kas Paur on ka parioot?Minu teada on ta tuntud intrigant ja Savisaare tallalakkuja,kui midagi on vaja untsu keerata,siis usalda see Paurile.

1933. aasta aprillis kohtusid Genfis Goebbels ja Poola välisminister Beck. Leiti, et Saksamaa ja Poola huvid Ida – Euroopas langevad kokku. Mõlemad riigid võivad oma territoriaalprobleemid lahendada Nõukogude Liidu ja Balti riikide arvelt.
Poola võib saada Danzigi koridori eest Leedu ja väljapääsu Mustale merele, Saksamaa pretendeerib Lätile ja Eestile.
1934. aasta 26. jaanuaril sõlmiti Saksa – Poola mittekallaletungipakt. Peale Pilsudski surma Poola poliitika Saksamaa suhtes aga muutus. (Pilsudskit kavandati kuni tema surmani 1936. aastal Poola - Saksa ühendarmee etteotsa kallaletungi korral Nõukogude Liidule.)
1939. aasta 26. jaanuaril toimunud von Ribbentropi ja Becki kohtumine ei andnud tulemusi ja liitu NLiidu vastu ei saavutatud.
Von Ribbentropi visiit Poola ja selle ebaõnnestumine oli pöördepunktiks Euroopa poliitikas. Poolakate keeldumine NLiidu vastasest liidust tähendas ka Eesti Saksamaale orienteeritud neutraliteedipoliitika pankrotti.
1939. aasta märtsis algasid Poolas repressioonid saksa vähemusrahvuse vastu.
25. märtsil alustas Poola ettevalmistusi sõjaks Saksamaa vastu ja 31. märtsil anti sellele ka Briti garantiid.
11. aprillil andis Hitler omakorda korralduse alustada ettevalmistusi sõjaks Poola vastu. Saksamaa tühistas 28. aprillil Saksa – Poola mittekallaletungipakti ja Inglise – Saksa 1935. aastal sõlmitud merekokkuleppe.
Selleks ajaks olid ka erinevad aškenazide organisatsioonid Saksamaale sõja kuulutanud. Osa sioniste soovis sobiva osa Poola 3,5 milj. juudi elanikkonnast Palestiinasse küüditada, ja seega oli Saksa – Poola liit ka neile kahjulik.

on ennustajaid ja muidu tühikargajaid, kes ise asjadest ei jaga midagi, aga osaleda tahavad, et äkki kukub midagi iseenesest pihku. Päikest!

1944. aasta septembris andis Saksa välisminister von Ribbentrop välisministeeriumi ametnik dr. Kleistile korralduse koostada Eesti ja Läti iseseisvuse tunnustamise statuut.
1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksamaa ainsa riigina maailmas Eesti iseseisvust eesotsas dr. Mäega, Tiefi valitsust ei tunnustanud aga ükski riik ega organisatsioon.

Kogu Tiefi valitsus ja selle juurde kuuluvad isikud – umbes saja inimese ringis – taganes läände ja jõudis Matsalu lahe kaldale. Nende hulgas olid ka Talgre ja Toom. Neil oli raadioühendus Rootsiga, kust teatati, et saadetakse välja kaater. Kuid see pidi tulema nagu varemgi kaugetele Moonsundi saartele, kuhu tuli minna kohalike sõiduvahenditega. Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapen, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea.

Siin on kirjutatud palju tõde kuid ka selget jama lähiajaloost. Kui jutt oli kadakasakslastest siis arusaadavalt ükski eestlane selleks ainult omal tahtel ei saanud . kõik "kadakasakslased" põlvnesid siiski baltisakslastest ja nende kodune keel oli saksa keel . Ei maksa tühja loba kirjutada ,et kes tahtis võis kohe ise sakslaseks või prantslaseks hakata !? Kirikuraamatutes oli päritolu kirjas ja võimalik tõestada.
Aga fakt oli see ,et teist maailmasõda alustasid koos Saksamaa ja tema liitlane Nõukogude Liit . Okupeerides koos Poola ja jagades selle nagu varem kokkulepitud. Peeti ka ühine võiduparaad . Ja vene okupatsioon Poolas oli veelgi hullem saksa okupatsioonist - meenutame "Katõni" . Venelased tapsid seal väga palju poola ohvitsere ja teisi tunnustatud poolarahvusest inimesi . Alatult püüti ajada kõik sakslaste kaela kuid faktid rääkisid muud ja siiski oli ka neid kellel õnnestus isegi ühishauast läände põgeneda . Seega oleks pidanud Nümbergis olema sõjasüüdlaste lauataga nii saksa kui vene riigi juhid . Kuid on ütelus -"süüdlaste üle kohut ei mõisteta --- ajaloos aga on venelased koos sakslastega sõjaroimarid . Stalini ahnus soov saada oma võimualla kogu Euroopa aga oli põhjuseks miks Stalin oma liitlast Hitlerit alatult pettes salaja sõlmis teise lepingu "kolmikpakti" Inglismaa ja Prantsusmaaga valmistudes ründama Saksamaad "seljatagant" kui too sõdib Inglismaaga . Kuid selle "kolmikpakti" koopia sattus siiski Hitleri kätte ja Hitler ennetas Stalinit rünnates esimesena .

