Väike-Maarjast pärit Georg Lurich suri 22.01.1920 Armavir) ja oli üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast. Ärgem unustagem Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergit. Tema MM-tiitlite arvu pole täpselt teada, sest tollal puudus võistlusi korraldav ja koordineeriv rahvusvaheline organisatsioon. MM-võistlusteks kuulutati iga suur rahvusvaheline tšempionaat, olguvõi Tallinnas või Riias. Kuna tõstespordi maailmarekorditeks loeti tollal ka vastupidavus- ja vigurtõsteid, siis pole ime, et Lurichi püstitas ligi 40 maailmarekordit. Suvel 1896 sai Lurichist spordiprofessionaal ehk elukutseline atleet, alates 1900. aastast esines Euroopas. Novembris 1913 sõitis ta Ameerikasse ja tuli 1917.a. koos Abergiga Hiina kaudu Venemaale ja Eestisse tagasi. Saksa vägede lähenedes 1918. a läksid Petrogradi. Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Põhja-Kaukaasiasse Armaviri, kus haigestusid tüüfusse. Esimesena suri 43-aastane Lurich, paar nädalat hiljem ka tema õpilane, võistluskaaslane ja sõber Aberg. Lurich oli täiskarsklane ega suitsetanud. Korduvalt esines ta avalikkuse ees kõnedega tervislike eluviiside, eriti spordi kasulikkusest ja alkoholi hävitavast toimest inimesele. Ta saavutas populaarsuse nii kõnemehe kui ka ajakirjanikuna. Igatahes juba enne "laulvat revolutsiooni" tingis Lurichi mälestuse austamine Eestis suure rahvusliku vaimustuse tõusu.

Mina arvan, et kui Lurich oleks elus, oleks ta kindlasti keskerakondlane ja tal oleks oma (linna kingitud) maadlussaal.
Ühtlasi tahaks ka tähelepanu juhtida vähetuntud faktile, et Eesti meeste keskmine pikkus kasvas 20 sm just sellel aastal, kui Savisaar peaminister oli!

J:B:sa oled ikka täitsa loll....

Olen jah täitsa loll. Varem olin tark, aga Ansipi peaministriks olekuga muutun järjest juhmimaks. Kõik lootused on Savisaarel, keas ainsana mind päästa võib. Püha mees ikkagi!;)