nõustun autoriga, et Lenini- Stalini tapva poliitika eest panevad eestlased maksma täna siin elavad venelased. Iga päev ja kogu aeg. Venelasi peavad mõned eestlasest isendid lausa paariateks, keda peab kogu aeg sõimama ja halvustama, lausa riiklikul tasandil. Ja sellist suhtumist võimendab ajakirjandus, kes pühendab neile vihast vahutavaile isendeile erilist tähelepanu. Kuidas saan ma hakata lugu pidama inimestest, kes mind kogu aeg sõimavad selle eest, et ma olemas olen?

ja nendele isenditele annavad hoogu ja julgust meie valitsejad, sest mida rohkem rahvas omavahel tülitseb, seda lihtsam on neid lollitada.
Hoia, Jumal, Eestit!

ei saa autoriga nõustuda.
Ehk tasuks eeskuju võtta vene sõjakirjandusest, kus juba ammu tõdeti, et ühes sõjas oli mitu sõda. Oli Stalini sõda isikliku võimu laiendamiseks ja oli rahvasõda elu ja surma peale. Osalt langesid need kokku, suuresti aga mitte.
Eestlaste jaoks olid kaks riiki, kaks okupanti enam-vähem võrdväärsed. Mõlemad vangistasid ja tapsid, mõlemad mobiliseerisid meie omi oma sõjaväkke.
Sakslased tegid seda varjatumalt ja süstemaatilisemalt, venelased jõhkra ja avaliku hoolimatusega.
Sünge tulevik oleks ees oodanud sakslaste võidu korral ja ainult Stalini surm muutis plaani kõik siinsed rahvad ümber asustada.
Seetõttu on vene sõdur iseenda ja maailma jaoks vabastaja, kuid ei saa seda olla Eesti, Soome ja veel mõne maa suhtes.

lisame veel.
Siinsed venelased ei ole vastutavad ega pea "andeks paluma" vms.
Kuid nad ei saa oma ettekujutusi meile peale suruda ega eitada ebameeldivaid fakte.
Meie jaoks ei olnud Suurt isamaasõda. Oli kolmandatmoodi osa Teisest Maailmasõjast, mis tõi vabastajad, kuid mitte vabadust.
Faktide eitus ning kangekaelne vabastaja-oreooli nõudmine on märk, et end samastatakse eelkõige stalinlikuga ehk sõjaga võimu pärast ning võõraste maade vallutamine ja terror on nende arust aktsepteeritav.

paljugi mis ajaloos oli. Edasi tuleb elada olevikus ja tulevikus. Paljud arvamused ja vaated nii ajaloo kui muu kohta jäävadki erineva kultuuritausta tõttu erinevaks.
Pole seegi suur häda. Kui põhiväärtused on samad.
Viimase puhul natuke kahtlen.
Hr. Astrov on väljendanud absoluutselt vastuvõetamatut ideed. Ühes kirjutises väidab ta nagu oleks mitte kallaletungimine, teise rahva mitte hävitamine mingi eriline heategu ja nõuaks tänulikkust.
Meie jaoks on rahu ja kooseksisteerimine norm ning konflikt normist kõrvalekalle. Hr. Astrovi jaoks on vastupidi.
Seega siis peate olema tänulik röövlile, kes võiks teid röövida, kuid oma headuses seda ei tee.
Siin ei saa olla kompromissi. Ja kuni hr. Astrov sel arvamusel püsib, pole temaga millestki rääkida.

Just nii see ongi.

Speranskaja võitleb selgelt Venemaa huvi eest.
Ta on Eesti ja eestlaste vastu.

Eesti hävitamine ja eestlaste hävitamine ei lähe talle korda. Ta ei tunne mingit kahetsust Eesti ja eestlaste hävitamise pärast.

Vastupidi Sperenaksja jutt viitab selgelt sellele, et tahab veel Eestit ja eestlasi hävitada, et tema kui venelane saaks siin võõral maal end mugavalt sisse seada.

kas loti suudab selgitada, miks peaksid venelased teda nii kangesti austama, eriti peale selle kommentaari läbilugemist? Hüsteeriline viha väljaelamine, millel pole artikliga mingit seost.

