Lp. Hr Andrus Roos. Öelge palun ausalt, mis veenas teid seda artiklit kirjutama? Mina nimelt pelgan, et selle erafirmade omandusse "munitsipaalistamisega" üritabki võim jätta sundüürnike olukorra tegelikult teadvustamata ja lahendamata. Rääkides sundüürnike olukorra lahendamise vajadusest ja tavaliselt enne valimisi natuke mokaotsast ka sundüürnikele põhjustatud ülekohtu heastamise vajadusest, üritatakse sundüürnikud lihtsalt selle munitsipaalpinna saamisel antava allkirja vastu (millega sundüürnik teatab, et loobub sundüürnikuna kõikidest nõuetest ja pretensiooniodest) eraomanikele kuuluvatsse "munitsipaalidesse" kuidagi "ära suruda". Erastada ei saa seal keegi. aastad lähevad, valitsused vahetuvad... seadused ja mängureeglid (nagu teavad kinnitada esimestesse munitsipaalidesse kolinud sundüürnikud) koos nendega. varsti tiksub aeg olemasolevatele lepingutele, natuke hiljem ka kokkulepitud omandivormile. Ja taas on võimul võimalik suure sundüürnike massi asemel üksikute sundüürnikega "ajaloolise õigluse taastamist" teostada - ja selles olukorras pole sundüürniku huvid veel kordagi valitsuse arusaama üles kaalunud. Ma saan aru , et munitsipaalkorter on nagu päästerõngas uppujale. Ma mõistan täiesti kergendust mida aastaid kestnud sundüürniku saatusest pääsenud inimene tunneb. Aga ma ei usu , et see "munitsipaal" saaks olla õiglane ja lõplik lahend. kas Teie olete tõesti selle olukorraga rahul ja loobute edaspidi võitlemast selle eest, et riik heastaks oma hoolimatusega ja halva haldusega sundüürnikele põhjustatud kannatused ja ülekohtu?

Munitsipaalpind on hädaorg.See pole mingi kodu.Ainsana tuleb nõuda oma kaotaud kodu kompenseerimist antud hetke turuhindades et inimesed saaksid ISE endale osta oma kodu.Loomulikult peab sinna lisama ka moraalse kahjunõude.

Aga rahustuseks võin öelda, et Loopealse ei ole kole koht, see ju linnale nii lähedal ja peaaegu et Lauluväljakul. Elan ise ka selles rajoonis ja pole hullu midagi. Ja korterid on väga ilusad ja mõnusad, nii et rahu!

Mingi veider seltskond on alati sundüürnikke ümbritsemas. Keskerakonnast vabaturuni. Kõik mõtlevad välja aina "kaunemaid" ja "õilsamaid" lahendusi palju kannatanud inimestele.

Kuid võtke kätte Eesti seadused. Omandireformi Aluste Seadus näiteks. Ja lugege, mida SEADUS ka meile ette näeb.

Ei kolimistoetusi, ei üüritoetusi, ei munitsipaalkortereid. Sõnakestki pole neist seadustes juttu.

Varsti juba paarkümmend aastat ootab Eesti seadus - ORAS - võimupoolset täitmist.

Veider seltskond, kes sundüürnikke ümbritseb koosneb peamiselt endistest sundüürnikest. Eks sundüürnikupõlv jätab igaühele mingi jälje. Kuid selline olukord (veidrikest nõuandjad, jne.) on võimalik tänu sundüürnike põhimassi passiivsusele. Üsna suur osa sundüürnikest pole isegi end korteritaotlejana kirja pannud ja neid on peaaegu võimatu teistel aidata. Väga suur viga oli ka sundüürnike organisatsioonide politiseerumine. ORASe täitmisele on kõige enam kaasa aidanud Koonderakonna käivitatud üürnike EVP-laen ( enam ei ole kasutusel) ja IRL-i algatatud kolimistoetuste suurendamine, kuid mõlemad vahendid ei ole sundüürnike hulgas kuigi populaarsed olnud ning üürnike organisatsioonid on mõlemasse väga vaenulikult suhtunud, kuna käivitajad ei olnud "omad ja õiged".

