Mul oli ka väga õnnelik lapsepõlv. 1960ndatel olid veel kõik ühtviisi rikkad või siis vaesed, seega polnud ahnusekompleksi. Kuna tubast tegevust oli tollal vähe, siis lapsed olid õues ja lapsi oli palju, seega igav polnud kunagi. Leitud tühja pudeli eest said suvel jäätise, maast madalast oli võimalus ka jõukohast tööd teha ja sedasi taskuraha teenida. Kuna kõik käisid linnas samas poes, siis polnud lõputuid hinnatõuse, vanematel oli kindlus ja oldi vähem närvilised. Kes oli suurest perest ja vaesemad, neil oli koolisöök tasuta. Polnud vaja karta ei nn. kommionusid ega pimeda peale jäämist. Kuna mobiile polnud, siis tühja ei muretsetud, elu oli sõbralikum ja kaasinimesest peeti enam lugu. Kes sai, see käis Pärnus puhkamas, hiljem Musta mere ääres, ka neil reisidel polnud mingit kartust.

et ainuke laps ENSV-s, kel oli õnnetu lapsepõlv, oli Kersti. Kas teda ahistati või teistmoodi pilastati, ta ise vaikib. Kuigi täiskasvanuks jõudis ta kasvada just ENSV-s.
Jääb üle küsida, mida Kersti ise õnnelikkuse all mõtleb? Arvuteid siis tõesti polnud, polnud ka E-ainetega solki müügil, pederastid polnud au sees, varastada ei lubatud nii palju - mitte ei mõista, millest puudust tunti.
Kui kodus oli isa või ema või mõlemad joodikud või laisad, siis tõesti oli ka lastel kitsas ning neist said oma vanemate õhutusel vargad ja röövlid. Kuid see pole võimaluste viga.
Kui Kersti arvab, et siis polnud lastel tuba täis mänguasju, siis tõesti polnud. Minulgi oli vaid 1 auto, 3 lauamängu, luup, nuga ja midagi veel. Männikorbast vestsin ise paate ja mul oli suur laevastik, mida jõel sõidutasin. Muide, just siis sain aru, et jõe keskel on kiirem vool ning need paadid jõudsid enne kohale. Avastasin ise loodusseadusi, ilma et oleks pidanud nüri pilguga mingit õpikut jõllitama.
Lihtsamalt - siis pidi töötama ja õppima, mitte ainult kirjas olema ja kohal käima. Kersti aga tundubki rohkem nende viimaste hulka kuuluma.

Oli väga ilus aeg, elasime 24 korteriga majas, eestlased ja venelased kõrvuti. Õpiti üksteiselt keelt ja kombeid, oldi üksteise suhtes avatud, sõbralikud ja mis peamine, aidati, toetati üksteist ning elati teiste muredele kaasa. Kuna enamusel oli töökoht, oli ka pidev sissetulek, oli see siis milline tahes, nälga ei jätnud kedagi. Ka poes, kui 80ndatel liha ja vorsti kippus nappima, olid enamusel muud kanalid ja ka sööklas, restoranis oli võimalik alati süüa saada! Kes tahtis rabeles endale maja püsti, ametiühingust oli võimalik saada tuusikuid sanatooriumitesse mistahes vabariiki, kes tahtis reisis mööda suurt Nõukogudemaad. Kaup oli igas vabariigis vaid sellele vabariigile omane, mitte nagu praegu. Klassi- ja kursusekokkutulekutel saab ikka meenutatud, et oli ilus aeg, sest oldi üksteise suhtes hoolivamad, sõbralikumad ning aega oli üksteise jaoks nii peresiseselt kui sõpruskondades suhtlemiseks hulga rohkem. Tol ajal väärtustati inimest, praegu aga on töö esikohale seatud ja selle tegija ei oma mitte mingisugust väärtust!

Ilves oli võõras ja rumal. Kahtlane ka veel.
Kaljulaid samuti oskamatu.
Kogu õhtune saade "Kümnesse"oli selle teie artikli stsenaarium, või siis sama asja ümberjutustus ja õigsuse kinnitus.
Tublid olete,ennetate TTV saadet!
Olete usaldatav ajaleht.

Presidendi prouale ei saa ma öelda sõna "tubli" tublist perekonnast jne. Ta on tunnistanud, et elas oma lapsepõlves vaeselt ja ei olnud õnnelik. Väga võimalik, et see nii ka oli. Sellisel juhul pidid tema vanemad olema tööpõlgurid, lakardid ja joodikud. Tegelikult koolid aitasid ka niisuguseid õnnetuid ja neile olid kõik teed valla. Koolid, vahendid, söök, riiete abi jne olid alati olemas.
Kahju, et meile sai president, kes minu jaoks ei ole president. Sai koha inimene põlatud perekonnast, kus osati vaeselt elada jne.
Ka mina nägin selle proua riietust. Kui minu abikaasa oleks või koduski nii riides, leiaks ennast tänavalt. Mõtle, kellegile kallis president elu üle järele. Sa ei sobi ju meile. Teie kaitseks on mitmed inimesed ka kaitsele asunud nagu halvasti ja valesti elanud Vakra, kes on osutunud elupõletajaks ja vargaks. Teie aga ei ole sugugi parem meie Ilvesest. Ka tema määriti meile pähe. Ka temal oli halb minevik ja ka halb maitse. Kiki - mis alati viltu, käed taskus ja suu ilane pidevalt närimise pärast.
Neid, kes teid valega siia tõid, ootab paratamatult rahva poolt karistus.

