Väidan, et nn. omandireform tervikuna on seadusevastane. Teatud ja kinnimakstud seltskond ajas kümned tuhanded inimesed tänavale, samas puudus selleks juriidiline alus. Kadund (tapetud) rahvusvahelise õiguse jurist Agu Kriisa on ilusti öelnud, et tänane Eesti Vabariik pole õigusjärgne 1940. aasta Eesti Vabariigile, järelikult kõik tehingud, mida tehakse lähtuvalt järjepidevusest on seadustühised. Praegune põhiseaduse otsus võeti vastu väikeses seltskonnas, koos okupantidega, ajal, kui okupatsiooniarmee oli sees ja seda tehti ainult sellepärast, et mingi käputäis Eesti Komitee liikmeid pääseks võimupiruka juurde....

Loomulikult ei tule Eesti riigi (loe: rahva) vara lihtsalt tasuta kellelegi laiali jagada, eriti välisriikide kodanikele mitte. Kas ma saan õieti aru, et Teiegi pooldate ümberasujate kodude jätmist erastamisele mittekuuluvateks munitsipaalkorteiteks, et abistada eelkõige väikese sissetulekuga sundüürnikke nagu Eesti kodanikest pensionärid ja paljulapselised noorpered?

Selle isamaa ja mõõdukate nürisünnitis- omandireformi najal on ligi 100 000 lihtinimest oma kodudest välja aetud, mis on staalinliku välja saatmisega samaväärne tegu. Selle lolluse taustal leidus Eestis üks tubli poiss-Viktor Kaasik, kes oskas ühel baltisakslase võsukesel naha üle kõrvade tõmmata.Ometi nii paljugi. Huvitav kas see Luther on Eesti riigile tulumaksu ära maksnud?

Lepingust nähtub jah, et ei olnud põgenemine. Kes vastas tingimustele, võis minna. Mille eest ja nimel ta võitles ??? Kui riik ei andnud kompensatsiooni-- milles siis nüüd küsimus??? Siia jäid need, kes tuleks autasustada parima eluga, sest nad olidki eestlased, kas kartsid vähem oma elu pärast ??? Ei. Kas nende elu on vähem hinnas ??? Ei. Kas nende vara on väiksuse tõttu tähtsusetu ??? Ei. Mida me siis kompenseerime ja kellele??? Vabatahtlikult lahkujale, kes valis, mis varaga tegi? Ega sel ajal kellelgi ju kindlust ei olnud... ega tulnudki.Miks neile kompenseerime veel nii, et majale kaks korrust juurde ehitades anname endisele 2 asemele neli vastu ??? Anname tagasi ka siis, kui tal laenust oli tasutud 1 protsent ??? Kuhu nüüd pageda ???

ja Siberisse küüditatutele ei saa midagi tagastada, kas nemad on teine kategooria ja halvemad, kui läände lidujad. Tänu nendele ja kolhoosnikele ongi riik säilinud. Häbi teile!

Lp Helle Kalda! Kui tulete 2.veebruaril Tartusse kohtuma inimestega sh ka sundüürnikud, siis palun küsige riigikogus vastavate instantside käest kõik järgi, mis sundüürnikke puudutab. Küll aga pole, jälgides riigikogu tööd ja seaduseelnõusid, sellest üldsegi juttu??? Samuti tahame teada tõde lahkunud vene sõjaväelaste korterite nn saatusest ja mitte umbmääraselt!!!Ja veel, miks Teie, kui riigikogulane ei julge sundüürnike teemal"sõna võtta" Eesti suuremates päevalehtedes, vaid "nokitsete ainult" Kesknädalas? Ükskord on vaja ka see päevavalgele tuua, mis seotud lähiminevikuga. Loomulikult eraldi teema on ka baltisakslastega seotud probleemid. Loodame, et järgmisel nädalal saame neile "udustele"küsimustele ausad vastused.

