Eesti sõdur tuli koju, igavesse talvevaikusse. On siis maailm parem ja rahulikum paik peale seda mõttetut tapmist? On siis eestlastel nüüd maailmas turvalisem elada? Kas sellel riigil, kes teda vaesest vallast surma saatis, on olemas moraal ? Kas mitte poisikeselik tapajanu olematu julgeoleku tagamise sildi all? Meie sõjavägi pole mänguasi liivakastis. Ta koosneb lihast ja luust meie riigile vajalikest inimestest, meile siin ja praegu vajalikest kodanikest, kes ei pea olema tapariistad võõrriikides. Mis on meie riigi eesmärk? Eesti keele ja kultuuri säilimine, rahu, usaldus ja heaolu. Kuidas sõjakurjategijad aitavad meil seda saavutada? Eesti võimurid: kas te võtate vastutuse, tunnistate viga ja olete valmis seesmiselt puhastuma, või jätkate ülbelt? Kas meie riigi juhid on eetiliselt meie rahva väärilised ja tagavad rahu või ei? Kas meie riik on eetiline ja usaldatav? Kas meie riik käitus eetiliselt, okupatsiooniväge Iraaki saates? Kui Eesti riigi juhid saadavad oma kodumaa okupatsiooni eest kaitseks mõeldud armee võõrast riiki okupeerima, käituvad nad ebaeetiliselt. Nii nagu kapteni kohuseks on vältida laevahukku, on poliitiku kohuseks vältida sõda. Kuidas võime me olla kindlad, et sõda mittevältinud ja võõra verega oma käed määrinud riigijuhid käituvad nüüd eetiliselt oma kodanike suhtes ? Taeva poole kisendab mu ängistus: kui palju peab tulema veel kaotusi ja inimkannatusi, et sõja halastamatu mõttetus muutuks arusaadavaks ka meile ja tekiks taas rahusoov, mis on kallis kõigile Euroopa rahvastele?

XX sajandi ajalugu ütleb meile midagi väga ebapopulaarset: seesama USA on meid Potsdamis ja Jaltas korra Stalinile juba maha müünud ning USA on terve sajandi ajanud hetkekasu taga ajavat välispoliitikat. USA välispoliitilised seisukohad muutuvad iga uue presidendiga, kes võimule tulles toob kaasa oma doktriini, mis tema arvates parasjagu kõige paremini USA huvidele vastab. Ning see on tihti kannapööre stiilis "täna toetame Saddami" (sest see on meile täna kasulik) ja homme pommitame puruks, mingitel täiesti uutel kasukaalutlustel. Eesti ajalugu ütleb lihtsa ja väga karmi tõe: valgeid laevu ei ole olemas. Sellest tulenevalt ei jää Eestile muud üle, kui lähtuda omaenda territooriumi kaitsmishuvist ja Eesti peab olema võimeline maksimaalselt end ise kaitsma. Igasugused müüdid USA valgetest tulemata jäänud laevadest ja USA abist on naiivne, ohtlik ja meid kaitsetuks tegev. Kas ei alga meie stampmõtlemine, justkui Eesti ei suutvat end ise kaitsta kriminaliseerunud diktatuuriga ja majanduslikult laostunud Venemaa vastu,just meie endi harjumuspärasest mõttelaiskusest? Kas meie väikeriik vajab Venemaaga suhtlemiseks rohkem diplomaate või ainult püssimehi?

Eesti Vabariik on loodud rahvaste enesemääramise ja suveräänsuse õiguse alusel. Iraagi rahva sedasama õigust tallame me okupantidena jalge alla, "turvalisuse tootmise, NATO koostöö ja rahu tagamise" vale õigustamiseks. Sm. Ojulandi ja partei tagatoas kabinetivaikuses otsustatud Eesti vägede Iraaki saatmine on seatemp, tänu millele on partei ja valitsus nõrgestanud Eesti Vabariigi olemasolu õiguslikku ja moraalset alust. Kui venelased tuleksid meid okupeerima, kisaksime vist kohe rahvusvahelisest õigusest, enesemääramisest ja suveräänsusest. Ja mida tegite teie Iraagis, küsib venelane vastu? Miks tallab Eesti Vabariik okupandina jalge alla rahvusvahelise õiguse põhimõtte, tänu millele meie riik ise olemas on? Me tunneme häbematult vähe Ida, mille üle end otsustajaks seame. Kust võtab Lääs üldse õiguse suruda peale oma eluviisi? Islamiriigid on diktatuuris elanud aastasadu, pidanud seda enda jaoks normaalseks arenguks. Rahvusvaheline õigus, kõigi rahvaste enesemääramise õigus ja riikide suveräänsus kehtib nende jaoks sama moodi. Seega on islamiriikidel täielik ja puutumatu õigus segamatult ja iseendast määratuna oma teed pidi areneda. Oma tee valinud islamiriigid ongi aastasadu elanud oma seaduste järgi, Lääne mõistes ebademokraatlikes diktatuurides. Ja siis? Igatahes meie riigi rumalus täiesti mõttetus ja meile võõras sõjas õõnestab EV olemasolu moraalset ja õiguslikku alust, raiskab kodumaal vajalikke ja nappivaid ressursse ning sandistab ja tapab meie sõdureid meile olemuslikult võõras sõjas.