Sa eksid, Vabaturg. Loe seadust. Sundüürnikele on ettenähtud erastatav eluase - sama suur ja samas asumis. Või raha selle ostmiseks. Ei vähemat.

Kui seadus mainibki laenu, kuid selle kõrval ka palju enamat, siis rohkem pole vaja kaaluda, kumba seaduslikku õigust sundüürnik kasutada kavatseb.

Ja seda seadust peab võim, mistahes nimi tal on, täitma.

Seadus võib ju olemas olla, aga kui kaua peab õnnetu sundüürnik suutma selle rakendamist oodata - elu saab ju ennem otsa kui õiglus kohale jõuab. Pealegi pole mingit lootust, et kunagi keegi hakkaks tõsimeeli täitma seda ilusat seadust, mille kohaselt pidi sundüürnik asemele saama sama suure eluaseme samas asumis. Seepärast ei jää nendel vähestel sundüürnikel, kellele läbi pika ja piinarikka ootamise naeratab (irvitab?) õnn kolida senisest asupaigast kaugel asuvasse munitsipaalkorterisse, üle muud kui hakata "endisteks sundüürnikeks" ja asuda ükskõik kui kaua kestvasse võitlusse nende vastu (kasvõi häbimärgistamisekski), kes omandireformi nime all käivitasid Eestis ohjeldamatu ebaõigluse, mida võib tituleerida "uusrepresseerimiseks" ja "nüüdisküüditamiseks".

Mina ei saa võimu eest midagi teha. Kui me aga salgame seaduse maha, ei võta sõna, ei saada avaldusi kohalikku ja riigi valitsussse, siis pole tõesti midagi teha. On tõsi, nagu Vabaturg ütleb, et enamus meist on passiivsed. Samas ma ka mõistan meid - nõukaaeg vormis jõuetuid kodanikke. Minugi naabrid võtsid rahuloluga vastu 1-toalised "munitsipaal" korterid Loopealsel. Kuid minu jaoks pole seal elukeskkonda ja esialgu nõuan võimupoolset seadusetäitmist.

Poliitikud ja ametnikud, kes käivitasid EVP-laenu, KredeX-i laenud, SEB Tallinna Eluasemefondi ja algatasid Tallinna kolimistoetuse paisutamise olid realistid mitte koonerdajad, kes ei raatsinud sundüürnikke rohkem aidata. Seevastu neid poliitikuid, kes eelmainitud sundüürnikke koduomanikeks saada aitavaid vahendeid halvustavad ja sõnades maksimaalseid kompensatsioone nõuavad, ei saa minu arust küll sundüürnike sõpradeks pidada. Võttes vastu mõne eelmainitud abi ei loobu sundüürnik muust, kui oma vanast üürilepingust, talle jääb endiselt õigus nõuda kõike ORASes lubatut. Tõsiasi, et näiteks eelmise sajandi lõpus EVP- laenuga korteri ostnud üürnikud riigilt enam midagi ei nõua, ei ole tingitud sellest, et neil pole selleks õigust . Nad vaikivad seetõttu, et neil on imelik esitada nõudmisi, kui tuhanded saatusekaaslased ei ole veel oma kodu ostmiseks sentigi saanud. Munitsipaalüürnikud on enamasti ju samuti SUNDüürnikud. Omandireformi kavandajatel ei olnud kurja kava nimme sundüürnikke tekitada. Nende linnade võimukoalitsioonid, kus on olnud piisavalt raha munitsipaalelamute ehitamiseks ja rentimiseks, on aga nimme soovinud sundüürnikke SUNDseisu jätta, sest selle raha eest oleks vabalt saanud samasuguse hulga üürnikke koduomanikeks teha ja neile, kes omanik olla ei taha oleks võinud üüritoetust maksta üürniku enda poolt valitud asukoha ja kujundusega üürikorteris.