Nüüd võiks juba küll ära lõpetada selle nostalgilise hala õnnetutest põgenikest. Sõjas said kõik kannatada. 1941. aastal ei saanud keegi omatahtse põgeneda, sest piirid olid kinni. Põgeneti 1944. aastal, ülepea-kaela ja kõike maha jättes, 1941. aastal mindi oraniseeritult vastavalt lepingutes fikseeritud korrale. Ära said minna vaid priviligeeritud isikud - piltlikult öeldes need, kelle kohta NSVL ütles: "Jah, nad võivad minna" ja Saksamaaa: "Jah, nad võivad tulla". See,et äraminejate nimekirjas oli ka puhtakujulisi eesti nimesid ei oma mingit tähtsust. Need olid isikud, kes iga hinna eest tahtsid olla sakslased. Ärgem unustagem, et 1941. aastal oli Saksamm maailma silmis väga edukas riik ja kes oleks võinud arvata, et ta ükskord sõja kaotab. Võib ju ka öelda, et need väidetavalt paljukannatanud äraminejad soovisid kuuluda priviligeeritud rahva hulka, kes pidas end kõikidest paremaks ja soovis maailma vallutada: Deutche, Deutche über alles... Kannatada said ju ka need inimesed, kes Eestisse jäid. Ka minu vanemate kodu sai pommitabamuse ja alles jäi vaid see, mis seljas, ometi ei kipu keegi neile sõjakahjusid kompenseerima. Otse vastupidi, neil võetakse nüüd, rahu ajal taas kodu käest. Olgem ausad, küsimus ei ole ju tegelikult väidetavas ülekohtu hestamises, vaid tagant järele on tarvis seadustada enneolematud kuriteod, mis omandireformist väga kaugel seisvatele isikutele on andnud võimaluse miljonitesse ulatuvaid varasid kokku ajada ja seda riigi poolt jõuga sundüürniku ebaväärikasse staatusesse surutud inimeste kodudega kaubitsedes. Enamus kõnesolevates varadest on ju tänaseks tagastatud, kinnisvarakokkuostjate poolt tagasisaanutelt võileiva hinna eest välja petetud ja miljonitesse ulatuva kasumiga maha müüdud. Kui sellise tegevuse tagantjälele seadustamine, mida kord juba püüti teha peaks õnnestuma, on see kindel märk Eesti õigussüsteemi allakäigust ja looks pretsedendi igasuguste kuritegude õigustamiseks.

Saage aru, et kedagi ei huvita ajalooline õiglus, ülekohtu heastamine ega põgenejate saatus. Täna on eesmärgiks vaid raha, ja seda alates juba 1992. a Mart Laari esimesest võimuletulekust ning Lennart Meri presidentreerumisest rahva tahte vastaselt. Neid mõlemaid rahastati juba siis saksa (H.Kohl)rahadega. Kuna nad kaotasid aastate jooksul valijate usalduse, siis tekkisid vahepeal Isamaa kloonid - 1995 Reform ja kui seegi kõikuma hakkas, siis 2003 Res Publica. Siin on vaja saada kätte kinnisvarad, kinnistud, miljarditesse ulatuv vara, ning pesta musta raha, mis saadud inimkaubanduse ja narkoäriga. See on see , mida Res Publica ja Reform täna riigikogu saalis toetavad. Ansip ütles: ühel pool on õiguslik printsiip ja teisel pool mõne sundüürniku korteriprobleem. Kui me nimetame eestlaste elamisvõimalust Eestimaal vaid mõne ükskiu inimese korteriprobleemiks ja kuritegude seadustamist ajalooliseks õigluseks, siis teeme seda vähemalt avalikult ja ütleme selle otse välja. 25. jaanuaril riigikogu saalis toimunu annab juba väga hea pildi jõudude vahekorrast. Sundüürnikud ja valijad ei huvita selles sõjas neid, kes viimast välja pannes taas krahmamisele asuvad.

Kui ka varade tagastamist ei oleks üldse olnud, oleks varanduslik ebavõrdsus olnud samasugune kui praegu. Maarahvas, enamsti eestlased, said ju erastamisel väga odavat kinnisvara. Põhja-Esti linnaelanikud, enamasti venelase3d, said suhteliselt kallist kinnisvara. MinNõukogu Asjadevalitsuse üürnikest said suisa miljonärid. Jne. Seega on peamine viga tehtud just korterite ja kruntide erastamisel. Poliitikutele, kes selle supi keetsid meeldib muidugi, et me otsime süüdlasi kasvõi ristirüütlites. Kogenud poliitikud räägivad alati seda mida kuulda tahetakse, mitte tõtt ja mitte seda, mis rahvale kasulik.

siin olen Sotteriga nõus, arvan, et restitutsiooni vigadest said kõige suuremat tulu http://www.e-hydepark.com/new/?id=thread&parent=11&forum=Tee mad toodud isikud ja suliametnikud, kes tagastamise käigus õigusjärglaste ja nn õmberasujate vara omadele ümber kantisid. Kui te mäletate , selliseid ümberasujid otsisid üles ja "aitasid" neile maju tagastada just eesti ametnikud, kel nende endiste omanike kohta käivad materjalid ameti poolest volilt käes olid.

