirjutanud selline tuntud inimene nagu Tiit Made, see on sõna-sõnalt nii - " Ajaloolistest vigadest tuleb õppida siis on lootust,et tehtud vigu ei korrata.Kommunismi kuritegusi Eestis peab peab teadma unepealt ,sest need on meie rahva jaoks aegumatud kuna hävitasid neljandiku eesti rahvast ja peatasid normaalse arengu pooleks sajandiks . Kuldaväärt sõnad . Läbi ajaloo ei ole midagi head tulnud idapoolt ainult halba.
Niikaua kui Keskid on" Moskva käepikendus" ei vali ükski eestlane kellele oma Eesti riik kallis Keskerakonda

Hr. tõlgile niipalju, et oma arvamuses ei mõelnud ma vabalt valida vaid vabalt valida seda mis must edasi võiks saada, kui sa ehk uuesti üle loed.
Nõuka ajast võiks tagasi soovida vaid seda, et pered suhtlesid rohkem ja oli aega vanavanemaid maal külastada. Nädalavahetused kuulusid sinule ja polnud hullu tempot peal.Aga kui palju oli fiktiivseid töökohti, tööl enamasti käidi mitte ei tehtud. Toimus üks rutiinne kulgemine.Sulle kirjutati ette mitu looma sul ollavõib, mitu ruutu sul elupinda ja maad võib olla. Kui pääsesid Soome, siis olid sul nuhid taga jne jne.Ei istu mulle ei reform veel rohkem KE. Põhjuseid pole raske arvata. Aga kulla sõbrad, isegi Euroopas on hulga hullemaid riike nii poliitiliselt kui elatustasemelt. Ühes neist viibime kaasaga töö asjus juba pikemalt. Siit vaadates on Eesti ikka hästi toime tulnud ja väga paljud just soovivad abi meilt. Juba esmaspäeval lähevad inimesed siit meile õppima ja eelmised olid väga rahul vastuvõtmise, töö ja meie ilusa ja puhta vanalinnaga. Päikest!

to juss. Tänan Sind viisakuse ja arukuse eest!

Märkan sarnadust või ühist mis on igal maal. Kanadas ei sobi avalikult tunnustada et Saksamaal on olnud ka midagi head, et seal õpetati koolides trigonomeetriat hästi. Kui juhtusin kuulama USA sakslaste kontserti Washingtoni monumendi (samba kõrval, siis tundsin õhus et USA ja Saksamaa sõdisid vastasleerides ja seda pole unustatud. Kui Tartu sõber oli Torontos õde külastamas, siis viisin ta Hamiltoni lennupäevale. Kui Üle sõitsid USA II Maailmasõja pommitajad, siis ta ütles, et tunneb nende mootori häält, need pommitasid meid Saksamaal (kus ta oli lennuväepoisina). Sellest hetkest muutus ta süngeks... Need võrdlused artikli teemaga tunduvad meelevaldsena, kuid see meenus seda artiklit lugedes.