Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art.6.p.1. (õigus õiglasele kohtumõistmisele) tähendab minu teada peamiselt õiglasest protsessist kinnipidamist. Eesti protsessiseadusandlus sellele nõudele üldiselt vastab, segane on, millist protsessinormi H. Leetna arvates on rikutud. Analoogiliselt jääb arusaamatuks, kuidas ja keda on diskrimineeritud. Hüüdlause "meid diskrimineeritakse!" kuulub demagoogide arsenali. Samuti pole võimalik aru saada, kuidas on rikutud seaduse ees võrdsuse põhimõtet -- H. Leetna ei too välja, kellele on seaduse kohaldamisel antud missuguseid eeliseid kelle ees. See, et seadus tema arvates mingit gruppi diskrimineerib, on iseasi. Kõnealune põhimõte käib selle kohta, kuidas seadust kohaldatakse. H. Leetnal on õigus ses osas, et rikutud on õiguskindluse printsiipi. Seda põhimõtet, mis on seotud ka PS sättega Eestist kui õigusriigist, on omandireformi ajal tõepoolest korduvalt rikutud. Omandireformi nähakse poliitilise aktina, millele õiguskindluse põhimõtet ei kohaldata, kuid see väide on vähemalt väga vaieldav. Artiklis oleks pidanud keskenduma sellele ning tegema seda vähem loosunglikus stiilis. Praegusel kujul jätab artikkel mulje rahvast mobiliseeriva demagoogi sõnavõtust ja seda hoolimata sellest, et osa esitatud väidetest on ka tõesed.

Autor eksib ainult ühes asjas: 50 000 eestlast ei tule enam tükk aega ühe mütsi alla.Vähemasti praeguste põlvkondade elu jooksul, juhtugu selle riigiga, mis tahes. Need edukad sundüürnikud, kes on oma probleemi lahendanud, ei julge enam tunnistadagi, et nad olid sundüürnikud (nagu mingid nakkushaiged). Aga hea vähemalt seegi, et keegi kuskil midagi toimetab ja nende eesti kodanike eest, keda uus Eesti Vabariik kõige rohkem represseerinud on, veel seista julgeb.

On tõesti südantsoojendav lugeda, et keegi Eesti Vabariigis omakasu- püüdmatult kellegi kaitseks välja astub. Minu arvates ei oleks vaja Euroopa inimõiguste Kohtu poole pöörduda mitte ainult sundüürnike probleemi- ga, vaid terve omandireformiga, mis avas teatud inimestele suurepärase tee omandi ümberjägamiseks ja pettuseks. Kõik, mis seotud omandi- ja maare- formiga on lausa mõistusevastane õigusrikkumine. Ühtegi normaalset vastust ei ole üheltki ametkonnalt kasvõi nii lihtsale küsimusele, et kuidas on agressiooni käigus röövitud varad üldse sattunud riigi omandis- se ja kust tuleneb selline õigus, et teatud ametnikele antakase voli õigusjärgsete omanike vara oma suva järele määratleda ja veel nii ebakorreksel moel, kus antakse endale voli rikkuda rahvusvahelist õigust, põhiseadust ja inimõigusi. Kusjuures silmagi kinni pigistama- ta püütakse seduste rikkumine isetegevuse korras seadustada. Tegelikult ei ole inimestel mida- gi riigilt tagasi kaubelda. Õigus- järgselt taastatud riigis saame rääkida ainult õigusjärgsete omani- ke õiguste taastamisest ja sedagi vastavalt kehtivatele rahvusvahe-listele normidele, kus nõudeõigus omandile on 10 aastat. Riigikogu, valitsuse ja ametkonda- de vastused antud küsimustele pole olnud muud kui ehtne nõukogulik vassimine , kus küsimuse peale aiast, räägitakse aiaaugust. Oma ahnuses on langetud nii madala-lale, et oma ametit ja positsioo- ne kasutades on täielikult kaotatud inimväärikus ja vastutustunne oma riigi ja rahva ees. Lahendusena näen tõesti ainult rahva algatusvõimet koonduda ja ja kogu äärmiselt salakaval omandireform paljastada omaalgatus- likult ja riigist sõltumatute, ära- ostetamatute advokaatide abiga. 27.08.2001

Kod. Jüri kommentaar on sügavalt ekslik. Näiteks kogu Eesti maa, st kõik kinnisasjad natsionaliseeriti omal ajal ühe dekreediga. Kuna selle dekreedi andis ebaseaduslik okupatsioonivõim vastuolus kehtiva õigusega on see tühine. Mis puutub nõudeõigusse, ei näe ma ühtegi põhjust, miks ei võiks siseriiklikus õiguses teatud kõsimustes aegumis- ja igamistähtaegu muuta.