Soohhh- 100 000 lihtinimest oma kodudest välja aetud, mis on staalinliku välja saatmisega samaväärne tegu! Kas iki saab staalinlike põrsaste poolt läbi viidud lausröövimist võrrelda neile röövituile sellesama röövitud vara tagastamisega? Siin on vist tegu meite ammu tuttava ja orjaajast pärit talumatsi kadedusega ? Sekka vanade kagebiitide nutujoru, kes röövitu pidid nüüd küünte vahelt ää andma ?

Kui peaminister Ansip ütleb: "Ühel pool on õiguslik printsiip ja teisel pool mõne sundüürniku korteriprobleem," siis peaks talle vastama: "Sundüürnike korteriprobleem on riigi tekitatud, täpselt nagu nende inimeste korteriprobleem, kelle kodud jäävad näiteks Tartu maantee trassi alla. Sundüürnikud ei ole oma õnnetuses ise absoluutselt süüdi, nende saatus ei ole isegi mitte loodusõnnetuse põhjustatud. Ka looduskatastroofis kannatanuid peaks valitsus aitama, kuid avaliku võimu poolt tehtud ülekohtu kohene heastamine on õigusriigis samuti "õiguslik printsiip". Pole tähtis, et ülekohtu vaimne isa on üks eelmine parlament ja et selle viis täide üks eelmine valitsus. Kui keegi soovib tänases Riigikogus või valitsuses istuda, siis peab ta sundüürnike küsimuse lahendama kasvõi uneajast ja kasvõi oma raha eest abijõudu palgates." Seda tuleks üürnikel ja omanikel ning nende toetajatel peaministrile selgitada ühiselt. Kui veenmine tulemusi ei anna, siis võiksime ähvardada boikoteerida presidendivalimisi, kui sundüüri küsimuse konkreetsed lahendused selleks ajaks valitsuse laual ei ole. Uskuge mind, Eesti riigil on selleks materiaalseid ressursse ka täna ja kohe, kuid mitte igavesti. Kui me veel kaua omavahel kakleme, siis ärastavad selle ressursi needsamad tegelased, kelleks olemises me siin üksteist kahtlustame (loodetavasti ekslikult). See ressurss on kinnistamata riigimaa ja iga päev võime lehest lugeda, kuidas keegi kavalpea selle osava erastamisega rikkaks on saanud.

Aga kas saab Eesti omandireformi poolt läbi viidud lausröövimist ja tinglikult ka etnotsiidi pidada õigustatuks ning selle vastu mitte õiglusest lähtuvalt võidelda ainult sel põhjusel, et me ei taha "staalinlike põrsaste poolt läbi viidud lausröövimist" isiklikust mugavusest või harjumusest "võrrelda neile röövituile sellesama röövitud vara tagastamisega?

mis siis välja tuleb, tiugude meelest on kaltsakate poolt eesti kodanike vara röövimine õigustatud ja selle õigusjärglastele tagastamine ebaõigluse tipp ? Nii saavad arutleda aint samased vandid, kes tollases röövimises osalesid ning nende vantide järelkasv. See kui meie paljudest majandusministritest pole pakkunud nõukaajal ehitatud, komude poolt tapetud omanikelt jäänud elamuid, kortereid jms. elamufondi nn. sundüürnikele evepeede eest müügiks ? Elanikelon ju toda uduraha järel veel miljonite kaupa, miks NEILE seda nüüd viie aasta kestel lepalehtede (eekude) vastu peaks vahetatama ? Riigil on küllaldaselt nõukaaegset kinnisvara , mida elanikele nende evepeeeede eest pakkuda ???

Kilter, kubjas, aidamees. Need on põrgus kõige ees...

