Peavoolumeedia , mis on suurima opositsioonipartei Reformi kamandada, mõistagi avaldab kirjutisi valikuliselt ja oma maailmavaate seisukohalt nagu nad armastavad rääkida.Rahvastiku kahanemine ei ole probleem, ka barbaritest moslemite terrorism Euroopas, millised probleemid tulevad varsti ka meie õuele. Teisalt tehakse endale karuteene, sest rahvale pealeminevaid probleeme välditakse ning nende küsimustega ei saa enne valimisi enam manipuleerida.Siit ka arusaam, miks tahetakse hävitada rahva ajakirjandust ja Tallinna Televisiooni, et maksma panna endise NLKP sarnaselt üks tõde ja maailmavaade

Uibu heitlustest lugedes meenub kohe tänase Kesknädala teine artikkel – Ivari Vee „Insaiderid – uue ajastu kuulutajad“; ta räägib seal, et täielikult informatsiooni levikut kontrollida ja tsenseerida pole internetiajastul enam võimalik kuigi peavoolumeeida jätkuvalt tegeleb informeerimise asemel rohkem propagandaga;

märkisin kommis, et seega on peavoolumeedia roll sarnane filmis „Matrix“ kirjeldatuga, kus võimu haaranud tehisintellekt on loonud orjastatud inimestele virtuaalse maailma, milles nood arvavadki eneseid elavat;

dr Uibu heitlused oma kirjatööle avaldamiskoha leidmisel seda tähelepanekut kinnitavadki; peavoolumeedia väljaanded keeldusid artiklit avaldamast sest nende genereeritav ja rahvale levitatav „tõde“ rahvastikukriisi lahendamiseks on ju totaalselt vastupidine – migratsioon ja kaks miljonit „eestlast“ selle tulemusena

Peavoolu meedias lähevad läbi vaid need artiklid, mis halvustavad keskerakondlasi või nende tööd. Sageli vaikitakse maha positiivseid tegemisi rahva heaks. peavoolumeedia ajakirjanikud valetavad ja vassivad teenendades peamiselt Reformi tagatoa tegelasi. Nad aitavad hääli koguda ilma töötulemusteta mürgitades inimeste meeli. Ja näe imet inimesed lähevadki liimile.

Saatsin taotluse ja viite Tartu Ülikooli Eetikakeskusele - anda omapoolne hinnang kolme ajakirjaniku keeldumisele avaldamast artiklit rahvastikukriisist väljapääsu otsimisele. Ootame vastust.

. Sooviksin tähelepanu juhtida põhiseadusliku "infovabaduse" ja käibiva "ajakirjandusvabaduse" vahekordadele. Väga paljud (s.h. ilmselt ka hr.Uibo) ei mõista, et infojagamisvabadus ja ajakirjandusvabadus ei ole kattuvad mõisted. Infot võib jagada igaüks (suuliselt, pressis, sotsiaalmeedias jne), ajakirjandusvabadus on ajakirjaniku privaatõigus otsustada, mida ta avaldab, millele vastab, mida peab oluliseks infovoo selekteerimisel. Seejuures on meedia monopoliseerunud õiguse otsustada - mida pidada vajalikuks ja mida mitte. Sellest "patust" pole vaba ka Kesknädal.
Asjast huvilistel soovitaksin tutvuda Postimehe 06.01.2017.a. (lk.2) Nils Niitra (arvamustoimetuse töötaja) artiklikesega "Tõe-eelsest tõejärgsesse", kus ta häbenemata kirjutab:"Töötan niinimetatud peavoolumeedias, mille autoriteet on viimasel ajal omajagu kannatanud. Ajakirjandus, raadio ja televisioon on olnud pikka aega filtrid, mis hoidsid avalikkusest eemal inimesi, kes ei peaks saama oma arvamust massitirazeerida. Tõsi, nõukogude ühiskonnas ei saanud arvamust avaldada needki, kes pidanuks... Sõna peavoolumeedia muutub samal ajal sõimusõnaks nende käes, kes süüdistavad ajakirjanikke erapoolikuses, mandunud eliidi ja korporatsioonide toetamises, tolerantsi pealesurumises ja sellest lähtuvas enesetsensuuris... Ometi on seesama peavoolumeedia varem suutnud hoida ühiskonnas tasakaalu ja sestap peaks küsima, mismoodi taastada või vähemalt säilitada autoriteet. Vastusest sõltub demokraatia tulevik".

See tekst väärib mõtestamist. milles siis seisneb põhiseadusliku infoandmise vabaduse ja traditsionaalse ajakirjandusvabaduse vahekord, mille puudumise üle kurdab hr.Uibo

asjakohane tähelepanujuhtimine eelkommenteerijalt kuid ega dr Uibugi pole ju ajakirjandusväljannete spetsialiseeritust eitanud, kirjutades „Vältisin Sirpi, sest demograafia ei ole teatritegemine.“;

aga kui suisa 10 väljaannet järjepanu keelduvad, siis võib probleem peituda ikka sellise meedia üldises kallutatuses ja eelistustes; ehk nagu on väljendatud kõnealuses artiklis „Kirjutada sellest, mis on jõukohane ja skandaalne – niisugune paistab olevat ajakirjaniku kreedo.“

Siim Kallas on selle teemaga seoses öelnud:
„Olin otsekui joobnud. Kuidas ma nautisin saabunud sõnavabaduse aega! Ma ei ole kindel, kas enam ongi sellist ajakirjandusvabadust kui toona? Meid ei terroriseerinud vajadus omanikele kasumit teenida. Meid ei takistanud tänased poliitilise vaikimise nõuded. Sina-ei-ütle-midagi-minu-kohta-mina-ei-ütle-midagi-sinu-kohta.“

3 sidrunit per toimetajale, ja kolm peatoimetajat avaldavad iga Jaak Uibo artikli kuni elu lõpuni;)

Ei ole midagi uut siin päikese all ega eestlaste maal,käesoleval ajahetkel.Kesksooliste reffide ja tema abilise irrikate võimuaeg on ennast nii sügavalt meie elunditesse sisse tunginud,et nende väljajuurimine juba lihtsalt ei toimu.Nad tegutsevad igal pool ja igal liinil.Nende valduses on peavoolu meedia,õiguse mõistmine,jälitusasutus,riigi rahakott.Tegelikkuses mingit diskussiooni ju ei toimu..Perekonna taastootmise ausse tõstmise asemel, tehakse hoopis riigieelarvelisi kulutusi kesksoolisuse propageerimiseks.Eestlaste kodumaale jäämise toetamiseks,toetatakse hoopis immigrante tasuta korralike elamispindade andmisega ja nendele veel tasuta ülalpidamise korraldamisega ja töö leidmisel peab immigrantide töötasu ületama meie keskmise poolteist kordselt.Selleks raha valitsusel küll aga oma inimeste vajaduste rahuldamiseks ei ole ja haiged pannakse järjekorda oma lõppu ootama sest ei ole raha???