Selleks, et üldse midagi natsiona- liseerida, tuleb see ennem omastada. Nii toimus ka endise Eesti Vabariigiaegsete kinnistutega, mis rööviti inimestelt agressiooni käigus. Loomulikult on natsionaliseeritud kinnisasjade dekreet õigustühine, aga samuti on õigustühine ka nende samade kinnistute kuulutamine õigusliku järjepidevuse alusel taastatu Eesti Vabariigis lõppenuks ja suunata need riigi omandisse, et neid seal iga väikse- magi võimaluse korral oma hüveks ja kasuks pöörata. Ma ei näe ka ühtegi põhjust, miks peaks teatud küsimustes aegumis- ja igamistähtaegu muutma, eriti veel neid, mis puudutavad inimeste eraomandit ja mis on reguleeritud rahvusvahelise õiguste normidega. Kas Eesti Vabariigi liitumine ÜRO-sse ei olnud mitte põhimõttel, et rahvusvaheline õigus, saab olema Eesti õigusloome lahutamatu osa. Missuguse seadusega ja mis põhimõttel üldse likvideeriti 10- aastane nõudeõigus eraomandile.

Olen vägagi päri hr. Jüriga, julge ja vajalik arutelu. Olen ka varem ise selle peale tulnud, et kui näiteks A inimeselt natsionaliseeritakse tema vara X riigi poolt ja kui see natsionaliseerimise dekreet on õigustühine, siis sellise ajutise okupatsiooni likvideerimise korral, peaks omanik A õigused oma varale pikema jututa taastuma, aga mitte ei peaks omaniku A vara suunduma edasi Y riigile. Oleks tõesti vägagi huvitav teda, missugune Eesti Vabariigi seadus suunas natsionaliseeritud eraomanduse riigi omandisse, millest kõik hädad ja probleemid on alguse saanud. Vägivaldselt ära võetud maadele ja varadele oleks võinud kehtestada hoopis mingi erapooletu reserv või fond, kes oleks hakanud taastama õigusjärgsete omanike õigusi. Kogu tegevusel oleks võinud olla ka erapooletu õiguslik järelvalve, et ei oleks juhtunud seda, mis praegu juhtus, üks seaduse rikkumine on kaasa toonud terve seaduste rikkumise ahela. Kui maa- ja omandireformi jõustumise ajal, kehtised Eesti Vabariigis ka rahvusvahelise õiguse normid, kus nõudeõigus omandile peaks kehtima 10 aastat, siis on küll hr. Janise sõnavõtt selle kohta jalustrabav, et mis siis, võib teha ka teisiti. Niisusguse isetegevuse korral võib EV Riigikogu ühel päeval anda seaduse, et 1.10.2001.a. natsionaliseerime kõik panga kontud, suuname nad riigi omandisse ja kes soovib midagi tagasi saada, see avaldagu ja esitagu järgmised tõendid selleks kuupäevaks ja kes ei avalda see on ilma, selle jaoks on rong läinud. Mis sest, et nii ei tohi teha, aga meie Eesti Vabariigi siseriiklik seadus lubab teha nii ja kõik.

Esiteks, millisele rahvusvahelise õiguse normile viidatakse, kui tähtaegade muutmise lubamatusest räägitakse? Teiseks, omandireformi käigus tagastati vara siiski endistele omanikele või nende pärijatele, asjaolu, et see toimus õiguskindluse printsiipi rikkudes, on iseasi. Mis oma hüveks ja kasuks pööramisest jutt on? Vastuseks Erikale -- omandiõigusi ei taastatud ilma "pikema jututa" just tagastatava vara seniste valdajate huvides, keda oleks see siis veel rängemalt tabanud. Tegemist oli kompromissiga -- see, et seda kompromissi viidi kohmakalt ellu, on, nagu ütlesin, ise teema. Mis erapooletust reservist on juttu -- kui kõigi tagastatavate varade väärtus kokku liita, tuleb sellest ikka väga suur number. Erapooletu õiguslik järelvalve on naiivne unistus. Küsin veelkord, millistest rahvusvahelise õiguse normidest on tähtaegade puhul juttu?