Räuskav sõim, labased,rumalad mõtted ja inetu keel. Need on iseloomulikud tunnused Eestis ja siit ida-pool asuvale teatud parteidesse koondunud isikutegrupile, kes ise endid imetledes vastuvaidlematult endid teistest paremaks peavad. Ka on nendel isikiutel kalduvus tegelikust eitada ja selle asemel lõpuni oma väljamõeldisi uskuda!Väljaspool oma mõttekaaslasi, Vanas heas demokraatlikus Euroopas sellisel viisil käitudes aga pikema aja vältel kaugele ei jõua. Fanaatiline eneseimetlus ning inetu keel viib paratamatult sellise olukorrani kuidas reageeris Euroopalik ümbrus ükskord Hr. Tarandi poolt avalikus kohas daamile öeldud labasele väljendile. Ja liigne usk enese paremusse ja eksimatusesse viib tavaliselt meie kurikuulsate suhkrutrahvidele sarnase olukorrani! Kontrollimatu räuskamise ning sõimu ja süüdistamiste asemel võiks "Appikene" ja teised sellise eneseteostuse kandjad lugeda näiteks 1991.a. Saksa kõrgeima Konstitutsioonikohtu otsust okupatsiooni ajal toimepandud varade võõrandamise seaduspärasuse ja selliste varadele omandiõiguse restitutsioonivõimaluste (Omandireformi) õiguspärasuse üle vastavalt Saksa Liitvabariigi ja rahvusvahelisele õigusele. Ja te näete, et demokraatliku maailma käsitlus on palju objektiivsem aga samas ka põhejendatum, keerulisem ning läbimõeldum ning igal juhul sootuks vastupidine teie käredatele arvamusavaldustele. Lugege see palun läbi ja katsuge aru saada! Ja samas katsuge objektiivsuse huvides meelde tuletada ning tõde tunnistada ka selles küsimuses, et Teie poolt nimetatud - omanikelt jäänud elamud - olid vähemalt Saksamaale ümberasunute juures valdavalt võlgu ehitatud ja kaetud suurte laenudega. Seega ei kuulunud need mitte nendele omanikele vaid klassikalise kapitalismi põhimõtete järgi hoopis võlausaldajatele! Teiseks, teavad kõik kaasaegsed, et pärast sõda ja eriti pärast kurikuulsa 9. märtsi pommitamist, asustas just Saksa okupatsiooniaegne linnavalitsus igasugustele vabadele pindadele koduta jäänud Tallinnlasi ja mujalt Eestist saabunud sõjapõgenikke. Sama jätkus pärast Tallinna vallutamist punavägede poolt kus igasugustele pindadele - ka ümberasujatele kunagi kuulunud pindadele, majutati nii palju kui mahtus peavarjuta jäänuid. Selle tulemusel, kujunesid välja korterid kus ühe köögi peal elas 4-5 või isegi kuni 8 perekonda. Ja tõesti hakkasid siis lisanduma ka NSVLiidust siia suunatud muulastest võõr-töölised, keda aga algul suruti ka just sellistesse ülerahvastatud ühiskorteritesse. Ilmselt sel põjusel ei ole ka teada, et Kommunistliku partei tegelinskid oleks elanud Vanalinnas või isegi Kadriorus. Kui neid sinna sattuski, siis parandasid just nemad esmajärjekorras oma elamistingimusi koos nn. Liiduliste tehaste töötajatega. Esimeste jaoks ehitati küll spetsiaalse eriprojektiga uusi elamuid paremates elamurajoonides, teised pidid leppima uute korteritega Musta- , Õis- ja Lasnamäel. Uut elamispinda ehitati riigieelarveliste, so kõigi maksumaksjate ühiste rahade eest. Viimases järjekorras loeti põhjendatuks just selliste ühiskorteritesse surutud kodu-eestlaste soov oma elamistingimusi parandada ning just seetõttu jäid valdavalt nemad (Omandireformi alguseks) elama nendesse vanadesse majadesse just sõja ajal paljaks põlenud, meie omad eestlased. Ja just neil on põhjendatud õigus oma kodud võrdselt teistega erastada just niisama palju või veelgi rohkem kui nendel teistel isikutel kelledega koos asustati algul neid omanikele kuulunud kortereid kuid kelledele erinevalt esimestest ehitati nende ühiste, riigi rahadega, uued kodud.