Sündisin 1955 aastal, lapsepõlves saime tunda ainult rõõmu, naeru ja tõelist lapsepõlve, kus vanemad lastest hoolisid. Kodus oli alati toit laual, juur-, ja puuviljad oma aiast, liha ja metsamarjad, seened, mida kõike kodus sisse tehti ja moosiks keedeti. Mängisime õues terved päevad ja mütasime aias ka koduseid töid vähehaaval vanemate kõrvalt õppides. Lastemängud, luurekad ja pallimängud naabrite lastega - oli alles elu. Lapsele jääb alati tema lapsepõlv läbi ema ja isa hoole, läbi kodurõõmu ja kasvamise, mis annab terveks eluks malli. Olen olnud õnnelik laps koos tuhandete omasugustega, et meil olid omad vanemad ja oma kodutunne.

oi kuidas siin tiblad ruigavad(kiidavad õndsat nõukogude aega ja lausa paradiisis elasid)- IRW-IRW

Tiblastunud kesikud te võite oma nõukogude aegset paska ajada oma sektis ja ärge rahvast naerma ajage ikka. Debiilikud !

Olen eesti-vene perest, venelaste keskel üles kasvanud, lapsest saadik nendega suhelnud, vene keeles muidugi, polnud meil mingeid eesti-vene lööminguid jmt. Ka "puhast verd" eestlaste ja venelaste vahel. Mu ema ei oska siiani vene keelt, ainult pursib natuke, kuigi elas venelaste keskel 45 aastat. Kui ta pärast sõda mehele läks ja nende keskele elama asus, polnud probleemi, et vene keelt ei oska, sest kõik oskasid eesti keelt. Keegi ei sõimanud tšuhnaaks või veel kuidagi. Kui uue EV ajal Eesti külla elama asus, sõimas naabrimees kohe venelaseks, paljalt perekonnanime pärast. Aga lapsepõlv oli muidugi helge. Minu lapsepõlv langes 60-70ndatesse ja pere oli vaene küll, aga see polegi oluline, sest kõhu sai ikka alati täis. Seda ei saa paraku kõigi tänapäeva laste kohta öelda.

Sellest jubedast nõujogude ajast kus kõik lapsed olid õnnetud ja nälgas!Mina ei olnud,olin õnnelik kuigi ei teadnud nendest küüditamistest midagi ja ega laps poleks arugi saanud kui see teda ei puututanud.Muidugi oli ka kehvas seisus nagu paregugi,aga ülduselet eu mäleta et mingit õdsat õnnetust oli,elamine oli,süüa oli,kooli läksin sinna kuhu tahtsin,korteri said ka sest koolist ikka suunati jne,Jah välismaale ei saanud-kas see on siis mingi mõõt nüüd?Nüüd ka ei saa sest pole raha!KUi meie president oli nii õnnetu siis mõelgu miks ta oli?Kas ta vanemD EI viitsinud tööd teha????

KK jutlusi saadavad just hämajale iseloomulikud jooned. Nii mõnigi positsioon on ka fotojäädvustustele talletatud. Ka on tal kalduvus pabinasse sattuda, kui päheõpitu ununeb või lugemisjärg etteseatud ekraanilt käest kaob. See aga näitab , et tal oma seisukohad ja arusaamine asjadest puudub.

Kui ma aasta tagasi ütlesin, et Kaljulaid on veel hullem kui Ilves siis oli vähe neid kes uskusid. Aga ma olin lugenud seisukohti kui Kaljulaid oli Brüsselis ametnik, need nõretasid multi -kultist, pagulaste pooldamisest, pedede toetamisest.
Oleme sattunud vihma käest räästa alla, President tõstab avalikult kätt Eesti rahvusriigi säilimise ja eestluse vastu.
Kaljulaid toetab Hispaania keskvalituse verist tegevust katalaanide vastu;
Kaljulaid annab valimiste aegu soovitusi keda ei tohi mitte mingil juhul valida ja
Kaljulaid toetab omasooiharaid.
Mina teda pole valinud. Oma õnnetu lapsepõlve järelviha on ta nüüd meie peale valanud.
No ja siis...

kuidas väike sõnaline libastumine kõrgelt ametikandjalt paneb ühiskonna kihama... Võtke rahulikumalt, kallid kaaskodanikud!