Miks mind keegi peaks austama. See austamise kompleks on rohkem nagu ida inimeste alaväärsuskompleksi probleem.

Speranskaja toon ehk vingumine ja valetamine, talle lugejaid juurde ei too.

Eestlastel ei ole viha. Me lihtsalt teame millest räägime. Emotsioonideta. Me nägime Sperenaskaja taolisi elajaid nõukogude ajal ja nad ei ole muutunud.

Speranskaja halamine on tüpiline teise maailmasõja sündmuste KOMMUNISTLIK vaatenurk. Selliseid kirjutisi on ilmunud lausa sadade kaupa ja nad on kõik ühte nägu nagu neid väljamõelnud ideoloogiagi... Lugesin nüüdsama sellesama Speranskaja kirjutise venekeelset originaali mis on samuti Kesknädala tänasel veebilehel äratoodud ja mulle sai selgeks, et selline tüüpkirjutaja ei oma vähimatki ettekujutist Suuireks Isamaasõjaks ristitud osa kohta Teisest Maailmasõjast, mida Nõukogude Venemaa hakkas ettevalmistama juba möödunud sajandi kahekümnendail aastail ajaloost tuntud Rapallo lepingu salakauslitega (ja ärge mind tümitage kui lepingu nimes esineb õigekirjavigu) ja leidis lõpplahenduse Rippentrop-Molotovi pakti salaprotokollides. Speranskajal nagu tema mõttekaaslastel seisab veel kauges tulewvikus arusaamine, et vene sõdur polnud mitte MAAILMA VABASTAJA (kelleks ta on nimetatud vaid kommunistlike ajaloovõltsijate poolt) vaid inimajaloo veriseima diktatuuri tahtetu ja kuulekas tööriist ja ühtlasi ka ohver... Sellisena võiks ja saaks TALLE isegi kaasa tunda, juhul kui TA oleks paigutatud kalmistutele kus on leinaks mõeldud mälestusmärkide koht. Kui seesama automaadiga sõduri kuju on LINNASÜDAMES, pole TA mitte leina- vaid võidusümbol ja sellisena võetakse teda ka kogu ülejäänud maailmas. Vaid meil mõeldi talle leinaoreool ümber, et veidigi levendada neid negatiivseid emotsioone mida see kuju esile kutsus seal. Läbilugenud selle "halli passiga eesti ajakirjaniku järjekordse stampkirjutise, näen temas vaid eesti rahva lähiajaloole innukat (võib olla ka kuulekat) SOOLA PEALERAPUTAJAT...

see on ikka puhtalt kahe kõrva vahel, millena üht ausammast või mälestusmärki võetakse. Ja oma herne eest kahe kõrva vahel peab igaüks ise hoolt kandma, mitte selle eest hoolitsemist teisele rahvusele delegeerima.

See on väga hästi kirjutatud artikkel ja targa inimese poolt. Need ,kes siin vihaseid kommentaare on kirjutanud - palun, kus asub ausammas, mille meie, eesltased oleme püstitanud nendele kangelastele, kes hakkasid 1939-1940 aastail venelastele vastu , nagu Soomes Mannerheim? Pole kuulda olnud, et soomlased tahaksid oma Mannerheimi kuhugi äärelinna ära lohistada, öeldes, et kalmistul on sobivam paik...

Tõeline üllatus, ma olen sunnitud nõustuma teema arvamusega. See kui võrreldakse tõünismäel asunud okupatsioonisõmbolit ja selle tähendust eestlasile Mannerheimi kuju ja selle tähendusega Soomlasile siis saab see tuleneda tõesti vaid seal kahe kõrva vahel olevast ainest(või sellest kas seal üldse midagi asub). Tõestus, et ka pime kana leiab vahel tera kuna ka juhus on mõnikord pime...