Sundüürnike ja ka õigusjärgsete omanike peaeesmärk sundüüri küsimuses peaks olema probleemi lahendamine, mitte oma arvamuste, ütluste ja ennustuste õigsuse tõestamine. Kuna lahendus sõltub väga kõrgest tasandist (RIIGIKOGU, Valitsus, erakondade juhid, jne.), siis peaks argumentatsioon küsimuse päevakorda võtmiseks olema väga selge, ühemõtteline ja ümberlükkamatu. "Kesknädalat" ja siinseid kommentaare lugedes avastasin sundüürnike sõprade hulgas levinud väga üllatavaid seisukohti, mis võivad küll meie erilistes oludes teoreetiliselt õiged olla, kuid mis kellegi teise arusaamadesse ei mahu. Kardan, et sellised keerulised ja Eesti tegeliku õiguspraktikaga leppimatus vastuolus olevad seisukohad teevad sundüürnikele rohkem kahju, kui kasu. Me ei tohiks peaministrile ega ühelegi teisele võtmeisikule pakkuda häid ettekäändeid probleemiga mitte tegelemiseks. Kui juba 10 aastat on saadud vastuseid a la : Kui teid küüditati või rööviti, siis minge politseisse või kohtusse!, siis on viga vist ka praktiseeritavas strateegias ja taktikas. Sundüüriküsimuse lahendamiseks on sadu põhjuseid ja rõhuda tasuks sellele, mis on kergesti mõistetav ja mis ei tekita tüli ning vihaseid oponente. Veenda ei tule ju mitte vanu mõttekaaslasi vaid neutraalseid kahtlejaid. Ka Euroopast ei tuleks otsida mitte õiget kohtuotsust vaid raha ja selleks tuleb kasutada Euroopas arusaadavaid põhjendusi. Üürikorteri soodustingimustel privatiseerimise õigusest, selle õiguse iga inimese põhiõiguseks kuulutamisest või inimeste lahterdamisest nende kasutada oleva üürikorteri hinna järgi ei saa Euroopas keegi aru. Küll aga on seal mõistetavad võrdsuse ja võrdse kohtlemise printstsiibid. Korterite ja maade jagamine Eesrti moodi on vastuolus demokraatlike õigusriikide põhiseadustega. Saksamaal keelaks Konstitutsioonikohus sellise privilegeeritute privilegeerimise kohe ära. Põhiküsimus ei ole restitutsioonis, vaid selles,kas riik annab või ei anna kõigile oma kodanikele enam-vähem võrdset stardikapitali turumajanduses toimetulemiseks.

või pole teada , et kompartei tegelinskeid oleks elanud vanalinnas või isegi Kadriorus! Juba mõlemas Kirjanike majas elas neid paras ports. Klikeaegsetes Kadrioru kivimajades kuulis eesti keelt haruharva ja 9.mail olid vanemad mehed mustas mereväelase mundris.1980-tel hakkasid eesti põrandaalused rahamehed neilt kortereid mitteametlikult ära ostma. Lihtne see polnud, sest majavalitsejad, korterikomisjonid ja SORVO tahtsid kõva määrimist ja oht spekulandina kinni minna oli kogu aeg kukil. Sel mustal turul olid üldteada ruutmeetri hinnad nagu praegugi. Vanalinnas olid algul viletsad tingimused ja seal elasid ühiskorterites peamiselt vene proletaarlased, kuid näiteks nn.Dünamo majamüraka mugavustega korterites Laevatehase eesrindlased. Poolakate restaureeritud kortereid Tallinnas tippnomenklatuurile üldjuhul ei jagatud, sest kardeti liigset tähelepanu ja Moskvast pähe saamist. Moskvas oli Andropov keelanud poola restauraatoreid eluruumide remontimisse kaasata. Kardeti et korruptsioon võtab liiga kõrged tuurid peale. Vanalinnas asusid ka Kunstnike Liidu majad, kus ei elanud mitte need kunstnikud, keda Saksa või Soome sõjaväes võitlemise pärast liitu ei võetud. See oli omal ajal üldteada asi. Keda loodate lollitada? Lapsi või? Noored ju seda lehte ei loe. Ja milleks üldse üsna mõistliku jutu sekka lausvalet tilgutada? Et keegi ka ülejäänut ei usuks?

Üürimajades elati üürnikena ka enne sõda ja üürikortereid sai nõukogude ajal vahetada. Üürimajas elamise fakt ei tee kedagi röövliks. Asjaolu, et kallimate majade eestiaegsed üürnikud põgenesid või arreteeriti üdiselt sammamoodi nagu majaomanikudki, ei tee uutest üürnikest kurjategijaid. Samas pole võimalus maksta vene ajal väga väikest üüri mugavustega kesklinna korteri eest mingiks põhjenduseks sama korteri poolmuidu omandamiseks. Kui omanikke pole elus, siis võiks privatiseerimise õiguse pigem anda sõjaeelsetele üürnikele, kel oli leping õige omanikuga ja kes maksid üüri täie rauaga turuhinnas.