Kogu Sinu kirjutis mis pole vale kuid sellest kumab läbi nagu kahjurõõm ,et tublid eesti patrioodid inimesed kes panid oma elu ohtu püüdes päästa Eesti riiki ei suutnud põgeneda (see on alatus) Ja see Tiefi valitsus oli vajalik sest ikka veel ei teatud ,et lääneriigid kogu eesti rahva Stalinile andsid tapmiseks ja küüditamisteks . Nagu oleks neil õigus otsustada rahvaste saatuse üle . Eestlased uskusid ikka veel naiivselt ,et Inglismaa on Eesti riigile sõbralik riik ja vabastab meid peale sõja lõppugi vihatud vene kommunistidest . Metsavennad sõdisid metsades veel aastaid selles usus .

Rootsis oli eestlastest peaministerid presidendi ülesandeis juba niigi jalaga segada, seega milleks neid veel lisaks.
Uluots siiski jõudis enda initsiatiivil Moonsundile ja pääses sealt ka Rootsi.

to ajaloolane, 2012-04-01 15:23:32

Kadakasakslasteks hüüti saksastunud eestlasi ja pajuvenelasteks venestunud eestlasi. Tänapäeval saame rääkida ka nö inglistunud eestlastest!
Üldiselt on teada, et 1939. aasta 1. septembril alustasid sõjategevust Poola vastu siiski Slovakkia ja Saksamaa. Kohe pärast seda tahtis ka Leedu omakorda Poolat rünnata, kuid NLiit, aga ilmselt ka Saksamaa, keelasid selle ära. 1939. aasta 27. oktoobril sisenesidki Leedu väed Vilniuse piirkonda, mille Punaarmee neile pidulikult üle andis. Seega oli Poola jagatud nelja riigi vahel!
Kui aga täpsemalt vaadelda, siis selgub muudki.

Kas II maailmasõja üks põhjustest oli vaen aškenazide ja sefardide vahel?
1933. aastal tulid aškenazide Saksamaal võimule sefardid ja üks otsus aškenazide hävitamise kohta
võib pärineda 1941. aasta 31. juulist. See oli sefardide vastus erinevate sõjakuulutustele aškenažide poolt.
Neist esimene oli 1933. aasta 24. märtsil ( majanduslik), millele Saksamaa vastas sama aasta 28. märtsil boikotiga juudi kaupadele.
Põhiliseks probleemiks oli aga Saksamaa iseseisev rahanduspoliitika.
1939. aasta 3. septembril alanud nn kummaline sõda läänerindel oli seotud sellega, et peeti läbirääkimisi rahanduspoliitika teemal. See teema on samuti 2017. aastani arhiivides suletud.
Hitleri kulla-, laenu- ja intressipoliitika tähendas ränka hoopi Euroopa majandussüsteemile. Inglise börsi isandad aimasid ohtu oma taotlustele otsustada nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise kaubanduse üle. Nad nõudsid, et Saksamaa taastaks intressiorjuse või muidu ta hävitatakse sõjaga. Londoni ja Berliini salajased läbirääkimised venisid mitu aastat.
Juba varem augustis 1933 ähvardas Sionistliku Maailmaorganisatsiooni president Samuel Untermayer Saksamaa purustada, kui tolle majanduspoliitika peaks jätkuma (NY Times, 7.aug. 1933).
1933. aasta 1. aprillil hakkasid kehtima eriseadused juutide suhtes.
Juudi ajalehtedest Saksamaal ainsana ilmuma jäänud sionistlik „Jüdische Rundschau“ nimetas 1933. aasta 1. aprilli, kui algasid esimesed juutide vastased repressioonid, "juudi rahvuse ärkamise ja renessansi päevaks".
1933. aasta 25. augustil sõlmiti Palestiina sionistidega Ha’vara leping.
1934. aastal Jeruusalemmas toimunud sionistide ja natside Kameradentreffen’ist kirjutas natsionaalsotside ajaleht „Der Angriff“ septembris-oktoobris terve seeria sioniste ülistavaid artikleid. Goebbels lasi vermida mälestusmedali, mille ühel küljel oli kuusnurk, teisel aga haakrist. Kuigi sioniste pooldas ainult 3% Saksamaa juute, said sionistid õiguse kontrollida tervet Saksa juudi kogukonda. Ümberasumine Lähis-Itta oli Saksa juutide hulgas sama ebapopulaarne kui Nõukogude juutide Birobidžani minek.
Poeet Hayyim Nahman Bialik kirjutas tollal, et hitlerism on pääsemine, bolshevism aga juudi rahvusele needus.