Seadus võib kena olla ja seda võib lugema jäädagi. Mina toon näite päriselust. Meie majas oli muu hulgas 7 umbes ühesuurust kolmetoalist korterit. Esimesena lahkus üks vanaproua, kes ostis Lasnamäele 150 tuhande eest kahetoalise kooperatiivi. Siis polnud veel mingeid toetusi. Kui tuli EVP-laen, siis võtsid seda kolm peret. Korterite hinnad olid kasvanud vahepeal nii palju, et hoolimata paarisajatuhandesest riigipoolsest kingitusest pidid nad oma uue kodu ostuks mängu panema umbes sama palju, kui esimesena lahkunud vanaproua. Tänaseid hindu teades on kõik neli oma tollaste otsustega väga rahul, sest oma 150 tuhandega õnnestus neil saada tänase miljonikroonise kodu omanikuks. Kolm ülejäänud kolmetoalise üürnikku on nõudnud visalt oma õigust saada maksimumi, kuid midagi lastele pärandatavat nad saanud ei ole. Üks ei ole isegi munitsipaalkorterit veel saanud, kuna on iga kord pakutut liiga väikeseks või planeeringult kehvaks pidanud. Mida sellest järeldada?

Eelmisele: mitte midagi.

Miks ma üldse kirjutan, et on seadus, on ORAS, on õigused? Aga sellepärast, et paljud ei teagi oma õigustest midagi. Kodueest-foorumis kirjutavad sundüürnikud kordavad nagu mantrat, et ORAS on kohutav ja et nendele pole midagi ette nähtud. Ka meie kinnistu kümnes korteris ei teata oma õigustest midagi.

Aga see ammu sulanud lumi - EVP-laen - ka selle kohta pole meie kinnistu kümnesse korterisse kunagi mingit infot jõudnud. Ja eks see ole ka teada, miks.

Lõpetuseks: arvan, et olen kõik, mis südamel, ära öelnud ja rohkem siin vaielda ei kavatse.

Oleks aeg üle saada sellest hankija-omaniku mentaliteedist. See on vaid meile omane ja pärit nõuka ajast, kui elamispinna puudus oli kohutav. Nüüd mõnitatakse sundüürnikku kes läheb munitsipaalpinnale elama. Mujal maailmas ei himustata niiviisi korterite ostmist ega koormata end selle nimel tohutute laenudega elu lõpuni. Kah rõõm! Normaalsetes ühiskondades, kus inimesed ei ole selle sunnismaisusega harjunud, ongi paljudel linnadel munitsipaalpinnad, mida üüritakse välja. Inimene on vaba elu ja töökoha vahetamises. Elu edeneb ja majandus õitseb. Saage ometi vabaks. Tallinna linn on väga õigel teel - soovin rohkem munitsipaalmaju, et inimestel oleks valikuvabadus - kas elada ostetud või üüripinnal. Mina küll ei taha, et mu lapsed oleks kohustuslikus korras seotud elukohaga, kuna vabemad on siia kinnisvara on soetad. Katsu seda nüüd müüa!

Vanades heaoluriikides on tõesti palju munitsipaalelamuid, kuid enamus munitsipaalmaja korteritest ei ole seal sotsiaalkorterid. Eesliide "sotsiaal-" tähendab toetatud ehk doteeritud üüriga või hinnaga asja, mis on mõeldud väikese sissetulekuga inimestele. Keskmine Euroopa või Põhja-Ameerika munitsipaalkorter on turuhinnast vaid veidi odavam. Sotsiaalkorteri üür on seal keskmiselt 25% odavam kui turutase. Tallinna munitsipaalmajades on kõik korterid sotsiaalkorterid ja üür on neis 80-75% odavam kui turutase. Üürnik olla on muidugi normaalne ja üürnikke ei mõnita siin keegi. Mõnitatakse linnavalitsusi, kes elanike huvidele eelistavad oma suursponsoritest kinnisvara- ja ehitusfirmade huve. Tallinna linn on väga valel teel. 100% sotsiaalkorteritega suuri maju ei raja ükski mõistlik omavalitsus, sest need käivad kiiresti alla: esialgu sotsiaalselt ja kohe ka füüsiliselt. Üle 20 % sotsiaalkortereid on see piir, kust alates on karta slummistumist. See on asi, millest sotsiaalteadlased peaksid rääkima, aga mitte integratsiooni ümber jahuma.

to vabaturg 15:36; Igaühel on vaba võimalus linnavalitsuselt üürile saadud korterist edasi kolida. Mis slummistumisse puutub, siis nendeks on Tallinnas puu-ubrikute piirkonnad.

Oled rumal inimene ei viitsi sinusuguse harimatuga vaielda.