Et aru saada MIS PUUTUB SIIA SAKSA RIIK? ja KES OLID JÄRELÜMBERASUJAD, lisan siia vastuse Postimehes 8.veebruaril 2006 ilmunud Paul Varuli artklile "Uut omandireformi ei tohi enam teha": Paul Varuli idee on täiesti õige FILOSOOFILISEL tasandil. Jah, uut otsust ei tohi teha. Jah, omandireformiseadust EI OLEKS TULNUD ega tuleks ka praegu ÜMBER TEHA. . Aga PRAKTIKAS aga näeb asi välja täiesti vastupidiselt. . Kui ORASes on Riigikogu teinud muudatusi 32 korral (!) ja artiklis käsitletav ORAS §7 lõige 3 on toodud sisse 2.märtsil 1997, s.o. 6 aastat peale omandireformi käivitamist, ja ka Riigikohtu üldkogu on tõdenud sätte vastuolu põhiseadusega (jättes paraku jõusoleva seadusesätte kehtetuks tunnistamata, mida Riigikohtu volitused kohustavad tegema), siis peaaegu kõik, mida Paul Varul alates alapealkirjast "Uut otsust ei tohi teha" edasi väidab, on pooltõde, et mitte öelda DEMAGOOGIA. . Võrdle ise.: 1991 - Ülemnõukogu seadus nr 820 - http://seadus.ibs.ee/seadus/aktid/%FCn.s.19910613.820.199412 29.html -- §7 on vaid 2 lõiget. . 1997 -- http://seadus.ibs.ee/seadus/aktid/rk.s.19970129.81.19970302. html - alles 2. märtsil 1997 ilmub lõige 3 (muide eRT-s on just see redaktsioon millegipärast elektrooniliselt kättesaamatu, s.o. paberkandjal (!), kui ibs link ei tööta, vaata http://estlex.ee/estlex/kehtivad/AktDisplay.jsp?id=5035&akt_ id=5035) Seega Varuli väide: "Üks 1991. aastal tehtud kompromisse: ümberasujatele jäeti võimalus, et nende vara tagastatakse või kompenseeritakse, kui Eesti ja Saksamaa sõlmivad sellekohase lepingu. " on vale, kui muidugi pole mingit kolmandajärgulist seadusakti, milles selline klausel tehakse. Igal juhul, professor Varulil oleks viisakas artiklis sellisele erandile viidata. . Kui omandireformi on tagantjärele sisse toodud õiguslikkku segadust, TULEKS ALGNE OLUKORD 1991 seisundis TAASTADA. See, et midagi poliitikute vahel arutati või kokku lepiti, ei loe, kui seda seaduses sõnaselgelt ei väljendatud. Kui kirjutati kogemata midagi, mida ei mõeldud, siis seaduses kirjapandut tuleb eeldada! Seda tuleb täita nii riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel kui kodanikel. Varuli muudest vassimistest: Alalõik "Õigustatud huvid", lause "Idee seisnes selles, et kui Saksamaa on tõepoolest nõus maksma Eestile hüvitisi...": . Kui kinnisvara asub Eestis, selle on 1940 natsionaliseerinud NSVLiit, Eesti NSV kuulutab kõik oma territoorimil asuva vara enese omandiks 1989, taastab järjepidevuse alusel 1991 Eesti Vabariigi ja see tagastab omandireformi käigus 1991-1996 vara Eesti kodanikele, kellel on õigus seda tagasi saada, siis MIS PUUTUB SIIA SAKSA RIIK? Mida me Saksa Liiduvabariigilt kerjame? Varul ei paista üldse tundvat ajalugu või ei taha ta sellest midagi teada. . Kui 1939 kutsus Hitler baltisakslasi KOJU, lubades kompensatsiooni, saksa kodakondsust ja neil oli veel enne punaväe sissetungi täiesti vaba võimalus lahkuda ükskõik millisesse maailma riiki, siis neid isikuid võib küll käsitada Eesti Vabariigile mittelojaalsetena, et mitte öelda reeturitena. Nad volitasid Saksa usaldusvalitsust - Treuhandi oma vara ära müüma, s.o. rahaks tegema. Mil määral rahaks tehti, kompenseeriti ja kas Saksa riik lubadusi täitis, EI PUUTU ÜLDSE EESTI VABARIIKI, kuigi nii mõnegi ümberasuja saatus võis viia Siberisse ja sealt uuesti Eesti NSVsse. Hülgasid kodakondsuse -- ei saa midagi tagasi. . Kronoloogia oleks järgmine: 15. okt 1939 -- ümberasujate leping Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel 24.