Kõik sundüürnikud peavad saama kompensatsiooni oma kaotatud kodu eest praegustes hindades et nad saaksid ise osta endale OMA KODU.Ja loomulikult liita siia juurde moraalne kahju.Siin ei mängi rahapuudus,vaid tahte puudus.Näidaku ükskord Eesti riik ,et ta ka tegudega,et hoolib oma inimestest.

Elame justkui sõjaolukorraga riigis, kus toimivad välikohtud elanike massilise küüditamise näol oma kodudest. Osa valitsejatest ei taha märgata, et üks osa Eesti elanikkonnast on jäänud Põhiseaduslike õigusteta ning neid käsitletakse justkui riigivaenlasi, kel on julgust endale teistega võrdselt kodu nõuda. Keegi oponentidest millegipärast ei sõima oma korterit erastada saanud elanikke, küll aga neid kui Tallinna linn oma võimaluste kohaselt püüab heastada ülekohut. Kahetsusväärne on tõsiasi, et Omandireformiga kaasnes Eesti elanikkonna kastideks löömine, kus prevalveerib võrdsematest võrdsemate kast, alates kalli kinnisvara omamisest kuni majanduslikke hoovadeni välja. Ehk teisisõnu, nad sarnanevad nõukogudeaegsele nomenklatuurile. Euroopa Liidu liikmesriigina on saabunud aeg, kus seni alaväärtustatud elanikkond avalikustab Brüsselile oma diskrimineerimise kaardid ja nõuab EV Valitsuselt kinnisvara praegustes turuhindades kompensatsiooni, lisaks moraalsele kahjule , mis on tekkinud 16. aasta jooksul .Kahjuks on prassimine ja riigi pankrotti viimine olnud tähtsam kui lojaalse kodanikkonna kasvatamine.

Riigikogu jättis omandireformi korraldamise omavalitsuste kaela ja teoreetiliselt oli see õige, kes siis veel oskaks igal erijuhul leida konkreetse optimaalse lahenduse. Sundüürnike küsimuse puhul polnud ka ääremaa valdade vaesus probleemiks, sest "sund"üürnikud on eranditult rikaste kõrge kinnisvarahinnaga omavalitsuste probleem. Kuid tegelikult oleks tulnud linnavolinike omakasupüüdlikku ahnust ette näha. Kiiduväärt pole ka praeguse Riigikogu "solvumine" rikaste omavalitsuste peale, kelle eelmised koosseisud kõik ressursid omadireformi käigus "vasakule" kantisid. Sundüürnikud pole ju eelmiste volikogude ahnuses ja südametuses süüdi. Ka asjaolu, et paljud tänased volinikud, on needsamad kes ahnelt maid ärastasid "teeninduseks vajalikuna", pole Riigikogu solvumiseks piisav. Riik ei pea tõesti Tallinnale ja Pärnule raha andma, kuid peks palju rangemalt kontrollima, mida omavalitsused oma käsutusse jäetud varaga teevad. Näiteks k- tehingud ja munitsipaalne elamuehitus tuleks seadusega keelata ning korralikud kolimistoetused, laenuabi ja üüritoetused kohustuslikuks teha. "karmen" ütleb õigesti, et sundüürnik tahab OMA KODU. Ta tahab ise otsustada kuhu ja kuidas ta selle rajab. Keskerakond aga tahab üürniku eest otsustada, millise majaisanda juurde millisele "mäele" ta munitsipaalmoonakaks küüditada või kas ta saab k-kõdukorteri odavale ääremaale või mitu miljonit maksvale krundile, mille silmapilk saab rahaks teha. Loomulikult ei taha sotsid, reformarid ja IRL Keskerakonna patriarhidega koos sellistes perede saatust otsustavates komisjonides istuda vaid kehtestks parem kaasaegse sotsiaalabisüsteemi.

Selle Tallinnale ja Pärnule rahaandmise vastu olen ikka täielikult., Mis kuradi üüri ja kolimistoetused. Raha tuleb maksta sundüürnikele ja sellises määras, et nad saaksid ise endale OMA KODU osta.