Omandireformi käigus tagastati maad ja varad endistele omanikele küll, aga kaugeltki mitte kõigile. Lõksu langenuid on palju. Pean silmas, et väiksemagi äparduse korral ( näit. avalduse esitamisel vastu saadud lipiku kaotamisel, posti teel kaduma läinud kirja jt.)on riigiametnikud võidukalt teatanud, et loll saab kirikuski peksa ja et rong selleks korraks läinud.Sellisel moel on riik omastanud tuhandeid maju ja varu ja neid oma suva järel tetud inimestele kasusaamise eesmärgil võileivahinna eest müünud. Selline olukord on saanud toimuma ainult kahel põhjusel: l.Minule täiesti arusaamatutel põhjustel on õigusliku järjepidevuse alusel taastatud Eesti Vabariigis kuulutatud omanike jaoks nende maad ja varad lõppenuks ja suunatud need praeguse EV omandisse, kus hakati neile rakendama omandi- maareformi ja väga ebakorrektsel moel, siinjuures peangi silmas 10 aastase nõudeõiguse kaotamist agressiooni käigus röövitud varale. 2.10-aastase nõudeõiguse kaotamist. Silmas pean EV ÜRO liikmeks astumist 17.09.1991.a. kus tsiviliseeritud euroopa normide kohaselt kehtib 10-aastane nõudeõiguse periood, enne kui agressiooni tulemusel röövitud vara suunatakse riigi omandisse. Ehk oskate siiski vastata, missuguse EV seaduse alusel suunati sundvõõrandatud kinnistud riigi omandisse ja hakati neile raendama omandi-maareformi, mis ei ole mitte midagi muud kui üks suur äriidee, kus rahva huvidele eelistatakse isiklike ja kambahuve. Missugusest kompromissist on jutt kui kõik röövitud maad ja varad nagu endastmõistetavalt suundusid riigi omandisse, kes aga ei ole sugugi toime tulnud ei endiste omanike ega praeguste kasutajate probleemide lahendamisega. Niisuguses seisus nagu omandi-maareform praegu on, ei lõpe ta iialgi. Siiski saan ma aru sundüürnikest, kelldel tõesti ei ole võimalik kõigil oma kodusid maha jätta ja pealegi on paljud sellesse kodusse investeerinud terve oma varanduse. Saan aru, et teatud loodusjõudude mõjul, ei ole sellel majal enam kindlasti seda väärtust, mis tal oli 50 aastat tagasi ja endisel omanikul tuleb sellega ja sundüürnikega arvestada. Teine asi on aga hoopis maa, millele ei saa ka hea tahtmise juures loodusjõudude toimet arvestada, sellepärast pean äärmiselt kahtlaseks andiste kinnistute suunamist riigile ja seda nägematut EV seadust, mis selle teostas.

Ei ole kunagi hästi aru saanud, mis madin ja kära ümber omandireformi käib, aga kui kõik õigusjärgsete omanike maad ja varad riigi kätte läksid, siis on asi selge. Ka meie ei saa oma Hiiumaal asuvat maad kasutada, sest me polevat avaldust esitanud, mille esitamise tähtaeg oli nii lühike, et me ei jõudnud selle ajaga täpsustadagi, kus meie maa täpselt asub. Kuna meie kinnistu on endise Eesti Vabariigi ajal kinnistute raamatusse kantud, siis jäime ootame, millal saame vastava kutse oma maa kasutama hakkamise kohta. SEda ei tulnud ja järelpärimise peale teatati, et meie maa on heausksetele ostjatele müüdud kuna me polevat oma maad tagasi taodelnud. Nüüd hakkan aru saama milles asi. Ka uued kasutajad peaksid aru saama, et 60 aasta tagust tragöödiat ei saa ka unustada, kui inimesed oma kodudest välja kihutati. Paljud on ju need majad, koterid ja maad riigilt tasuta saanud ja pidid olema igati kursis, et tegemist on vägivaldselt võõrandatud varaga, mida nad ei saa igavesti oma hüveks kasutada. Juttu on siin olnud palju rahvusvahelisest õigusest, aga tundub, et Eestis minnakse sellest mööda, kuigi paljud nende resolutsioonidest peaks Eestile olema lausa kohustuslikud. Näiteks rahvusvahelise õiguse resolutsioon, kus okupatsiooni tulemusel saadud vara kasutamine oma hüvanguks on õigustühine. Igal juhul ei ole paljudele küsimustele mingit asjalikku vastust ja leian ka et terve omandireform on õigustühine.

