See on suur pugemine välismaalaste ees. Kurb , et KOV oma viga ei tunnista.

Huvitav on see, et seltsimees Pjarnpuu peab omaniku enda vara, mis riigistati ja hiljem tagastati, süllekukkunud varanduseks! See oli nende inimeste ja nende pärijate vara, mida kährikud vahepeal õigsuvataselt kastuasid.

to JB 2010-09-22 11:46:45
Kuidas siis see ORAS-e "Betlema tädi parandus" ka oli?

to Jaanus
Ja mis sellega siis oli?

BBC poolt avaldatud Briti teadlaste uurimus tõi selgelt välja et erinevalt teistest nö. vana Euroopaliku kultuuriruumi kuulunud ida-plokki kuulunud riikidest (Poola, Tsehhi, Ungari...) tõusis nimelt Eestis ja Lätis sarnaselt Kasastani ja Venemaaga, sel moel läbiviidud reformide tulemusel rahva suremus koguni 40% !!! Ilmselgelt on näha et erinevalt Briti ja teistest inimarenguid jälgivatest teadlastest ei huvita see katastroofiline tõsiasi ei Eesti võime ega mõistagi neid kes just sellistest reformidest isiklikku kasu said.

Küsiks, et palju ka laene nedel kinnisvaradel oli, mis Sulle sülle kukkusid? Ja kas enisaja laenud nüüd makstud?

to to JB
Olen korduvalt öelnud, et ei mina ega mu vanemad saanud omandireformist kasu ega kahju. Seega olen erinevalt sundüürnikest võimeline nägema asja neutraalselt. Nägema seda noore inimese seisukohast, kes pidi endale ise eluaseme hankima, ilma mingi erastamiseta. Kui sa elad võõra inimese majas ja sind sealt välja tõstetakse, siis mina küll mingit ebaõiglust ei näe. Elasid, üüri ei maksnud, kõpitsesid remonti teha, tuli omanik tagasi, aeg on kriginata kotid pakkida.

Huvitav ja õpetlik on lugeda kuidas Pärnpuu taolised "ideelised" kommud näevad kõikjal ikka ja vaid VÄLISEESTLASTE karvast kätt aga on kui pimedusega löödud(nagu ka siinses kooris kaasakiljujad) endise nomenklatuuri ahnust nägemas kes kohe vabariigi sübbil punase kalstuki trikoloori vastu välja vahetasid ja kõhuli viskusid kõigele mida andis ärastada...

Mis juhtub mahajäetud majadega praegu. Iga nädal on kuulda tulekahjudest mahajäetud majades. Kui ei ole omanikku kohal, siis asuvad tegevusse rüüstajad. Praegu on näha, et viiakse ära kõik, mis vähegi kõlbab, uksed, aknad, radiaatorid, põrandad võetakse üles, vaheseinadki kaovad. Selline olekski olnud "tagastatud varandus", kui riik ei oleks need hooned võtnud oma kaitse alla. Et palju inimesi jäi sõja ajal peavarjuta, siis leiti neile ulualune mahajäetud majades. Praegu lammutatakse sellised mahajäetud ilma akendeta majad. Sama saatus oleks oodanud ka põgenike maju. 50 aasta möödudes ei oleks olnud midagi tagastada kui poleks maja korras hoitud. Majade tagastamine oli ebaõiglane. Endised omanikud oleks pidanud majad välja ostma, sest muidu oleks nad ainult rusuhunnikud saanud. Kuid nüüd kukkus see varandus neile sülle.

