Väga hea. Tänapäeva tegelikkus.

Kommunisti silmakirjalikkus. Õelus paistab läbi

ilmar! Sinus ei ole kohta isegi mitte silmakirjalikkusele, läbini mäda oled sa.

on Mati Hindilt ilmunud Rudolf Rimmeli poolt puudutatud hingekeeltega kokku kõlav meeldetuletuslugu "Muidusaajamentaliteet meis enestes". Seda saab lugeda ajakirja online'ist, aga olgu ta lugemiseks ka siin - kallil pühadeajal: "Me kõik liigitame inimesi, kuigi ükski liigitus ei ole tegelikkuses must-valge. Mina liigitan vahel inimesi võtjateks ja loojateks. Võtjad tahavad võimalikult palju endale krabada ülevõtmise teel, sest nad arvavad, et neil on selleks kuskilt antud õigus. Üheksanda ja kümnenda käsu rikkumine on neil nagu instinkt: käeulatusse juhtuv vara äratab himu ning kohe lähevad käiku kavaldamine, ärarääkimine, positsiooni ja töökoha ärakasutamine, raskematel juhtudel ka pettus, õigete omanike Siberisse või püssitoru ette saatmine – meetodeid võõra vara omandamiseks on palju. Loojad ei taha endale midagi, mille omandamisõiguses ja -õigluses nad pole veendunud. See ei tähenda sugugi, et loojad ei hooliks enda või oma esivanemate vara hoidmisest ja selle kasvatamisest. Pigem vastupidi: õiglustunne paneb nad kinni hoidma sellest, millele neil on õigus. Iga aeg loob kirglikele võtjatele oma võimalused: kellele on sõjasaak püha (v vojne vzjata – svjata), kes keerab erastamise ärastamiseks. Võtjate maailmas käib pidev sõda ja pealepassimine. Passitakse võimalusi nii omasuguste leeris kui ka üle selle piiride. Küllap see viib elu edasi ja kui reeglid on paigas, mis siis ikka. Kõik ei saa ju toimetada valgetes rüüdes aadlipreilidena. Aga ikkagi nimetan ma vahel ka pururikkaid sahkerdajaid oma mõttes uusmaasaajateks. Uusmaasaajad, heausksed omanikud-omandajad ja kuidas kõik need sõnad ongi, on valmis enda omaks tunnistama ka seda, mis päris kindlalt pole nende oma. Kuid ma ei tahaks ka kõiki uusmaasaajaid ja heauskseid omanikke ühe vitsaga lüüa. Mõnigi uusmaasaaja või heauskne omanik võis olla sündinud peremeheks, aga olud ei andnud peremehevõimalust. Eesti rahva ajaloos on üks väga suur uusmaasaajate kiht, kes teenis oma maa sõna otseses mõttes vere hinnaga välja. Ma mõtlen Vabadussõja järel mõisapõldudele loodud asunikutalusid ja -külasid. Vabadussõja-järgne maareform andis soodsalt maad vähemalt 50 000 uuele peremehele, mitu tuhat uusperemeest sai maa tasuta. Paljud ajaloolased on veendunud, et maa saamise tõotamine oli ülitähtis Vabadussõja võitmiseks. Peale selle oli asunikutalude loomisel kogu rahvast ühendav ja sotsiaalseid vastuolusid pehmendav efekt. Põlvkond hiljem, 1940. aastal, tekitatud uusmaasaajad enam rahva konsolideerimise rolli ei etendanud. Neile oli ette nähtud otse vastupidine roll, kuigi kaugeltki kõik uusmaasaajad ei läinud klassiviha liimile. Aga mõnedki läksid ja said karistuse, mis sõjaaja oludes oli väga karm. Kui ma mõtlen nendele ajaloolistele murrangutele praegu, Eesti Vabariigi uue iseseisvuse 17. aastal, siis tundub mulle, et hoolimata kõigest halvakspanust uusmaasaajate vastu õilmitseb vorme ja hüüdlauseid vahetanud muidusaamise mentaliteet meie ümber igal sammul. Muidusaamise mentaliteeti külvatakse meie hingepõldudele otse maailmavaate ja elustiilina, müügi- ja sõltuvusstrateegiana. Osta kaks õlut, saad kolmanda tasuta pealekauba! Kui kogud sada korgialust erimärki, võid loosimisel võita reisi Tenerifele! Päris ilma. Jne. Lõpmatutes kordustes. Ülisuured klassivahed on iseseisvas Eestis tekkinud väga kiiresti. Aeg-ajalt korratakse meile: „Me kõik olime samal stardijoonel, kui reformid algasid.” Tegelikult polnud me ühesugusel stardijoonel ei positsiooni, informatsiooni, tutvuste, hariduse ega isegi moraali mõttes, sest mitte kõigile ei sobinud ega sobi krahmamisvaim, maksupettused, suhkrurongide liigutamine edasi-tagasi üle riigipiiri ja muu selline miljonilooming. Kavalpead-krahmajad on minu silmis kelm-uusmaasaajad. Aga olgu, ka nende hulgas on kindlasti toredaid inimesi. Ja kui ühiskondliku kokkuleppena unustatakse, kuidas nende esimesed sada miljonit „ühesuguselt stardijoonelt” tulid, siis muutuvad nad uusmaasaajatest igati lugupeetud mõisnikeks, kes vahel koguni toetavad vaeseid kunstiinimesi ja harrastavad heategevust. Aga uusmõisnikel ei maksa arvata, et julge kombineerimisega saab ka aadlikuks, kellel on õigus vähem krahmanud matsidele moraali õpetada. Mina ei ole tõesti kade. Aga mulle pole vaja ka uusmõisnike ja uusliigkasuvõtjate moraaliõpetust ega jutte „ühesugusest stardijoonest”, nagu ka „tasuta” Tenerife-reise mitte. Rahale ehitatud maailmas on tänuvõlg vahel suuremagi kaaluga kui rahavõlg.

eelnevat arvestades kaduski Rimmelil igasugune tahe selles jõleduses olla.