ma ei suuda end kuidagi panna venekeelsete olukorda antud küsimuses. Ausõna, ma üritasin pingsalt, aga ei õnnestunud kuidagi. Arvan end teadvat, et enamik vene keelt kõnelevast elanikkonnast on solidaarsed Eestile ja peavad seda oma kodumaaks. Selles loos esitatud juhtumi puhul tundsin, et selline noorte käitumine vihastab mind, tekitab soovi lasta nad välja visata ja lausa kinni panna. Ikka selles samas kontekstis, mis meil praegu avalikus arvamuses valitseb. Ma ei ole sõjakas ja vaenulik inimene, suudan viisakalt ja sõbralikult suhelda kõist rahvutest inimestega,aga see hüsteeria, mis praegu venelaste ümber toimub, teeb närviliseks ja mõnikord tunnen, et lähen kaasa hüsteeriaga. Terve mõistus ütleb, et see ongi eesmärk, külvata hüsteeriat ja haarata rahumeelseid inimesi vihkamisse kaasa, aga ma ei taha seda, ma ei taha sellega kaasa minna. Peatage ometi see vihkamisele õhutamise konveier!

möödus ca 40 aastat tagasi ühes paigas, kus eestlasi võis olla napilt veerand, kõik ülejäänud siis nn muulased. Ülekoolistest üritustest olid venekeelsed ainult paar pioneerikoondust aastas, muidu toimetasid eestlased omaette, venelased omaette. Õues mängisime samuti eraldi, mingisugune integratsioon siiski toimus, sest mõne vene lapse võtsime ikka mängu ka. Samamoodi suhtlesid venelased mõne eesti lapsega. Mille alusel me valiku tegime, ei oska enam öelda. Isa brigaad oli tõeliselt internatsionalistlik: üks venelane, üks ingelane, üks usbekk ja kaks eestlast. Olin sageli isa töö juures, aga ma ei kuulunud, et usbekki oleks eesnimepidi kutsutud, ikka usbekk, kusjuures viimane ei teinud sellest numbrit. Samamoodi oli ingerlase keeruline perekonnanimi asendatud lihtsalt Keku-nekuga. Ei mingit solvumist. Räägiti mingis erilises eesti-vene segakeeles, millest kõik peale minu aru said. 8.klassi lõpuks rääkisin vene keelt vabalt, sageli ei uskunud isegi venelased, et olen eestlane. Samas ei rikkunud selline venekeelne keskkond põrmugi minu eesti keele oskust, nagu nüüd väidetakse. Olin nii eesti keeles kui ka vene keeles tehnikumi lõpuni viieline õpilane ja sain igalt kirjandusvõistlusel mõne auhinnalise koha. Asi pole rahvuses, vaid inimeses.

1934.a. rahvaloenduse järgi oli eestlasi 992 500, venelasi 92 656( kaasarvatud narvatagune+ Setomaa venestund vallad).1989.a. rahvaloenduse andmed: eestlasi 963 281, venelasi 474 834- ligi viiekordne seltsimeeste juurdekasv.Pole mõtet teisi sovette siia kokkurehkendama hakata, okupatsiooni mõte on niigi selge- eestlased jätta vähemusse, kuni täieliku hävitamiseni, maatüki saab igaveseks deržaavale.Poleks ju enam mingeid aborigeene, kes sõltumatust nõuaks. Okupatsiooniaegne "kakskeelsus" oli umbes siuke, et nt. juhiloa nimetus oli prantsuse ja vene keeles, sisu umbvenekeelne.Lasin 1990.a. Soome paariks aastaks elama minnes selle dokustaadi "saksa tähtedega" väljastada, et sealne poliisi midagigi aru saaks.Muidugi ruulis umbvenekeelsus, sellega sai kõik asjad aetud- vallutajaisandate keel ikkagi.Eesti keelega nii lihtsalt asjad ei käinud.Kui meil poleks seda EW krunti all olnud, oleks kähku meid venestatud- seda tööd agressiivsed slaavid juba oskavad(tänini).

selle eestiaegse krundi kohalt olen Sinuga ühel nõul. Aga nende vanade asjade võrdlemise kohta ütleksin oma pubekapõlve lemmikparooli. vanasti olid biitlid ja puhkpillid ka, nüüd pole muud kui Magnetic bänd.Veel -kunagi pubekapõlves tahtis üks vene kutt mulle selgeks teha, et nemad on meid vabastanud. Teadmata suurt midagi 1944.a. üksikasjadest, kähvasin talle vastu, et tema nüüd küll meid vabastanud pole. Samamoodi arvan ka nüüd, et minuvanused venelased (ukrainlased, valgevenelased jne) ei vastuta selle eest, mida nende isad ja vanaisad toime panid.

kas sul endal mürgitust ei teki selle viha ja raevu kaasaskandmisest? Kui sina end selles mürgis hästi tunned, siis enamus inimesi mitte. Säästa oma kaaskodanikke oma aastatega haisema läinud vihas, hoia see endale kui isiklik aare ja ära käi oma mürki kommentaarides välja sülitamas.

Peipsitaguste imperialistide mõttemaailm on sinna aastasse 1700 pidama jäänud, kui Pjotr käis akent üle eestlaste laipade Euroopasse raiumas.Akent enam pole, sein on ees, järelikult tuleb jälle raiuda ja arvatavasti ülipõhjalikult, et asi saaks lõplikult aetud.Noored käbid pole kukkunud kännust kaugele- vaadake nende julmusi Tšetseenias.

to teema: Ma nüüd ei saa hästi aru, kust sa seda viha ja raevu kaasaskandmist välja lugesid. "Naroodov"-i kommentaar oli ju tõsi - rahvaloenduse andmed õiged, okupatsiooni poliitika oli enam-vähem pidevalt venestamise kursil ning vene keelega tõesti sai igal pool hakkama, eesti keelega enamasti.

see, et sina minu kommentaarist aru ei saa, ei ole minu probleem, see on sinu probleem ja lahenda oma probleemid ise, ära veereta nende lahendamist minu kaela.

Kaasusest: arvan intuitiivselt, et vene õpetajad põevad etnilist identiteedikriisi. Analüüsides leian lisaks, et õpetajate puhul on tegemist tüüpiliste propagandistidega, st probleem pole õpilases, vaid vanakooli õpetajas. Karta on, et EV koolid pole näinud veel tõelist reformi, need on endiselt eeskätt surveasutused nagu sovetiajal. Kool peaks olema vaimuvalguse jaam, mitte valguse kustutaja, peaks aitama noorel inimesel leida end, mitte silmi klapitama ja tema ees uksi sulgema (valikuid piirama). Usun, see pole üksnes vene koolide häda. (See jutt puudutab koolisüsteemi rahvuslikku lõimimist vaid niipaljuke, et areng ühtsuskooli suunas, mis kah vajalik, parendab muulaste läbilöögivõimet Eestis.)

kahtlemata on õpetajad propagandistid. Nii neid koolitataksegi, kogu maailmas, mitte ainult meie mätta otsas. Meie õpetajaid koolitavad meie ülokoolid ja koolitusprogrammid on kooskõlastatud haridusministeeriumis. See on ALATI nii, et kala hakkab mädanema ikkagi peast. Muide, inimeste vahelises suhtlemises tegelikult probleeme pole, probleemid tulevad poliitilisel tasandil. Siis hakkavad suured tunded keema ja terve mõistus kaob olematuks.