-30. okt 1939 -- kodakondsuse muutmine okt. 1939 kuni veebruar 1940 (üksikjuhtudel kuni mai 1940) -- ümberasujate lahkumine 2 nädalat PEALE ärasõitu -- vara deklaratsioonide esitamine Saksa riigile (vastavalt lepingule) deklareeritud vara andmine müügiks Deutsche Umsiedlungs-Treuhand-Gesellschaft'ile 1939 lõpp -- 1940 algus Treuhand hakkas vara müüma juuli-august 1940 -- müük takerdub, kuna ei saada nõukogude poolelt enam lubasid üksikobjektide osas. 26. august 1940 -- müük lõpeb N.Liidu räige vastusega Saksa esindajale. __________________________________ Seevastu 1941 andis Hitler võimaluse talle mittelojaalsetel, kuid siiski Eestisse ja Lätti jäänud saksa PÄRITOLU isikutele ja nende perekonnaliikmetele (kes ei pruukinud üldse olla sakslased, keda Saksa pool nimetas: Fremdstämmige Baltenflüchtlinge -- võõrpäritoluga balti põgenikud), lahkuda Saksamaale. NB! Selleks ajaks oli: 1. Punaväelased Eestis ja piirid kinni (kontrolliti ja arreteeriti kõik kahtlased isikud) 2. Kehtestatud sotsialistlik NSV ja alustatud repressioonidega, eriti varakamate kihtide suhtes. 3. Suured majad ja äriettevõtted natsionaliseeritud, s.o. NSVLiidu omandiks kuulutatud. 4. Omanikel oli veel lubatud esialgu oma majades riigi üürnikena edasi elada, kojamehe kohustustes (mis kõrvaltseisjale võis jätta mulje, et majad jäid neile "alles", tegelikult teenis see repressioonide hõlbustamise eesmärki, sest nii oli parem aadresside järgi inimesi arreteerida). 5. Varadeklaratsioonide koostamise ja NÕUKOGUDE esindajale üleandmise eesmärk oli: * julgeolekuohvitseride ja nõukogude eliidile paremate korterite väljanoppimise hõlbustamine saksa (ka eesti orjaliku) täpsuse abil, et mitte esialgu kohalikes liiga suurt vastuhakku põhjustada; ** vallasvara rekvireerimine (kohati jäeti maha möbleeritud korterid, kuhu ohvitserid ja punaeliit sai kohe elama asuda, täpselt nagu baltisakslased Poolas, saksapäraselt Warthegaus), sest lepingu lõik IV art. 15 §1 järgi LUBATI KAASA VÕTTA: a) kantud rõivad, jalanõud ja kasutatud pesu b) üks karusnahk, karusnahast müts, paar villaseid kindaid, ..... isiku kohta c) kasutatud mööbel ja kasutatud majapidamisriistu ühe pere vajadusteks d) reisikestuseks vajaminev toiduaine e) toiduainete varu, millel ei ole kaubanduslikku väärtust, s.h. rasva mitte üle 2 kg linnaperekonna kohta f) isiklikku pagasit perekonnapea kohta mitte üle 50 kg ja pereliikmete kohta mitte üle 25 kg g) talumajapidamise valmissaadusi koguses 250 kg talu kohta, s.h. rasva mitte üle 2 kg isiku kohta h) koduloomi, mis enne 1. juulit 1940 talule kuulusid: 1 hobune, 1 lehm, 1 siga, 5 lammast või kitse majapidamise kohta i) spetsiaalseid ameteid pidavate isikute tööriistad ja esemed (nagu töölised, käsitöölised, medpersonal, kunstnikud, teadlased)... k) isikliku ja kooperatiivse iseloomuga tõendid ja aktid l) aktsiad, obligatsioonid, vekslid, transpordidokumendid, garantiid, kindlsutuspoliisisd ja teised tsiviildokumendid, mis on seotud Saksamaa või teiste välismaadega . §2 järgi EI OLNUD LUBATUD kaasa võtta: a) kuld- ja hõbemünte, paberraha ega münte ükskõik millises välisvääringus b) kulda ja plaatinat kangides, tolmus ega purustatuna c) hõbeesemeid rohkem kui 500 g isiku kohta ja üle ühe kulduuri või ehte iga täisealise isiku kohta d) vääriskive või pärleid üle ühe karaadi e) töötlemata vääriskive f)kunsti- või antikvaarseid väärtusi, kui need ei kuulu perekonnaomandisse g) relvi, jahinuge või muid militaarvarustust (jahimehed võivad võtta kaasa mitte üle 2 jahirelva) h) kirjatuvisid