Minu siiras ja sügav lugupidamine Juhan Telgmaale. Hea, et leidub aus ja aateline mees Eestimaal, kes annab endast parima, et ära hoida kasvõi mõni lauslollus Eestimaal.

Mida tuleks TEHA, et vaga soov "fosforiiditondi" edasitudumisest tõeks saaks? Või tõesti tuleb kunagi hakata Eestis rääkima (meeles-mälus kaks õnnetut suurt "ilmasõda")
ks Esimesest fosforiidisõjast ja Teisest fosforiidisõjast?

Lisaks Jussile lisan et pandiverekant onn ültse veevaene. Vaadake või vete kaarti ja näätä kui vähä on säl jõgesid ja kraavegi ehki ise nooruses maaparandajana sai neid küllaga juurdetekitatud ja kindlustatud.

Pandiverekant

Küll on ikka lugu, et peab taas hakkama kordama neid tõdesid, millest 1980. aastatel pidevalt räägiti ja mis viisid lõpuks välja laulva revolutsioonini. Aga midagi pole teha, nähtavasti peab seda tegema. Ja tore, et Juhan Telgmaa, Indrek Veisserik, Juta Jaakson ja küllap edaspidi ka paljud-paljud teised seda teevad. Sest muidu ei saa. Uus põlvkond inimesi on peale kasvanud ja see põlvkond ei tea ega mäleta kunagisest fosforiidisõjast enam midagi. Ent kõige vastikum selle juures on asjaolu, et nüüd tuleb võidelda oma rahvuskaaslastest ahnitsejate vastu. Aga ega kapitalil pole kunagi olnud rahvust. Kapital mõtleb hetkekasumi peale, sellele, et saada kätte põlevkivi, fosforiit. Aga ei fosforiidist raha saada tuleb ilmselt taas väävelhappetehas püsti panna ja uue põlvkonna inimesed hakkavad nägema pilti, kuidas kunagine Maardu "rebasesaba" on uuesti ellu ärganud ja lehvib nüüd juba Virumaa kohal. Kui kapitalil oleks pisutki perspektiivitunnet, siis ta taipaks, et ei lähegi palju aastaid, kui Pandivere pudelitesse aetud põhjaveega saab Aafrikas ja Lähis-Idas hoopis rohkem raha kokku ajada, kui tolle praeguse tehnoloogiale veel sobimatu fosforiidiga.
Ja veel. Me tegime läbi laulva revolutsiooni, Jumal tänatud, vereta ja vägivallata. Kas aga nii edasi läheb ka siis, kui inimestest enam midagi ei peeta ja neid põlglikult tallatakse? Kas ikka eestlane on lõpuni nii tühmakas, et laseb endaga teha nagu härrad soovivad? Kas kannatus ei või katkeda? Ma ei mõtle, et just puss hammaste vahele võetakse ja hakatakse paugutama. Ei, sellega me hakkama ei saa! Aga lõpuks tuleb ehk eesti rahval mõistus pähe ja ta hakkab oma hääleõigust kasutama targalt, mida ta seni teinud ei ole.

Hans märgib väga õigesti: "Uus põlvkond inimesi on peale kasvanud ja see põlvkond ei tea ega mäleta kunagisest fosforiidisõjast enam midagi."

Eks maailmasõdadegagi oli samamoodi - II MS ajaks mäletati I MS hädasid mingil määral küll veel, kuid ei osatud siiski ära arvata, mis tegelikult ees ootab.

Braavo, Magnus! See on väga originaalne ja, mis peaasi, õige - tõepoolest tuleb tõsistel, tõeliselt isamaalikel eestlastel hakata rääkima Esimesest ja Teisest fosforiidisõjast (I FS ja II FS).

http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/vello-leito-mis-ootab-eestit-ees-vi---vaehemalt-ueks-asi-kindel-mis-ees-ootab.html

Prognoosimaks tulevikku, peab meeles pidama minevikku. Selle tarkusetähe all üks varajasem sündmus saagu lahti harutatud. Nimelt, kuidas ikka sai võimalikuks Eesti võit fosforiidisõjas. Lugu on müstiline sellepärast, et taasiseseisvumise ajal oli Gorbatšov juba välja kuulutanud perestoika ja Euroopa ühiskodu loomise, seega toimunu ei olnud välk üldsegi mitte nii väga selgest taevast, ent fosforiidisõja ajal viibis ühiskond veel täielises poliitilises hirmuletargias. Selguse saamiseks olgu võrdlevalt vaadeldud kahte samaaegset protsessi: Euroopa Liidu kui föderatsiooni loomist ja fosforiidisõda Eestis.

olen seda juba kommenteerinud:
http://maavara.blogspot.com/2011/11/loodusrundajad.html