Millist vahvust küll näitasid üles Punaarmee poolel sõdinud? Ajaloost on teada ainult Saksa poolel sõdinud eestlaste kangelasteod, vene poolel neid niiväga palju ei olnud, või häbenevad veteranid neid siis meenutada. Mina ei arva, et peaksime pistma ühte patta Eesti iseseisvuse eest võidelnud ja Punaarmees teeninud mehed. Läinudf aastate lõikes on punaarmeelased saanud niigi teenimatut tähelepanu, nüüd on aeg pöörata pilk õigete sõjameeste poole ja hinnata ajalugu õigesti ümber - ühesõnaga Waffen-SSi ridades võidelnud mehi tuleb vääriliselt mälestada ja esile tõsta.

Ma arvan, et elu seeski ei tuleks kõne alla mingi ühtse mälestussamba püstitamine.See oleks ju tegelikult tõe deformeerimine, kui me kõiki neid kangelasi vääralt mõistes nende eesmärkide ja võimaluste üle otsustaksime ja nad samaväärsetena ühele paberilehele kirjutaksime.Vaevalt on kellegi meist õigust hakata otsustama nende meeste kangelaslikkuse aura üle, liiatigi siis võime veel neid tegelikult õigesti hoomamata, nad ühte patta lüüa ja kokku sulatada nagu mingid tinasõdurid.Arvan , et tagasivaatamine on mõneti mõttetu, sest seda sotsiaalset konteksti ei suudaks meist keegi mõista ja poleks ka tarvidust, seega ei peaks me üldse siin mingile kokkuleppele jõudma.Kuid sellele vaatamata peame garanteerima võimalused neile huvigruppidele,millede liikmete hulgas on ka seesinaseid veterane endeid ning kes siiki ainsatena kannavad tuhandete kaasvõitlejate verehinda oma mälestustes, seda kõike ka väljendada mistahes mälestusmärgi või ausamba näol mistahes sobilikus paigas.Hakata siin jurama mingisugusest faðismipisikust või ,kuidas soovite, ka bolsevismipisikust, on selge liialdus.

Ega eestlane ei saanud suurt valida, kelle pool ta sõdib. Venelane tuli ja võttis oma. Eriti, kui perekonda ähvardati represseeringutega, oleksin minagi samamoodi käitund. Mõned põgenesid läände, teised saksa kaitsva lipu alla, ülejäänud jäid. Mõned said küüditamise ohvriks, teistel läks esialgu paremini. Kes põgenesid, neil tõotas parem elu. On imestatud, miks eestlased niivõrd vapralt võitlesid SS loosungi eest. Aga ega me ei võidelnudki Hitleri-Saksa eest, me võitlesime oma enda Eesti eest. Kas see oleks ka tõeks saanud, jääb igaühe enda otsustada, aga sõjast väljununa pidi Eestist Saksa toel saama eesrindlik Euroopa riik, millel on igati korralik ja eeskujulik armee ja korrastatud majandus. Seetõttu ka võitlesid mehed rindel ääretult vapralt. Kiidusõnu pälviti pidevalt, rääkimata medaljonidest. Ja ega kiitustega üle pingutatud, ikka asja eest, eestlased võitlesid ukrainas, nad võitlesid stalingradis, nad hoidsid narva rindel venelasi tagasi, samas kui suuremad saksa väed taganesid. Markantseid näiteid on veel ja veel, kuidas hävitati Ukrainas lahingu käigus ligi 100 Nõukogude Venemaa tanki. Ja nõnda teeniti veel medaleid. Biheivorism. Niimoodi viimse hetkeni õndsa tuleviku lootuses võitlesid mehed meil viimsete padruniteni. Tihti said võitlustandritel kokku eri pooltel kaks eestlast. Olude sund. Midagi polnud teha. Polnud üks havem või teine parem. Üht oli elu soosind rohkem kui teist. Seega endiselt oli meie mehi ka vastasleeris (oleneb kust poolt vaadata). Ja nüüd kokku võttes ei saagi ma aru, miks on mälestussamba ümber selline kärbsepilv. Räägitakse Eestist, mis on fašistlikud ideoloogiad omaks võtnud. Ei tea, mismoodi. Kas oma mehi, kes olid võitluses vabaduse eest, ei tohigi siis mälestada?! Ainult need olid õiged mehed, kes teenisid Vene vägedes. Viva la kommunism! Mismoodi siis vene väed paremad või inimsõbralikumad on?! Täpselt samamoodi vägistasid ja tapsid, mõrvasid. Aga neid käsitletakse kui Euroopa vabastajatena. Täiesti arusaamatu. Ja nüüd selle mälestusmärgi üle vaieldakse, venitatakse, oodatakse, vaieldakse jälle... tüüpiline Eesti. Palju mõtteid, aga vähe tegusid! Minu arust võib olla ka kas või üks tahvel kõigile, võib siis vabalt teha suurema tahvli, nii et poolitab selgepiiriliselt eri pooltel võidelnute mälestused, kui muidu ei saa. Inimesed (ja juudirahvus) võiksid üle saada juba sellest natsismi-fašismi teooriast, mis nö. õudustega Euroopat valitses. See on minevik nüüdseks. Oleks aeg sellel nagu minna lasta. Kakeldakse mälestusmärgi pärast... Tähtis on koht kus saaks oma mõtetega ja mälestustega käia, mitte ironiseerida selle üle, kuidas tahvel peaks välja nägema!