1935.aasta 5. jaanuaril kuulutas B’nai B’rithi president Alfred Coen kõigi juutide, vabamüürlaste ja kristlaste nimel Saksamaale sõja.
1936. aasta 20. märtsil konfiskeeriti illuminaatide arhiiv ja muud dokumendid.
1937. aasta 10. oktoobril algasid Kairos sionistliku organisatsiooni Haganah juhi Feivel Polkese läbirääkimised rahvuskaaslase Adolf Eichmanniga. Polkes teatas, et juudi rahvuslikud ringkonnad on äärmiselt rahul Saksamaa radikaalse poliitikaga. Ka teine Palestiina sionistlik organisatsioon Irgun Tzwa’i Le’umi, eesotsas Sterni, Begini ja Shamiriga orienteerus teljeriikidele kui tollal ainsatele Iisraeli riigi loomise pooldajatele.
Tuntud sionist Vladimir Jabotinsky (Žabotinski) rääkis "juudi rahvuse range selekteerimise vajadusest", "rahvuse uuest väljalaskest ", "kuivanud okste raiumisest", "rahvuse renessansist" jne. Üks tema loosungeid kõlas: "Saksamaa - Hitlerile, Itaalia - Mussolinile, Palestiina - meile!"
1939. aasta 21. augustil kuulutas Saksamaale sõja XXI sionistide kongress.
1939. aasta 5. septembril kuulutas Saksamaale sõja Juudi Maailmanõukogu.
1941. aasta 13. juunil ilmus TASSi teade, milles välisminister Molotov ja Saksa suursaadik Moskvas Schulenburg teatasid, et vaenulikud jõud soovivad Saksa – Nõukogude sõda.
1941. aasta 18. jaanuaril koostööleping organisatsiooniga Irgun Tzwa’i Le’umi.
1942. aasta 6. jaanuaril ja 27. aprillil teatas Nõukogude Liidu Välisasjade Rahvakomissariaat maailmale nõukogude juutide ja teiste rahvuste hävitamisest natsionaalsotside poolt okupeeritud territooriumil. Sellele vastas Juudi Agentuur 1942. aasta 7. juulil ja 28. septembril, nimetades NLiidu noote väljamõeldisteks ja bolshevistlikuks propagandaks. Euroopa juutide päästmisest ei räägitud sõnagi sionistide erakorralisel konverentsil New Yorgis 11. mail 1942. aastal ega ka pool aastat hiljem Ülemaailmse Sionistliku Organisatsiooni Peanõukogu Jeruusalemma Komitee istungil. 1942. aasta 1. aprilli Lvivi (Lemberg) sionistide häälekandja teatas aga, et tänu töökasvatusele koonduslaagrites toimub juudi rahvuse taassünd.
http://www.klich.ru/2010/06/articles06_01.htm
9. mai 1945 kui aškenazide võidupüha sefardide üle.
http://kuban-news.do.am/publ/quot_vikiliks_quot_nichego_plokhogo_pro_izrail_mest_rotshilda_obame/1-1-0-441

http://en.wikipedia.org/wiki/Moonsund_Landing_Operation
Moonsundi dessant 29. sept. 1944 - 24. nov. 1944: siin sõdivad NLiit ja Soome juba liitlastena Saksamaa vastu.