President astus ämbrisse, väites, et nõuka-ajal ei saanud lastel olla helget lapsepõlve. See on ju lauslollus ja näitab selgelt mis kummalise lõhnaga ollus meie kohalelennutatud presidendiametis oleval proual kolba-all loksub.
Mina olen ka nõuka-ajal sündinud, üleskasvanud see on mu ainuke elu, mu vanemad olid noored ja õnnelikud, samuti mina ja mu õde. Inimesed olid ja on ikka inimesed oma murede ja rõõmudega.
President, vaatamata sellele, et peaks olema erapooletu, võib EKREt tümitada?
Just President, oma sõnavõtuga, algatas selle poriloopimise.
President on oma ametivõimu korduvalt nende valimiste raames kuritarvitanud ja see on väga mage.
Lisaks on ta jäänud silma eriti ebaprofessionaalse suhtumise/käitumise poolest ning saanud hakkama arusaamatute, oma rahva hingesittuvate avaldustega.
Helme on ka mulle ebasümpaatne aga kui silmad ikka lahti hoida, on ju selge, et Kaljulaid on ennast presidendiametis täis teinud, ta on sõltuv ja allaheitlik, oma väljenduslaadis ja olekus ebaveenev ning sellist presidenti ei ole meie kodumaa küll läheneva juubeliaasta puhul ära teeninud.
Minul on presidendi pärast häbi.

Probleem on selles, et on mindud vastuollu nn eesti komberuumiga. Viimased näited: 1. eestlased on elanud erinevate valitsuste all, kuid on osanud oludele vaatamata anda lastele õnneliku lapsepõlve ja hea hariduse; 2. eestlaste jaoks omab käsitöö mõiste ühisosa nii rahvakultuuriga kui ka professionaalse kunstiga ja on seetõttu väärtustatud. Varasem näide: 3. suur hulk eestlasi on ilmalikud kristlased, kelle igapäevaellu usk ei kuulu, kuid kelle jaoks on ilus tava jõulude - lihavõtete ajal kirikus käia.

Mul oli ka helge lapsepõlv nõuka ajal selleks piisas isa ,ema armastusest, usust Jumalasse ja headest sõpradest, poliitiline kord riigis oli kõrvaline..sõnavabadus puudus siis ja puudub ka nüüd.
Eks laste õnn olenes vanemate positsioonist ühiskonnas... Ei olenenud, minu tänava lastest (ja üldse tuttavatest lastest) oli ainult ühel kõrgharidusega isa, Eesti Projektis insener (lisaks veel parteilane), neil oli ka telefon ja auto, aga see ei seganud kuidagi meie sõprust, mingit kadestamist polnud, teiste vanemad olid tavalised töölised, kes töötas maaparanduses, oli ka tavaline postimiilits ja vineerivabriku tööline. Mina ei tea, et keegi meist oleks lapsepõlves õnnetu olnud. Vähemalt olid kõik nii head näitlejad, et ei näidanud seda välja :)))))

Helge lapsepõlv oli mänguväljakud kortermajade vahel, lõbustuspark koos vaaterattaga, kollased liinibussid, jalgratas školnik ja palju muud. Erinevalt presidendist ei õpetatud mind toona ka kodus riiki vihkama, seetõttu ei osanud ma ennast ka kuidagi halvasti või ebanormaalselt tunda.. Teisalt tänasesse Eestisse on seetõttu muidugi nüüd raske sobituda - ilma pimeda vihata mineviku vastu nagu polekski õige kodanik. Eriti on vaja vihata just vene rahvust! Vaat siis oled alles õige kodanik.

Kuidas saab üldse nõustuda sellise presidendiga, kes töödab ju oma rahva vastu. See on ju ka hetkel üks suur propaganda, mis brüsseli( käsi ei tõuse seda küla suure tähega kirjutama) poolt meile hõigatakse. Võin ka öelda, et nõuka ajal oli tore lapsepõlv. Maakohas tehti sugulaste-tuttavatega talgu- korras palju tööd ära ja kõik olid rahul. Sellist fucking kirumist kui praegu, ei olnud küll kuulda.

Kas see n.n. president Vana Aasta õhtul peab meile kõne.
Tema ei ole meie inimene ja temal ei ole õigust sellele kõnele. Teeme nii, et kõne algamisel lülitame teleri välja.
Meie ei vaja presidenti kes meile pähe määritakse. Vajame ise presidendi otse valimist ja asume seda nõudma.

tahtnud meile anda õiguse presidenti otse valimiseks.
Vajame teda ja meie elu läheb paremaks.

ju tegelikult ei tea kui sitt elu Kerstikesel võis lapsena olla. teda peksti ja ahistati päevast päeva, keegi ei andnud talle korralikult süüa, kinno ei lubatud, välja teiste lastega mängima samuti mitte, koolis pidi käima vanaema undrukuga, kingadki olid lapitud, sukad pidi ise parandama, kodus kästi hea laps olla ega antud midagi mängimisekski. Raadiost laste kuuldemänge ka kuulata ei lubatud, kulutab raadio ära. Rääkimata telekast, seda nende peres kindlasti polnud. Sai alles ülikoolis piiluda.
Eks see kõik anna tänaseni tunda, muidu ta nii õnnetu ju poleks.