Väidan, et terve omandireform oli grupihuviline äriidee, mis algas järjepidevuse ideoloogia propageerimisega (nn Eesti Komitee) ja mille eesmärk oli kantida kõik need varad (olgu riigi või era) globaalsele kapitalile. Parim näide viimasest ajast on Tallinnas Tartu mnt pikendus, kus maja Pääsukes 4 tagastati omanikule, kellele siis selgitati, et tal läheb vaja miljoneid, et seda suurt puulobudikku korda teha. Ehmunud omanik müüski selle kaubamaja kõrval asunud hoone 450 000 krooni eest ja oli rõõmus, et vanast peast veel rikkaks sai. Ostja (venekeelsed siilipead) müüsid nüüd maja 12,5 miljoni krooni eest linnale tagasi, samuti ostis linn 4 miljoni krooni eest kõigile sundüürnikele uued korterid. Niisiis läks selle konkreetse maja puhul omandireform maksumaksjale maksma üle 16 miljoni. Ametnikud said sealt oma noosi, kõige viletsama osaga leppis õigusjärgne omanik. Isegi üürnikud olid õnnelikumad. Nii tehti terves Eestis. Enamik Ida-Euroopast selle röövelliku tee peale ei läinud, pidades lugu omaenda elanikkonnast, kes ka 60 aastat järjepidevust hoidis. Ka siin ees kirjutab keegi, nagu oleks kohustavalt suur rahvusvaheline õigus ainult see, et maja püsis 60 aastat ei tea kelle armust ja nüüd kuulub maja jälle neile järeltulijaile, kes "ei suuda isegi leida, kus see omand asus". Tegelikult sisaldab see maja täna 60 aasta tööd, mis ona samuti materiaalne kaup, millel on samuti materiaalne hind. Ja see tänane hind on võetud ainuüksi üürnikelt, kes neis majades juhuslikult elasid. Eeskirjutaja eksib ka selles, et uued inimesed oleksid pidanud teadma, et majad on kelleltki võetud. Ausalt öeldes on näiteks Tallinn oma ajaloo vältel üle elanud 7-8 okupatsiooni ja kogu aeg on kelleltki majad majad võetud, vanalinnas on 500-600 astat vanad majad, kellel on olnud vägagi kuulsusrikas omanike ajalugu. Hiljem sündinud inimesed euroopaliku õiguse järgi ei vastuta enne oma sündimist toimunud ekstsesside pärast. Eestis on nad omandireformiga vastutama pandud. Nii ei tehtud Leedus, Saksmaal ega Ungaris, ja ka Lätis on riigi osa suurem. Tegelikult on kogu reformi eesmärk ainult Lääne kapitali suurendamine, kes vajab Ida-Euroopas uusi turgusid ja siinseid rikkusi, mis seni kuulusid mingitele "pärismaalastele".

Olen eelpool õelduga täielikult päri. Aga peale majade eksisteerib ka hulk endisaegseid kinnistuid, mille juurde kuulusid ka suured maavaldused, mis inimestelt agressiooni käigus rööviti ja mida hilisematel aegadel kasutasid vene sõjaväelased. Tuum on selles, õigusliku järjepidevuse alusel taastatud Eesti Vabariigis ei oleks tohtinud kogu sundvõõrandatud vara minna riigi käsutusse, kes omandireformi sildi all hakkas sellest kasu lõikama. Ei ole ka leidnud ühtegi Eesti Vabariigi seadust, mis kinnitaks, et endise Eesti Vabariigiaegsed kinnistud kuulutada riigi omandisse.Ma ei vaidle vastu, praegused kasutajad on tõesti vanu maju püsti hoidnud ja neil on tõepoolest omajagu õigust sellele, aga küsimus on selles, et riik kahmas kõik nii riigi kui ka eraomanduse varad oma kätte ja hakkas seda siis oma isetegevuslike seadustega ümber jagama. Tihti ei saanud midagi ei uus ega vana omanik. Majad majadeks, kindlasti on sundüürnukel õigus, kes need majad on püsti hoidnud, aga pean silmas rohkem maad, milledele on õigusjärgsed pärijad ja mis kuulutati riigi omandisse ja millede kättesaamine riigilt, olgu siis uus või vana omanik, on väiksemagi viperuse korral võimatu, eriti sellise seaduserikkumise puhul, kus kaotatud 10-aastane nõudeõigus.