Igas paigas võib toetusel oma nimi olla. Ka mina pooldan just selliseid toetusi, mis lähevad OTSE sundüürnike või teiste abivajajate kätte. Nimi ei riku otstarvet. Natuurale eelistan raha seetõttu, et nii saab ausamalt ja võrdselt jotada. K-kingitused on olnud ju pealtnäha üsna ühesugused kuid sadu kordi erineva hinnaga. Tallinnas on kodu ostmiseks mõeldud toetuse nimi "kolimistoetus" kuna Keskerakond ei nõustunud koduostu toetust kehtestama ja IRL-il jäi üle vaid võimalus teha ettepanekuid olemasoleva kolimistoetuse suurendamiseks. IRl soovis tõsta selle 300000 kroonini, mis ei välista võimalust hiljem veel peale maksta. Järjekorra esimest otsa ei tohi üle kullata, kui tagumises osas tohutu hulk peresid veel täitsa mudas on. Keskerakond aga just seda teeb.

Kui koolipoiss saab koolis kahe,peab ta selle ära parandama.Miks küll meil ei tee riigikogu vigade parandusi?Ei ole puudus siin rahast,puudu on vaid Tahtest.

Selgitage mulle palun, miks teeb IRL ettepanekuid sundüürnike aidata ja kolimistoetust tõsta Linnavolikogus, kus ta on opositsioonis ja ta ei vastuta ega käsuta eelarvet. Miks ei tee IRL sellist ettepanekut Riigikogus ja Valitsuses kus eelarve on nende vastutada ja kasutada ning kus neil on mõjuvõimas majandus- ja kommunikatsiooniministri tool? See majandus- ja kommunikatsiooniminister, ütles peaaegu samal päeval kui IRL Linnavolikogus selle kolimistoetuste tõstmise ettepaneku tegi, Riigikogus, et sundüürnike ei ole olemas ja ei ole olemas ka seda probleemi!
ORAS võeti vastu ja sundüürnikud tekitati poliitilise otsusega Riigikogu tasandil. Ja selge on see, et tegelikult saab selle ebaõigluse lõpetada ja sundüürnike olukorra lahendada ainult parlamendi ja valitsuse tasemel, kirjutades vastavad vahendid ühemõtteliselt riigieelarvesse sisse!

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja Saksamaa vastu. Tähelepanuta on jäetud ka see, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames. Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas.
Aga Omandireformi aluste seadus ütleb, et vara tagastamine endistele omanikele või nende järglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks.
Ja veel. Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

Riik on omavalitsustele vastavad vahendid eraldanud ja ei pea ütlema, kuidas iga konkreetset hädalist aidata. Konkreetse käsu puudumine ei vabasta omavalitsust kohustusest korraldada sotsiaalset eluasemepoliitikat. Kui Riigikogu leiab, et omavalitsused ei kasuta vahendeid sihtotstarbeliselt ja kokkuhoidlikult, siis on karta edasise riigipoolse toetuse vähenemist. Muuseas, Parts ei eita sotsiaalse elamumajanduse vajalikkust vaid keskmisest jõukamate inimeste doteerimist sotsiaalpoliitika vahendite arvelt. Ma ei ole sellega pikas perspektiivis nõus, kuid täna tuleb loomulikult aidata sundüürnike vaesemat osa ja eelkõige neid kelle 3+5+5 aeg on täis saanud. 40-60 tuhandese kuu sissetulekuga pered võivad oma kompensatsiooni rahulikult oodata, kuni pensionäridele on normaalne eluase leitud.

Riik ei ole omavalitsustele sentigi omandireformi läbiviimiseks eraldanud. Küll aga on sundüürnike poolt makstud maksurahadega läbiviidud omandireformi, mille tulemusena on tekkinud uus nomenklatuur ja miljonikorterite omanikke tuhandete viisi.

Punaarmeest vabanenud korterid parseldati maha, sundüürnike abistamiseks loodud Hüvitusfondi rahad pisteti taskusse.

Omandireform on sisuliselt ammuilma lõpetatud. Mitte ainult okupatsiooniaastatel vaid sajandite jooksul rahva poolt loodud varad on jagatud kitsa kliki endiste parteifunktsionääride vahel, rahaks tehtud ja rahadki välismaa pankadesse paigutatud või mujale investeeritud. Mida siin veel lõpetada oleks? Kui midagi veel siis ehk ainult maid ja metsa kuhugi või kellegile müüa(kinkida).