Nilbe ja vastik on näha kuidas need kes toona veel sündinudki ei olnud või välismaal elasid täna, (iseendid sealjuures täiesti tõsiselt võttes) räägivad neile kes selle aja siin kohapeal, omal nahal üle elasid sellest, mida nõukogude aeg eestis tähendas, kuidas siis eestlased eestis elasid ja kuidas mõtlesid. Tjah. Tuletame meelde. Vanadel Eestlastel oli selle kohta tavaks öelda, et "Laps räägib siis kui kana kuseb! Lapse asjatundmatu jutt täiskasvanud inimeste tõsise jutu vahele oli talle häbiks. Sellele tasuks mõelda kõigil nendel kes võtavad Nõukogude aegset reaalset elu-olu tundmata ette rääkida sellest, nagu oleks keegi kasutanud kurikaelana kellegi teise omandit. Iga inimene kellel on tahtmist ja kellele on jõukohane iseseisvalt mõelda, analüüsida ja otsuseid langetada võiks mõtiskleda, miks selline saksa spetsialisti väljamõeldud omandireform viidi nii julma mudeli kujul ellu ainult Eestis ja lätis. Miks see saksa mudel Saksa Liitvabariigi Kõrgeima konstitutsioonikohtu otsusega juba 1991.aastal Saksamaal endal lubamatuks tunnistati ja seisma pandi? Miks mitte keegi teine Idaploki maadest (Poola, Leedu, venemaa, aga ka kõik Austria - Ungari järglasriigid) sellist omandireformi ei teinud? Miks keegi, peale nende kes selle omandireformi läbi isiklikku kasu said seda oamandireformi ei õiglaseks ega mingiks õigluse taastamiseks ei pea.

Nilbe ja vastik (eleonore sõnakasutus) on lugeda kellegi eleonore üllitist elust "Nõukogude" ajal ... Ma elan ühes Rartumaa küladest kus küla 18 kümnest põlistalust vaid NELJA talu inimesed võivad väita, et nende perest polnud NÕUKOGUDE AJAL kedagi vangistatud, mõrvatud või küüditatud, nelja talu asukohta meenutab vaid üksik põlispuu keset põldu või juba võsastuvat heinamaad ja viies on säilinud vaid naabrite mälus(kuniks sealgi) sest jäi ette TEE EHITUSELE... Ja need NELI kunagist põlistalu EI JÄETUD MAHA vaid nende kunagised elanikud rändasid "tutvuma" Siberi hurmava loodusega ja NÕUKOGUDE ELUVIISIGA ... aga neist mahajäänud korralikest taludest käisid läbi kümned ja kümned "nõukogude õnneotsijad" kes maja ühes otsas elades teist otsa põletasid kuni majadest jäid vaid varemed ... Kui sellisel eleonoorel oleks MÕTLEMISVÕIME siis ta niimoodi ei tipiks vaid MÕTLEKS hetke enne kirjapanekut... aga SEDA on temalt nähtavasti PALJU TAHTA ...

Mina olen jätkuvalt seisukohal, et eestlane on tõeline "värdjas", kes väga harva näeb kaugemale kui "minu oma". Üldiselt, ma eestlaslikke väärtusi austan, kuid võime kirbutanud diivani algosadeks lahutada on liig, mis liig. Ei saa mina aru mammonna tagaajamisest, isegi siis, kui see mingit väärtust ei oma.

Väga õigesti on siin eespool kirjutatud: "Majade tagastamine oli ebaõiglane. Endised omanikud oleks pidanud majad välja ostma, sest muidu oleks nad ainult rusuhunnikud saanud. Kuid nüüd kukkus see varandus neile sülle."
See omandireform jääb kustumatu ja kustutamatu häbina lasuma meie riigi ajaloole.

kle aga äkki lased mul sinu korteris majas nüüd elada (mõtle sa ei pea siis remonti tegema= ja nii 10-15 aasta pärast ostad selle minu käest ära sest muidu oleks su somik kokku kukkunud ju. HAIGE LOOGIKA SUL EELMINE KOMMIJA

Meil suvatsetakse rääkida seoses omndireformiga ikka nn omanikest ja üürnikest või midagi säärast. Kuid omandireformist tuleneva erastamise võitjad olid isikud, kellel olid kohalikes omavalitsustes kasulikud sidemed. Need tüübid ajasid suured varandused igasuguste riugastega kokku. Ja nüüd on nad omavlitsustes tähtsad tegelased ja otsustavad, kuidas oma sõpru aidata. Ikka põhimõttel, et käsi peseb kätt. Ja selleks oligi seda omandireformi vaja.

