Väga huvitavad mõtted, kellegi Edgar Savisaare, mõningatest artiklitest. Iga soovija võib neid veebist lugeda: Mõtelused...
1.Marksism-leninism ja noor põlvkond "Noorus" 3/1992
2. Klassikasvatus arenenud sotsialistlikus ühiskonnas. "Eesti Kommunist" 1/1985

_Tiina 2010-03-17 22:12:49
Mäletan hästi neid sündmusi, sest elasin kõigele kaasa._

Tublid kommunistid elasid ikka kaasa....kiirelt reageeriti ka...sini-must-valge rinda.

Tiina kindlasti mäletab ka seda Rahva Hääle artiklit ja mõnda eelmistki.

Kõigi nende meenutuste juures tekkis üks huvitav küsimus, mida pole juhtunud kusagilt lugema.

Kuidas ikkagi toimus see nõukogude võimu ajal tublide ja ideeliste tippkommunistide "ümbersünd" ja muidugi ka lahkumine neile aastakümneid südamelähedastest punapartei piletitest.
Silitati ühel hommikul veel õrnalt neid viisnurkseid (või sirbi ja vasaraga, kahjuks ei tea, mis nende kaantel oli) pileteid ja kurva ohke saatel peideti sahtlisse.
Või toimus ka ühiselt tähistatud lahkumispidu?
Pidi ikka olema koletu eneseületamine järgmisel hommikul teistes "värvides" alustada.

Hea soge tondil peas.

Härra Endel Uiga USA-st on ju meie Kesknädala lugejale vana hea tuttav - oma kirjutistes on ta alati olnud järjekindel tõe ja õiguse eest seisja.

Olen kirjutanud meie Suure Juhi artklile vale aasta...Peab olema:
1. Marksism-leninism ja noor põlvkond. "Noorus" 3/1982.
1992. a. oli ta juba Suur Talong ja Võiladude Avastaja...

Nüüd ma vähemalt tean, kes oli see ihnuskoi ärikas, kes nendel meie riigi kõige raskematel üleminekuperioodi aastatel rahvale ette nähtud või lattu ära peitis - muidugi K-kohuke ise!!

Rahvarinne tehti tõesti Moskva käsul.Eesmärgiks oli nõrgendada ERSP mõju rahva hulgas.Vaja oli selgitada rahvale et ERSP on liialt radikaalne ja teeme ikka uue ja vaba Eesti riigi.Kohalikud kommunistid kartsid et nad tõrjutakse võimult.Kommunistid kantisid oskuslikult kõik riigivarad endale ja nii tekisidki Tiit Vähi taolised edukad ärimehed.

Siin on kohe üks näide, et kommenteerimas käivad noored, kes Rahvarinde ajal imesid tissi veel. Siia tulevad Mart Laari ajalugu jutustama, millest neil aimugi ei ole.Keegi Urmas väidab, et Rahvarinne loodi peale ERSP-d. Kui ERSP loodi 1989.a. siis Rahvarinne oleks loodud 1990.a. kui toimus Eesti Kongress. Paraku oli aga Rahvarinne siis juba iseseisvuse peaaegu kätte võidelnud. Näha on, millised poisikesed siin Mart Laari muinasjuttu ajaloost jutustavad.
Keegi rääkis siin võõrasse majja ronimisest. Minu teada on nii, et kui on majal uks lahti, see tähendab, et igaüks on sisse kutsutud. Kui aga omanik ei tule oma vara järele kolme aasta jooksul ega esita mingeid taotlusi vara tagasi saada, siis vara kuulub võõrandamisele kui omanikuta vara. Kui omanik on teadmata kadunud, siis inimlikust seisukohast ei tohi vara hävida, vaid peab selle kasutusele võtma. Kas on selge, puupead, kes te loodate saja aasta pärast oma puumaja veel tervena leida. Kindlasti oleks ta ammu ära mädanenud või maha põlenud. Siis oleks teil võimalus peatäis nutta oma maja ahervaremeil ja see oleks kogu rõõm tagastamisest.

küll käib siin üks mula ajamine, kas te teate ka kuidas need 800000 inimest tuli.Sel aastal olid mingid valimised, siis olid EK asjamehed valimis jaoskondades ja toppisid iga ühele pihku neid kaarte, olid eestlane või muulane, see küsis ,mis paber see on, täida ära saad kodanikuks, see ütles, hui snim, dai sjuda, ja sealt see ilus arv tuligi, vist sel ajal oli Eestis 500000 venelast.Tiina ja ambuja ajavad siin täitsa õiget juttu, aga K-kohuke on täielik i.....,,,,,

_Keegi rääkis siin võõrasse majja ronimisest. Minu teada on nii, et kui on majal uks lahti, see tähendab, et igaüks on sisse kutsutud_

Kunagi ennesõjaaegses Eesti Vabariigis võis ukse lahti jätta kartuseta et mõni kaabakas sisse roniks.
Sovetiokupatsiooni saabumisega ilmus aga ka välja kari ustavaid komparteisõdureid, kes koos venemaalt saabunud kotimeestega asusid hoolega võõrast vara hõivama.
Nagu näha ambuja kommentaarist on võõra vara hõivamine nende jaoks normaalne.
Ega ei imesta,,,,Tallinna linnas võimutsev keskerakondlik võim just niimoodi tegutsebki.
"Võõrandavad" siiani nagu kommunistidele kohane.
Marodöörideks nimetab tsviliseeritud maailm sellist bandet.

