Aadu ajaloolasena peaks teadma, et ajalooline tõde sõltub sündmuse kirjapaniast, tema tahtest asja näidata, mitte tegelikust sündmusest.
Hetkel veel elab tohutu hulk inimesi kes neis sündmustes ise osales ja mäletavad toimunut ilma vahendajateta.

ega ikka ole küll, et oleneb ainult sündmuste kirjapanijast. On olemas vääramatud faktid, mida ei anna keerata siia- sinna. Tänane valitsejaskond salgab faktid maha ja seetõttu on neil õnnestunud ennast lähiajaloo tegemistes ilustada vingeteks tegijateks. Kui fakte aina avalikustada, jääb neist äärmiselt hale käkkide seltskond järele. Ja seda nad kardavad kui vanakurat välku, ning seepärast peab valitsusmeedia pideva kontrolli all olema, et tõde liiga avalikult ei kuulutataks. Natike võib ju läbi tilkuda. seda annab raevukate rünnakute ja valedega maha suruda.

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»

valgusta meid ka sellest tõest, mida valitsejad kardavad avalikustada ?

to to no 2010-08-25 19:12:54

Näiteks töötute tegelik arv.

Tahaks tõesti teada tõde.
Kui palju on Eestis praegu tegelikult
töötuid. Valitsuse valetamine töötute tegeliku arvu kohta on ära tüüdanud.

Meeletu ehituse ja kinnisvaraga hangeldamise ajal olid enamikud ehitajad tegelikult töötud. Kasulikum oli töötada mustalt ja "kühveldada pappi" kokku. Nüüd ollakse töötud! Igal heal asjal on ka halvad küljed.

to SP. Võta vaevaks oma üllitis uuesti lugeda! "....olid enamikud ehitajad tegelikult töötud.Kasulikum oli töötada mustalt....Nüüd ollakse töötud!" Ise saad ikka aru millest kirjutad? Kui juba oldi töötud, siis kuidas uuesti töötuks jäädi? Sinu kirjutis on kangesti Ansipi moodi, kes ei mäleta , et täna rääkis nii või naa. Ma muidugi ei väida, et ehitajate hulgas polnud selliseid tegelasi, aga ega need polnud siis ka mingid ehitajad, need rohkem isehakanud haltursikud, keda ÜKSKI korralik firma tööle ei võnudki. Ja ka nendest firmadest läksid paljud pankrotti kuna juhid tundsid "kõrbelõhna", võeti firmast raha omale ja nii see läks. Hakkajad said Soome, Rootsi ja muidugi on palgavahe üüratu.

to SP 2010-08-26 07:35:53

See, kas töötatakse mustalt või mitte, otsustavad tööandjad, kelle parteid on Reformierakond, IRL ja Rohelised.

Ei maksa seda SP-d tõsiselt võtta, ta on kinnimakstud kintsukaapija. Ta on Laarilt õppinud ajalugu võltsima. Tema jutt ei kannata kriitikat. Ta on ehe näide irl-i kannupoisist. Selle näite varal saab teada kuidas irl püüab ajalugu võltsida ja ümber kirjutada. Kurb on see, et kuidas küll üks eestlane võib nii palju valetada ja vassida.

Pärnpuu Väino, alias ambuja ei suuda leppida, et pole enam ENSV-d, ei saanudki personaal pensionit, tasuta tuusikut Kislavodkisse agara koputamise eest, eks Väinol on seda kaotusevalu raske taluda.

Võiks SP anda kohtusse laimamise eest, aga sellised argpüksid ei vääri, et nendega tegemist teha. Mina oma nime pole varjanud, aga sellised argpüksid kirjutavad siin anonüümselt. Nagu vanasõna ütleb, ära sitta puutu, läheb haisema.

Eelkõige tuleb tõdeda, et iseseisvumisega seonduv ning inimesed, kes selle teoks tegid on väärt sügavat ja siirast lugupidamist. Asjaolul, et see nii ei ole, on oma põhjus ja nimelt see, et rahva õiglustunne on sügavalt haavatud. Iseseisvaks sai kuulutatud mitte Eesti Vabariik vaid ENSV. Täies väes tegutses ENSV Ülemnõukogu, selle Presiidium eesotsas Arnold Rüütliga, selle poolt kinnitatud Ministrite Nõukogu eesotsas Edgar Savisaarega (ES pole eales olnud EV peaminister, sellele ametikohale saab inimese kinnitada vaid EV legitiimne seadusandev organ, Riigikogu ja Savisaart pole Riigikogu iialgi peministriks kinnitnud). Täies väes tegutsesid ka Töörahva Saadikute Nõukogud ja nende täitevkomiteed - sõnaga, nii Nõukogude kui Sotsialistliku väljavõtmine riigi nimest oli sel hetkel lihtsalt tegelikkuse võltsimine. ENSV Ülemnõukogu sai küll ENSV iseseisvaks kuulutada, aga seda Vabariiki, mis kuulutati välja 24.veebruril 1918 ta taastada ei saanud, selleks puudus tal legitiimsus. Ülemnõukogu valisid teadupärast kõik ENSV elanikud, sealhulgas ka paras jagu koloniste ja muulasi. See, et Ülemnõukogus oli enamus eestimeelsete jõudude käes oli kiiduväärne, aga legitiimsust EV taastamiseks see veel ei sätestanud. Pealegi on tolle iseseisvumise sisu küsitav: toonases Ülemnõukogus oli tugev saadikute grupp eesotsas Edgar Savisaarega, kes nägid iseseisvunud ENSV-s selle moodustise järjepidevuse kandjat, Kolmandat Vabariiki. See oleks omakorda tähendanud IME käivitamist, koru (konverteeritava rubla) sisseviimis ja null-kodakondsust.

Jõud, kes sellise arengu tõkestasid ja talle viimaks ka otsusstava lõpu tegid, on teenimatult täisti unarusse vajunud. Ei koolis ega kalendaariumis märgita ära Kodanike Komiteede asutamisdokumendile allakirjutamist Eesti Kristlik-demokraatliku Liidu, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei poolt 24. veebruril 1989. Kodanike Komiteesid ja nende tegevust mainitakse mokaotsast kui üldse - ometi olid just nemad see reaalne rahvuslik jõud, kes viis õigusjärgse Eesti Vabariigi taastmiseni.

Seda Eesti Vabariiki, mis kuulutati välja 24. veebruaril AD 1918 ja mis okupeeriti 17. juunil 1940 sai taastada ainult EV õigusjärgne kodanikkond ja ta tegi seda vabadel valimistel 28. juunil1992. Asjaolu et see tähtpäev pole ei riiklik püha ega märgita seda ära üheski ametlikus kalendris on enam kui häbiväärne. Eesti Rahvuslike Konservatiivide Malev tegi neljale riigikogu fraktsioonile - Isamaaliidule, ResPublicale, sotsiaaldemokraatidele ja Reformierakonnale ettepaneku algatada eelnõu 28. juuni riiklikuks pühaks kuulutamiseks. Eesti Kirikute Nõukogule ja Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule tehti ettepanek tähistada 28. juunit võrdväärselt 24.veebruariga.

Ei tohi lubada, et rahvuslikud reeturid selle päeva kalendrist ja seega ka meie rahva ajaloolisest mälust kustutavad - olime tugevad toona, oleme seda siis ka praegu. See on meie OMA püha, Eesti rahvusriigi, Eesti Vabariigi taastamise püha ja sellisena väärt kõike armastust, austust ja lugupidamist, mida üks rahvas oma iseolemise riiklikule taastamisele osutada suudab.