Riik on andnud ov-dele ka raha, kuid esmalt andis riik omavalitsustele peaaegu kogu riikliku elamufondi (NSVL-s ju omavalitsusi polnud, seega ka nende vara mitte) ja siis andis riik omavalitsustele õiguse eraldada hoonete ja rajatiste juurde riigi maad. Tallinn ja Pärnu, aga ka paljud teised omavalitsused, on selle varaga lausa kuritegelikult pillavalt ümber käinud. Praegu karjuvad need ärastajad ülbelt, et iga sundüürnik peab saama sama palju kui mina, ehkki teavad, et nii palju vara riigil tõesti ei ole. Mitmed neist on tänagi volikogude liikmed. Omandireformi läbi viies tulid neile sundüürnikud meelde vaid siis kui oma pereliikmele oli ärastamistehinguks tankisti vaja.

Kui te teate ja suudate seda dokumentaalselt kinnitada, et riik on kohalikele omavalitsustele omandireformi lõpuleviimiseks sundüürnike olukorra lahendamiseks sihtotstarbelised vahendid eraldanud, siis palun öelge minule ka ja osundage palun see konkreetne juhus. Minuteada seisab selline kohustus küll ORASes ja Elamuseaduses kirjas, aga see on järjekordne -see- Eesti seadus mille täitmine ei ole ilmselt kellelegi kohustuslik. Ainukene konkreetne juhus, kus vastav sihtotstarbeline summa (130 milj) Riigieelarvesse sisse kirjutati oli KMÜ /Mart Siimanni/ vähemusvalitsuse poolt. Võimule tulnud II Laarivalitsus "korrigeeris" selle sihtotstarbelise summa sealt oma lisaeelarvega kohemaid välja! Rohkem ei tea ma mitte ühtegi juhtu kus riik oleks vastavat summat ette näinud. Olen Omandireformi ja selle ümbet roimuvaid tegemisi jäginud ja püüdnud kaardistada juba 17 aastat. Seega , kui selline juhus tõesti on olemas, siis palun värsekndage mimnu mälu!

Te teate isegi väga hästi, et nii ORAS, ES ja Kohalike Omavalitsuste Seadus kohustab omavalitsusi tegelema kohalike inimeste eluasemeküsimustega. Rohkem polegi demokraatlikus riigis vaja omavalitsusi käskida. Iga konkreetset juhust on seadudandjal võimatu ette näha ja omavalitsustegelastel on ju ka ajud ja peaks südametunnistuski olema. Riik jättis eluruumide erastamise, vara tagastamise ja maa hoonete juurde erastamise omavalitsuste pädevusse ka paljudel muudel põhjustel, mitte ainult sundüürnike pärast. Tagantjärele võib tõesti öelda, et riik oli naiivne jättes riigimaa, kunagised riigi hooned ja rajatised omavalitsuste käsutada ilma piisavalt täpsete juhisteta. Kuid omavalitsustegelasi see riigipoolne lihtsameelsus puhtaks ei pese. Omavalitsustel oli võimalus sundüürnike probleem kohe lahendada. Tallinnas oleks ainuüksi vanalinna endiste mitteeluruumide. keskaegsete keldrite, pööningute täisehitamise lubade ja juurdeehituste lubade turuhinnaga müügist võinud teenida suurusjärgu võrra rohkem raha, kui raudtee erastamisest. Selle rahaga oleks sundüürnike probleeem olnud ammu lahendatud. Ka maad oleks erastatud korteritega majade ja garaažide juurde saanud erastada minimaalselt ja kõigile võrdselt ning ülejäänu oleks tulnud müüa turuhinnaga maha. Kui Te 17 aasta jooksul omavalitsuste ärastamistehinguid ei märganud ja oma kodulinnas sundüürnike eelkirjeldtud viisil abistamist ei nõudnud, siis pole teist kellelegi abi. Tegelege statistikaga või lugege arhiivis teiste kirjutatud dokumente.