Eesti Vabariik ja Kodu Eesti Rahvas ei ole kellelegi midagi võlgu. Need inimesed , kes asusid Hitleri kutsel ümber Vaterlandi tegid seda täpselt nende võimaluste ja eeskirjade järgi mida 10.jaan 1941.a. Riias ja Moskvas sõlmitud riikidevahelised lepingud ette nägid. Nende lepingute tingimuste alusel loovutasid nad kogu (omandi) nõudeõiguse, lepingus sätestatud korras Saksa Riigile ja NSVL-ile, kes võtsid endile vastutuse ja kohustused kogu ümberasumisega seonduva eest. Saksa riik kohustus kompenseerima selle vara sama väärtuses või paremaga. Saksa riik on teatanud, et neid kompensatsioone maksti saksamaal välja ühtedel alustel kuni sõja lõpuni ja teistel alustel ka peale sõda! Eesti Vabariik ei pea neile ümberasunutele küll enam mitte midagi "tagastama". Loodetavasti võetakse see seaduseelnõu nüüd viimaks ometi vastu ja õiglus võidab!

Need , kes selle artikli ja kommentaari kokku kirjutasid, ei tea asja tehioludest ei ööd ega ilma. !941. aastal inimesed põgenesid punase terrorireþiimi eest surmahirmus pärast seda, kui neilt oli võetud Eesti kodakondsus ja nende vara ning nendetaolisi oli hakatud arreteerima. Mingit vara vabatahtlikku üleandmist ei saanud olla, sest vara oli neilt võetud vägivaldselt. Paljud neist olid eestlased. Kui keegi neist põlvenes sakslastest, kes siin olid elanud sajandeid, siis olid need lojaalsed Eesti riigi kodanikud, sügavalt integreerunud Eesti ühiskonda. Nad ei järgnenud Hitleri kutsele 1939.aastal, sest pidasid enda kodumaaks Eestit.Kui aga nad olid jäetud võõra terrorireþiimi meelevalda, siis on loomulik, et nad kasutasid viimset võimalust päästa enda ja oma perekonna elu ning lahkusid siit - ükskõik kuhu. Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi vahel oli ümberasumise kohta sõlmitud üksainus leping 1939. aastal, millega olid ammendavalt lahendatud sellega seonduvad probleemid ümberasujate Eesti kodakondsusest loobumise ja mahajäetava vara deklareerimise ning Saksa Usaldusvalitsusele üleandmise asjus. 1941.aasta 10.jaanuaril Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingul ei ole mingit seost Eesti Vabariigiga, mis oli selleks ajaks okupeeritud. Lepingule oli alla kirjutanud kurikuulus Andrei Võðinski, kes ei omanud Eesti Vabariigilt selleks mingeid volitusi.Kui praegu tunnistada sellise lepingu legitiimsust, tuleks tunnistada seaduslikuks ka Molotov-Ribbentropi pakti.Teatavasti oli Võðinski 1940.aastal Lätis üles- andega lavastada seal "riigipööre" samaselt nagu Þdanov tegi seda Eestis. !940. aasta 16. juunil olid 1941. aasta põgenikud Eesti Vabariigi kodanikud. Nende vara oli 1940.a. lõpuks õigusvastaselt võõrandatud (natsionaliseeritud). Järelikult on nad vaieldamatult omandireformi 0bjektid. Paljud neist ei jäänud pidama põgenemisvõimalust pakkunud Saksamaale vaid siirdusid edasi - kes USA-sse, kes Kanadasse , Austraaliasse või veel kuhugi mujale, Säilitades Eesti kodakondsuse. Kui nüüd taotletakse nende suhtes omandireformi aluste seaduse muutmist, siis võib leiduda ka neid, kes nõuavad lahtiütlemist iseseisvuse taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel ja nõukogude seaduste valikulist taaskehtestamist vastavalt nende suvale. Eesti rahvas! Kuhu võib niiviisi lõpuks jõuda. Küllap kukutatud riigikorra restauratsioonini.

Mõnede meelest ja isegi mingite tollal kehtinud seaduste järgi oleks Baltisakslastel arvatavasti õigus ka oma pärisorjadele ja mõisatele siin Eestimaa pinnal. Ja kindlasti ahistatakse nende õigusi sellega , et nad ei saa oma pärisorjade järeltulijatele omatahtsi ihunuhtlust jagada. Aga siinkohal meenub Oskar Lutsu Kevadest see koht kus Paunvere koolipoisid mõisapoistele selgeks teevad, kelle õue peale on kaklema tuldud. Ja loodetavasti ei ole tänased Eesti poisid viletsamad või vähem väärikamad kui toonased Paunvere koolipoisid.

Kas see Vaterlandi jooksnute mammona jama ikka veel jätkub!? See seaduseelnõu millest siin kirjutatakse oleks pidanud ju juba ammu olema vastu võetud. Ja see kui seda tehtud ei ole on küll häbiväärne.

Siin kommentaaride hulgas olev "kaasaegne", näib olevat üks nendest, keda on tabanud kas mälu kaotus (mis pika ajavahe tõttu ei ole ka ime)või vajadus teadlikult valetada (mis näib olevat nn.ümberasujatele kuulunud varade tagastamisega seotud "asjast huvitatute" üldine ja koledasti nakkav häda!)Kõikki neid lõputuid valetamisi, hämamisi ja pooltõdedega manipuleerimisi on võimalik hõlpsasti üle vaadata kõigis nendes lõpututes kohtutoimikutes, mis selles küsimuses toimunud lõpututel protsessidel on kogutud. Vist kõigil neil protsessidel on alatud sellest, et Ümberasujate varasid himustanud "asjast huvitatud pooled" on täielikult olnud unustanud selle, et nad lahkusid Eestist riikidevaheliste lepingute alusel Ümberasujatena, vaid tavaliselt mäletatakse et ollakse tavaline sõjapõgenik. Ja Eesti kohtud on pidanud nägema palju vaeva - sest kõik teised kaasaegsed inimesed ja arhiividokumendid nii siin kui Saksamaal mäletavad toonaseid toiminguid ja fakte ikka teistmoodi kui "asjast huvitatud pooled". Ja et Eesti kohtunikel veel keerulisem oleks, keelavad nad siis tavaliselt kategooriliselt saksa arhiividel enda kohta käivate andmete avaldamise eesti võimudele. Ja mida rohkem tuleb päevavalgele konkreetseid dokumente, mis tõestavad, et nad siiski olid punkt-punktilt tingiva Riikidevahelise lepingu alusel seaduslikud ümberasujad ja said Saksa riigilt kätte ka sellekohased kompensatsioonid - seda rohkem räägivad nemad punasest terrorist ja aatelisest põgenemisest ja ähvaradavad "kukutatud riigikorra restitutsiooniga". Tõnäoliselt mõtlevad need inimesed, et oma eesmärgi saavutamiseks on lubatud kõik vahendid.

Sina Mats! Sina madal eestlane! Kas sina oma saksa tunda ei taha ja vastu tahad hakata!?!

Ometi on sisukaid kommentaare lugeda.