i) aktsiaid, obligatsioone, veksleid, transpordidokumente, garantiiskirju, kindlsutuspoliise ja teisi tsiviildokumente j) trükiseid, fotosid (väljaarvatud isiklikke), akte, ühistumaterjale, plaane,..... k)kaubandusiseloomuga esemeid.. l) õmblusmasinaid rohkem kui üks perekonna kohta m) autosid, mootorrattaid, mootoreid, tööpinke, elektri- ega aurumasinaid n) raadioaparatuuri o) vääris- ja eriliikide kultuuride istikuid või seemnevilja . Art. 16 järgi pidi: Üle ettenähtud normide kaasavõetu loovutatama nõukogude poolele. Ümberasujad pidi lahkumispäevaks võlad ära tasuma. Ümberasujad jäid ka peale lahkumist vastutavaks oma vara,s.h. majade eest. . Kronoloogia oleks järgmine: 16. juuni1940 -- Eesti Vabariigi lõpp. 21. juuli -- Eesti NSV väljakuulutamine 6. aug 1940 -- Eesti NSV liitmine NSVLiitu 31.okt 1940 -- Nn. "suurte majade" natsionaliseerimise väljakuulutamine Riigi Teatajas 37/1940, jätk kuni 13/1941 (suurteks majadeks peeti Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus üle 220 m2, mujal üle 170 m2, kusjuures olenemata pinnast kuulusid natsimisele majad, mille omanikud olid põgenenud välismaale). 12. nov 1940 -- natsionaliseerimiskomisjonide moodustamine 18.nov 1940 -- üüride kehtestamine majaomanikele, tagasiulatuvalt (!) 5. dets 1940 -- ühtse üürimäära kehtestamine 10. jaan 1941 -- ümberasujate lepingu sõlmimine Riias Nõukogude Liidu ja Saksa riigi vahel (samal päeval sõlmiti Moskvas varanõuete reguleerimise protokoll Saksa riigi ja NLiidu vahel) 15. jaan 1940 -- majavalitsuste moodustamine, korteriorderite kehtestamine 10. jaan kuni 7. veebruar 1941 -- sooviavalduste vastuvõtt ümberasumiseks, saksa rahvuse tuvastamine, ümberasujate nimekirjade koostamine (lepingu art. 11 c järgi oli aega antud 4 nädalat) vara deklaratsioonide koostamine vara deklaratsioonide esitamine NÕUKOGUDE ESINDAJALE, vastavalt lepingu artiklile 17, 5 päeva ENNE lahkumist. 30. mai 1941 -- Inventariseerimisbüroode asutamine 13. juuni 1941 -- endiste elamukooperatiivide likvideerimine, uute moodustamine 22. juuni 1941 -- algas sõda Saksamaa ja NLiidu vahel 23. juuni -- põhimäärus inventariseerimise korraldamise kohta 6. juuli 1941 -- Saksa väed ületavad Eesti lõunapiiri ___________________________________ . Jah, tõsi, natuke tsiviliseeritumalt õnnestus neil lahkuda, kui Siberisse küüditatuil. ... Aga kas mingit tõsisemat varandust peale oma töökäte õnnestus neil 1941 ümberasujatel kaasa võtta? Vastus: EI. Kas pole häbi võtta Eesti kodanikelt paari hõbelusika ja kasuka pärast õigust kinnisvara tagasisaamisele? . Kõigest on näha, et mahajäänud vara deklareerimise ja väljaveopiirangute taga oli vajadus sõjaks valmistuvat NLiitu, s.h. eriti punaeliiti paremini varustada. Saksa riigil polnud sellest sooja ega külma, mis siia maha jäi, sest NLiit LUBAS samal päeval maksta 'en gros' 200 miljonit riigimarka. Kokkuvõtteks: Keegi ei ole vaielnud vastu sundüürnike õigusele saada eluase, aga äärmiselt närune oleks oma riigi kodanikke represseerida vaid veidi liiga varase eneseküüditamise eest. . Riik peab hüvitama ebaõigluse, maksku see või paar protsenti aastasest riigieelarvest. . Justiitsministriks ei ole praegu enam Paul Varul, vaid selgete põhimõtetega isik, kes asunud probleemi õiglaselt lahendama. Vt.: http://www.just.ee/18968 Viited Kalev Kuke EPL-is 10.02.1006 ilmunud artikli faktivigadele "Vabandust, proua Merkel!" on kommentaaris 13:30 10.02.2006 (lõpupoole): http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=311861&Com=1&PHPSESSID=78a 79fd2969c17a75a534f1600b2ea9e