Toon näitä kuidas mejje pidime merekoolis üleminema russi õppekeelele.
Olime valdavalt vanuses 15-17 ja eelnev russikeeleõpe koolist ja elukohast sõltuvalt väga erinev. Osa kukutatti juba sisseastumisel russikeele eksamil läbi (lisaks olid vel mata suuline ja kirjalik). Maakeeles õpetatti inglissit (Olmberg, Tui, Laido), russkit (Ilomets, ainult 1. õppeaastal), ajalugu (samuti vist ainult 1. õppeaastal, nimi etkel meelest läind), matat (Aavamä, Martin) ja joonestamist (Tünder). Kõik muud aga russikeeles, vaid vüssa õps Antoonov jutustas vabal tahtel osa osalt vigases maakeeles. Ohvitseridest oli eestlane ainult 2. järgu kapten Kangro (millegipärast ääldatti ta nime vransseelikult [kangr'oo]) ent temaga puutusime kokku aru arva. Nii et kõik erialane ja muu keskkooliosa tuli õppi kohe pa russki. Olin mõneti eelisolukorras sest lapsepõlv oli möödund KohtlaJärväl just vankadega ringijoostes ja sõdamängides (estoonetsina olin muidugi alati vassistiosas). Paljudel maakoolidest oli aga tõsiseid raskusi. Kasevälja Uuno (üks teletornisold kodukaitsja) aga oli keskas ültse keeldund russkit õppimast (tollal pold nimelt russki eestikeelsetes koolides sunduslik õppeaine ent seda rahvas lihtsalt ei tead ja kes teadis sis pugejalikkusest vastu ei akand). Eriti raske oli keemias sest pidime 5-6 kuuga läbivõtma kogu keska õppekava. Algul tegi umbkeelne õps meile järäleandmisi ning aitas keeleliselt keerulisi mõisteid ääldada ja selgitada aga kui me juba sellele mängimisega vahelejäimä sis akkas juba tõsisemalt pitsitama. Tulemus oli aga see et 1. õppeaasta lõpuks saime vähämalt 95%-liselt aru ja 90%-liselt ka väljänduda pa russki. 2. õppeaastast alates suudime russkis ka mõtelda.
Tegemist oli suhteliselt tiheõppega, samuti pidime russkis suhtlema ka vahisolles sest umbkeelsed olid tuld ju mujalt kuni Uuraliteni (kaugemalttulnuid küll ühtki ei meenu). Omavahel aga rääkisime muidugi maakeeli. Kui algul mõni vanka püüdiski meile etteeita et nende juuresolekul pistiitaks pa russki sis pärast perssesaatmist nad mejje omakeelse suhtlemisega vabal ajal ikkagi arjusid.

Ehki selline aastane keeleomandamine on sellises eas ka osalt keeleliselt andetutel võimalik ma ise kääsolevat keskade üleminekuviisi maakeelele ei poolda. See peaks toimuma siiski algklassides ja keskkool maakeeles kui ülikooli ettevalmistusosa (lihtsalt keskaridusel paberipärast puudub sisuline mõte!) oleks tunduvalt tõhusam ning valutum. Arvuliselt raske innata ent minuarvates on tänase üleminekuga pandud mättasse 2/3 ulatuses.

näide tõelisest tiheõppest! Karta on vaid, et tänapäevased mugavad laiskurõppurid ei suuda sellele vastu pidada. Tsaariaegses koolis käis ju samuti õpetus riigikeeles, kuigi meie maalapsed polnud sageli kuulnud muud venet, kui see, mida kroonuteenistusest eluga tagasi tulnud vanaisa purssida mõistis.

Selge see, et siin on Eestimaa ja eestikeelsed koolid 100%. Milleks veel need 40%? Kas inglismaal õpetatakse koolis vene keeles või USA-s? Pole nagu kuulnud. Ma arvan, et Inglismaal on õpikud ikka ingliskeelsed ning Eestis eestikeelsed. Kas Küüditatute jaoks loodi eestikeelsed koolid ja eestikeelsed õpikud? Ei olnud, küüditatute lapsed õppisid kõik vene keeles ja jõudsid ka ülikoolini välja. Väga huvitavalt tõlgendavad venelased põhiseadust diskrimineerimise suhtes rahvuslikul pinnal. Juba see on nende "diskrimineerimine", et me nõuame venelastelt riigiasutustes eesti keele oskust. Mis teha, meie ametnikud ei pea oskama paljusi keeli ja eestimaalastega suhtlemiseks on eesti keel. Ametnikud "diskrimineerivad" neid vaeseid venelasi. Aga nõukogude ajal ei nimetatud diskrimineerimiseks seda, et rajooni arst ei osanud eesti keelt ja vanemad inimesed ei suutnudki umbkeelsele venelasele selgeks teha mis tal valutab. Eks praegu tuleb samamoodi käituda. Kuid olen täheldanud ka hoopis venelaste kiuslikku suhtumist eesti keelde. Tean venelasi, kes oskavad eesti keelt, kuid minuga räägivad ikka vene keeles andes mõista, et ma pean nendega suhtlema ikka vene keeles. Ma räägin eesti keeles vastu ja nad saavad kõigest aru kuid vastavad vene keeles. Teine asi on suhtlemine välismaalastega. Siin peab oskama nende keelt, ka vene keelt. Ja nii peavad ühiskondlikes ettevõtetes teenindajad oskama mitut keelt, sealhulgas vene keelt. Seega venelane saab vabalt suhelda ainult vene keeles ja tal tekib küsimus, et milleks siis veel eesti keelt vaja, riigiasutustega suhtlemine on ju nii harv. Sellepärast nad nüüd protestivadki ja viitavad diskrimineerimisele. Nõukogude ajal oli olukord teine, riigiasutustes kõlas ikka vene keel ja nii oldi sunnitud õppima vene keelt. Järeldus: rohkem eestikeelset teenindamist ja siis õpitakse ka eesti keel selgeks.

Kõlvart- eesti rahvas vihkab sind, aga tead mitte sellepärast et sa muust rahvusest oled vaid sellepärast et sa KRIMINAAL avaliku elu tegelaseks oled pandud (justnimelt pandud- mitte ei saanud sa seda kohta oma tarkuse ja oskustega). KRIMINAALE muideks Kõlvart- vihkavad kõik normaalsed inimesed. Täna jumalat et meil on Tallinnas hetkel samasugune kriminaalide tolade kamp, kes sulle selle koha müüs. OKSELE AJATE TE MEID !

Ma ei saa aru miks peavad Eestimaa venekeelsed pidevalt jutlustama rassismi ja Hitleri ideesid: on olemas nii täisväärtuslikud kui ka alaväärtuslikud rahvad? Miks peab siinelav venekeelne pidevalt rõhutama seda et tema kuulumas alamrassi hulka - kasvõi sellegagi et väites: eesti keele omandamine raske ja lausa võimatu ning seda isegi aastakümnete vältel. Siia elama tulnud prantslased, ameeriklased, mehhiklased ja isegi hiinlased-jaapanlased omandavad eesti keele lausa hämmastava kiirusega. Kes aasta-pooleteise, mõned isegi poole aastaga. Tean tailannat kes hakkas eestikeelseid raamatuid lugema neli kuud peale siiatulekut. Kas slaavlane, väites et eesti keelt pole võimalik omandada isegi aastakümnetega, ei löö selle väitega omale mitte alaväärtusliku rahva templit otsaette? Kas ta seda väites ei karju kogu maailmale: jah, meie slaavlased, oleme alamat sorti tõug, sest me ei suuda teha seda, mida teevad teiste rahvuste esindajad?