Mõni sõna käesolevast artiklist ka.
"Üha rohkem keritakse vaenukangast ja lõpmatu näib vastastikune süüdistuste laviin. Miks jõuan üha sagedamini mõtteni, et kõige selle kujunemises on süüdi parempoolsed, õhukese riigi kiitjad Reform ja IRL, kes ühte väikest rahvaosa rikkusele vedades on unustanud palju suurema ja Eesti riigi jaoks olulisema."
See on kahetsusväärne tõde Toomas Paurilt. Kaasaarvatud a/la Juku-Kalle Raid ja Mihkel Raud oma eetilise sõnavaraga... aga ei midagi uut ei toimu siin päikese all, juba ligi 20 aastat tagasi sõimas üks "kampsun" Riigikogust, isamaalane, jumalakartlik, nime olen unustanud - Sven Mikserit Goebbelsiks - pruukis vaid Sven Keskerakonnast välja astuda, nii oli ta ka sellest aunimetusest prii, tänase päevani...(!).

"Edasiminek oli kiirem ja elatustase kõrgem kui naabritel Soomel ja Lätil"
No näete, mida lugupeetud EW kodanik siin kirjutab, aga sarnase ütlemise eest tükk aega hurdakari lõgistas hambaid vaagija kallal (?!?).

Olen lugenud pidevalt kõiki kommentaare ja ütlen ,et tasub Saaremaa mehel "Vaagijal " ükskõik mida öelda kui tõesti on "hundikari lõrinal kallal"polegi tähtis mida ta ütles .

1937. aasta mais kirjutas poliitilise politsei komissari assistent Neggo oma ettekandes komissarile: Kõneldakse, et rahval ei ole enam huvi omariikluse vastu, ja tseremooniad ja vaimustuse puhangud on organiseeritud ja ametlikku laadi. 1937. aasta juulis külastas Tallinna nõukogude liinilaev Marat. Poliitilise politsei agent kirjutas oma ettekandes, et sadamas oli «meeleolu selline, et kui venelased poleks tagasihoidlikud olnud, oleks miitinguks läinud ja kommunism oleks õitsele löönud täies lopsakuses». Laialt oli levinud arvamus, et valitsev ringkond kasutab ära kõik võimalused materiaalsete hüvede saamiseks ja poliitilise võimu kindlustamiseks. Haritlased kurtsid, et riigiasutuses saavad tööd ainult «onupojad» ja korporatsioonikaaslased. Oldi veendunud, et Eestis ei saa ka kõige väiksemat kohta tutvusteta. Kõige enam kritiseeriti majandusminister Karl Selterit ja president Konstantin Pätsi ning sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri. Enamik leidis , et riigipea tegutseb mitte riigi, vaid isiklikes huvides ja kindlustab arvukate sugulaste ning tuttavate määramisega mõjukatele kohtadele vaid oma seljatagust.


"1938.aastal kandis poliitilise politsei agent ette, et rahvas peksab keelt sellest, kuidas minister Selter lühikese ajaga õige rikkaks saanud...... .... Juudi ärimehed kiitvat Selterit sellepärast, et Selter olevat aus mees - kui saavat meelehääd, siis tegevat ka seda, mis meelehää andmisega soovitud. Varemalt olevat olnud aga sarnased ministrid, kes võtnud altkäemaksu, kuid ei olevat midagi selle eest teinud. ..."
Allikas: Pilvi Blankin Salmin Kadunud maailm lk 115.

PolPol-i üldist mentaliteeti iseloomustab komissar Eiskopi ütlus: "Meie jaoks on iga riigivõim seaduslik, mis meile palka maksab!", millega ta vastas vabadussõjalase küsimusele, et miks ta teenib ebaseaduslikku riigikorda ja täidab selle korraldusi.

http://www.ohtuleht.ee/53697
Isamaliidu poliitik Jaan J. Leppik võrdles Goebbelsit ja Mikserit.

Тривими Ве́ллисте/Трофим Величко (эст. Trivimi Velliste/Trofim Velichko, родился 4 мая 1947) — эстонский государственный деятель. С 1992 по 1994 год — министр иностранных дел Эстонии.

Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=6861
Lennart Meri pettusega riigipeaks

Kellele ja miks näitab presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves käega saatana märki?!
http://www.koguja.info/index.php?option=com_content&view=article&id=1977&Itemid=49

Miks kasutab ??? oma kommentaari kirjutamisel neidsamu ladina kirjatähti, mida on kasutamas illuminaadidki?

Poisid, mida kuradit Te nende kommudega siin kommentaariumis vaidlete? ega nad nii lollid ka pole, et ei teaks oma möga tühjust aga neile on antud käsk ja nad plärisevad ja jäävadki plärisema, ükskõik kui palju Te neid ka ei püüaks harida.Aga tänu sellele kes riputab siia üles väga huvitavaid linke sellel maailmavalitsuse teemal, see on tulevikureaalsus kui meie ise midagi ette ei võta kuni veel on vähimgi võimalus...