UnoX tanklas maksab uus oktaanarvuga 91 bensiin 9.00 krooni liiter. Ühest liitrist peaks piisama, lisaks ka tikud, kuid siiski saaksid bensiini ja tikke kombineerides oma hingevaevast vähem kui 10 krooni eest igaveseks lahti. Ja mine ei peaks lugema esseepikkuseid kommentaare.

Ralf R. Parve on välja tulnud erakordselt rumala kirjutisega. Enamus esitatud fakte on kontekstist välja rebitud ega arvesta nende oludega, mis valitsesid vahetult peale Esimest maailmasõda, enne Teist maailmasõda, selle sõja ajal ning Külma sõja ajal. 1. Mis puutub Vabadussõjasse, siis puhkes see vahetult peale Esimest maailmasõda, mis oli kõik suurriigid, sealhulgas Suur-Britannia viimase piirini välja kurnanud. Erinevalt Vene valgetest olid vasttekkinud rahvusriigid Läänele küllaltki tundmatuteks suurusteks. Vene valgekaartlastes pettutui siiski küllaltki kiiresti ning suurem osa sõjalisest abist pöörati vasttekkinud Balti riikide, aga ka Poola abistamiseks. Ralf Parve justkui ei mainigi Suur-Britannia tohutut abi relvastuse alal Eesti Wabariigile ning tema laevastiku aktiivset tegevust Läänemeres. Ka inglaste poolt vallutatud punavenelaste laevad anti kiiresti üle just eestlastele, mitte Vene valgetele. 2. Teise maailmasõja eelõhtuks oli olukord taas muutunud. Kui lääneliitlased oleksid tahtnudki abistada Balti riike, oleks neil seda pea võimatu teha, sest tee peal ees seisis N. Liidu tollane liitlane Saksamaa. Soomet siisiki aidati, kuna erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust oli tegemist demokraatlike riikidega. Pealegi ei olnud Balti riigid tollal erinevalt praegusest olukorrast ühegi rahvusvahelise kaitseorganisatsiooni liikmed. 3. Kas keegi usub tõsiselt, et USA ja Suurbritannia, olles haaratud surmaheitlusse Saksamaaga, oleks suutnud samal ajal kuulutada ka sõja Nõukogude Liidule? 4. Pealegi oli Teise maailmasõhja ajal USA presidendiks Franklin D. Roosevelt, kelle kahtlane järeleandlikkus Stalinile kõikides küsimustes tundus imelikuna juba tema kaasaegsetelegi. Peale FDR-i surma presidendiks saanud Truman võttis teise kursi, mis üldjoontes jäi muutmatuks kuni Külma sõja lõpuni. 5. 1998. aastal läks NATO eesotsas USA-ga appi Kosovole (kus muide ei leidu mitte mingisuguseid maavarasid). Seejuures polnud Kososvo ei NATO ega EL-i liige. Miks ei peaks nad siis appi tulema Eestile, kes on iseseisev demokraatlik riik, NATO ja EL-i liige? Pealegi on sõjalis-poliitiline olukord Euroopas erinevalt Esimesest ja Teisest maailmasõjast kardinaalselt erinev ja kasulik Eestile - Saksamaa ei ole enam lääneriikide vaenlane vaid suur sõber. Ei ole eriti tark analüüsida välispoliitilisi arenguid selle järgi, mis toimus 100 aastat tagasi täiesti teisel ajajärgul jka teistes oludes. Aluseks peaks võtma lähimineviku sündmused ja Eesti poolt sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mitte Ralf R. Parve luulud, mis pole paremad delfi kommentaatorite haigest sõnamulinast.

USA ja Suur-Britannia ei tunnustanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt mitte kunagi de jure. Samuti blokeerisid nad tallinna olümpiamänge, kuna need peeti nende mõistes okupeeritud riigis.

eelmisele - ja mis siis, et USA ja Suurbritannia ei tunnustnaud okuperimist - mis vahe meie elul oleks olnud 50 aastat, kui nad oleksid tunnustanud? Meie elasime siin okupandiga koos ja nemad elasid seal meie arvel, et meid venelastele söödaks jätsid. Ja elasid hästi. Kogu juurdekuuluv möla mittetunnustamisest oli silmakirjalik propaganda sinusuguste primitiivete tegelaste püüdmiseks.

Hei Ralf, kas Sa tõesti usud, et üksi uludes oleks eestil parem. Ega see sõda kellegile ei meeldi - kuid milline oleks Sinu arvates lahendus olnud. Neutraalsus!!!???Muide minu arvates saadeti sinna ikka palgasõdureid - nii et nood teadsid ise vägagi hästi milline on nende võimalik saatus. Miks siis nyyd ulguda ja pisaraid valada. Selle totu jutu asemel tuleks vist küll uus ja parem väilispoliitika eesti jaoks välja pakkuda!

Kõigepealt said ameerikalsed oma torni, Siis sai Briti saatkond Türgis, nüüd oli pauk Madriidis. Seega kõik liitlased Iraagis on oma paugud saand. Järgmine on võibolla Eesti.

kui võrrelda Sinu kommentaari ja artiklit siis sina oled käinud vahetunnis ja artikli autor tunnis