Hea võrdlus Väino Pärnpuult - nii nagu kaks sugulast-naabrit ei suutnud oma koduõue "omandireformi" rahumeelselt jagada tänu sellele, et lohaka ametniku apsaka tõttu kasvas ühe osapoole ahnus nii suureks, et kasvõi saag kätte ja maja pooleks, nii ka meie riigi tarkade juhtide ebaõiglane omandireform tekitas ühe ülekohtu heastamisega uue nii suure ülekohtu, et kasvõi saag kätte ja Eesti pooleks!
Meie ebaõiglase omandireformi läbiviijate suurimaks süüks pean seda, et mittemilleski süüdi olevad sundüürnikud jäeti pärast väljatõstmist ilma õigusest erastada elamispind võrdväärselt teiste kodanikega.

Just omandireform näitas ilmekalt, et Eestis peale sundüürnikest põliseestlaste muid okupante polnud!

Nagu siinsetest kommentaaridest näha on eesti oma omandireformiga jubajälle olnud kõigist teistest vaksa võrra pikem ja tolli võrra targem! Ja välja tuli jällegi soss-sepandus millel väga julmad tagajärjed. Milliseid isiklike kasusaajate poolt kõikvõimalikul moel ülistada - õigustada, võimude poolt aga mööda rääkida elik maha vaikida püütakse. Ja põlis-eestastest ohvrite õigustamiseks vehitakse ikka-ja jälle nende eestis kõige õigustamiseks sobivate loosungitega - kohutavatest kommunistidest, vene - ohust ja sellest, "et vaat kuidas meid juba 1940-ndal!" Omand on oluline - omandireformi ohvriks jäänud inimene mitte. Ja ühe osa eestalaste meelest on nad ikka targemad ja paremad kui muud meie-kandi eurooplased, kes ei püüa kellelegi julmalt õigust luua kellegi teise koduõiguse julma hävitamise läbi vaid eelistavad tsiviliseeritult tegelikke kokkuleppeid ja humaansust ühiskonnas.

Artikli või jutukese kirjutamiseks on nüüd siis nähtavasti vaja ainult üks telesaate lihtne ümberkirjutus teha. Jube lisna lahendus. Ja jälle jutuke valmis ja linnuke kirjas.

18.08.1952.a. Saksa Liitvabariigi parlamendis vastu võetud kompenseerimise e. Koormuste ühtlustamise seadus (Lastenausgleichgesetz) algab sõnadega:
Tunnustades sõjast ja selle tagajärgedest (Eesti oludes võiks olla: Eesti taasiseseisvumisprotsessist ja selle tagajärgedest ning omandireformi läbiviimisest) eriti rängalt puudutatud elanikkonna kihtide nõudmist koormust ühtlustada, võttes arvesse sotsiaalse õigluse põhimõtteid ja rahvamajanduse võimalusi ning vajadust abi järele kannatanute integreerimisel ühiskonda /.../ on Liidupäev Liidunõukogu nõusolekul võtnud vastu järgmise seaduse ...

Kui sõjas puruks pommitatud Saksamaa mõistis pärast üleelatud kannatusi oma erinevate elanikkonnakihtide muret ja erinevaid võimeid ning asus kõigest 7 aastat pärast sõja lõppu (ise Marschalli abi tingimustes elades) oma enim kannatanud kodanikke, ühiskonda integreerimisel , seaduse ja materjaalse abi andmisega õiglaselt järele aitama, siis kas ei peaks sedasama tegema Eesti Vabariik 19 aastat pärast taasiseseisvumisega kaasnenud vapustusi ?