Olles suurel määral Sinuga nõus, lisan, et olen samuti imestanud, miks ei "taastatud omanikuõigusi" absoluutselt, vaid tehti seda suhteliselt. St näiteks Lasnamäe endisaegse karjamaa oleks pidanud andma ka ühele omanikule - täna siis koos paneelelamurajooni ja 200 000 sundüürilisega. Maa kuulus ju omanikule, kuhu need majad ehitati "omanikelt luba küsimata", nagu täna nad täna ise pidulikult kuulutavad. Näiteks Mähel anti need suvilakrundid õigusjärgsele omanikule koos suvilamajadega ja kandvate viljaaedadega "tagasi", kus puudusid juhuslikult mõned veneaegsed templid. Eesti ajal oli Mähel paras mädane soo. Kui tagastada, siis minu arust ikka kõige täiega - kui oli soo, siis tagasi anda ka soo. Ja kui oli hotell Palace, siis anda tagasi ka Palace (teatavasti ei tagastatud seda hotelli tugeva ärigrupi vastuseisu tõttu). See, et ei tagastatud kinnisutute kaupa, näitabki, et tegelik huvi oli hoopis kellelgi kolmandal (maffial, lääne-vene kapitalil, riigil), aga mitte omanikel-üürnikel. Kui enamik tarku eestlasi hakkaks aru saama, et konflikt pole mitte omanikes/üürnikes, vaid majanduslikes ärihuvides röövimise eesmärgil, siis läheks õhk selle omandireformi ümber palju puhtmaks.

Olen eelpool öelduga täielikult nõus, et konflikt ei ole mitte, varades ega maades, uutes ega vanades omanikes, vaid vaid teatud inimeste ärihuvides, kes püüavad maid ja varu mõistusevastese sedusterikkumise teel omandireformi sildi all kasulikult teatud inimestele suunata. Ka meie suvila oli ehitatud omaniku maale. Suvila oli meie, aga maa selle ümbert tahtis omanik endale. Riik, seekord Harku vald, ütles kohe, et maa on riigi, siin määrame meie. Sõnaõigus puudus nii uuel kui vanal omanikul Peale viie aastast jägelemist riigaga, saime osta riigilt, mitte omanikult suvila ümber kuuluva maatüki. Samuti on ka Lasnamäe majadega, selle majaaluse ja majaümber asuv maa tuleb neil kõik riigile kinni maksta. Kui palju sealt omanik saab on iseasi, kas üldse midagi saab. Hakkan paljastama omandi- ja maareformi, oleks tore kui oleks asjalikke kaasosalisi.

Õiguslikke argumente esitades (a la "on õigustühine" jne) tuleb ALATI viidata normile, millele argument tugineb. Viide "tsiviliseeritud maailmale" jms ei kõlba, selliselt põhistatud argumentidel pole õiguslikus diskussioonis väärtust. Soovitan oponentidele põgusat tutvumist õigusteaduse metoodikaga, selle asemel et pseudojuriidilisi kommentaare kirjutada. Mis puutub omandireformi läbiviimise PROTSESSI, siis siin pole midagi vaielda, "kohmakas" on ikka väga leebe sõna. Aga OR aluste kallale minek sellise argumentatsiooniga, nagu siin kõlanud on, pole tõsiseltvõetav.

Omandireform tehti selleks, et läänlased saaksid kätte ida kapitali, varandused, kinnisvarad. Õigupoolest tehti kogu laulev revolutsioon (berliini müüri langemine jmt) ainult selleks, ei avada ligipääs ida rikkustele.

Terms of Use

locations