ambuja! Nii kuidas sina süüdistad teisi, nii ei tea ka sa ise mis on toimus Eestis viimase 100 aasta jooksul (seda enam ennem veel). Käid pidevalt silmad kinni või vaatad maha!!
Kas 1940 aastal ja pärast sõda küsiti siin olevatelt maja omanikelt ja kas oligi vaja küsida, kas tahate oma maja edasi haldada. Lihtsalt võeti majad käest ära ja anti nendele korterid kes olid siia sisse toodud või saadetud Eesti NSV taastama. Ei saa süüdistada ka neid inimesi, kes kartes pärast sõda genotsiidi (1940-41 aastal nähtud), põgenesid välismaale, lootes sealt varsti tagasi tulla oma kodumaale.
Muidugi tagastamisel tehti vigu, aga kes seda ette võis teada täpselt. Oleks pidanud tagastama pärijatele kes tegelikult oleks tulnud ja hakkanud majas elama, majad korda tegema ja lubanud elada mõistlike üüride eest majaelanikel edasi. Seda on ka tehtud ja need majad on korras.
Tallinnas lubati (mujal ei oska öelda) kõigile sundüürnikele kortereid ja Tallinna linnapea eelmisel aastal ütles, et kõik kes vajasid on saanud, pean ütlema, et tean Kadriorus, Kalamajas inimesi, kes pole siiani saanud. Kui minna nendesse majadesse Lasnamäel, kus peaksid elama endised sundüürnikud, siis seal elab hoopis "kahtlased" tegelased, kes ei ole kohe kindlasti varem sundüürnikud olnud!!

Ambujale veel küsimus: ütle mis seaduse § ütleb seda kui omanik ei tule 3 aasta jooksul oma vara järele ega esita taotlust, siis võõrandamisele. Mis ajal, missugused majad ja kus??

_Kui omanik on teadmata kadunud, siis inimlikust seisukohast ei tohi vara hävida, vaid peab selle kasutusele võtma. _

Enne ajasid eestlased kodumaalt minema, siis kuulutasid "teadmata" kadunuks!
Raisakotkad ilmuvad ikka kohale kui miskit saadaval.

Kes on need tundmatud punased seltsimehed, kes siin kirjutavad?

ja mis nimi see hanon barabantshik veel on?

Uno Uibo jt. Teie mõttekäigu järgi tuleb mahajäetud maja jätta saatuse hooleks kuni ilmastik, niiskus, vihm, hallitus ja võimalik tulekahju teevad oma töö. Kas te aru saate, mis oleks järele jäänud nendest majadest 50 aasta järel, kui keegi seal sees ei oleks elanud? Häbematus on süüdistada neis elavaid inimesi, kes läksid mahajäetud majja kui tublid vene ja inglise lendurid nende majad puruks pommitasid. Te ütlesite, et majad natsionaliseeriti, tähendab, et riik võttis endale vastutuse inimeste paigutamisel neisse majadesse. Natsionaliseerimine oli ebaõiglane, kuid selles ei saa süüdistada neid inimesi, kes majadesse elama paigutati. Kui te sellest aru ei saa, siis pole teiega mõtet vaielda. Kuid see 3a. oli mingi hagi aegumise tähtaeg.
Lähme siis tagastamise juurde. Kui Nõukogude võim võttis majad ära, siis vastutab selle eest ka nõukogude võim kellelt oleks pidanud nõudma majade tagastamist. Kindlasti oleks majad tagastatud ilma üürilisteta, üürilised oleks läinud heameelega ära neist ahjuküttega majadest keskküttega korteritesse. Kuid siia ongi koer maetud. Elanikud oleks pidanud riik nendest majadest enne välja tõstma kui majad tagastatakse ja elanikele uued korterid andma, mida oleks saanud teistega samadel tingimustel erastada.Siis poleks probleemi tekkinud. Kui keegi sellest aru ei saa, on tema probleem.

_Häbematus on süüdistada neis elavaid inimesi, kes läksid mahajäetud majja kui tublid vene ja inglise lendurid nende majad puruks pommitasid._

Ohsapoiss, taolist lollust polegi enne lugema juhtunud.

ambuja, nõrk esinemine. Sovetirämpsu sigadused jäävad sigadusteks.
Ja pole vaja ajada sellist MÖGGA natsionaliseerimisest.
Kõik tol ajal elanud eestlased teavad, kuidas nende sõjapõgenike varadega käituti.

1944 pommitab noor lendur Vassili Rešetnikov Tallinna. Mida ütleb 84aastane kindral nüüd, kui Eesti Ekspress näitab talle fotosid märtsipommitamise varemetest?

Vene lennuväel on suurejooneline komme oma kangelaste meelespidamiseks.

Tu-160, hellitusnimega “Valge luik”, on maailma suurim ülehelikiirusega raskepommitaja. Tuumapommid pardal, võib ta külvata surma mis tahes maakera punktis, liikudes üüratu kiirusega kuni 2200 kilomeetrit tunnis.

Rahapuuduses siplevate Venemaa õhujõudude relvastuses on vaid viisteist Tu-160. Iga lennuki küljele on kirjutatud punaselt tema nimi, nagu näiteks Ilja Muromets Vene bõliinadest tuntud vägilase järgi.

Kolm “luike” kannavad kuulsate Vene lendurite Aleksandr Golovanovi, Aleksandr Molodtši ja Vassili Rešetnikovi nimesid. 1944. aasta märtsis osalesid need mehed pommirünnakutes, mis tegid maatasa Narva ja hävitasid suure osa Tallinnast.

On raske uskuda, et erukindralpolkovnik Vassili Rešetnikov on 84aastane. Käbe vanamees ei kanna keppi ega prille ja kuuleb selgesti. Hallid juuksed on kammitud hoolikalt üle pea. Tumedal pintsakul helgib rinna kohal kuldne viisnurk.

Rešetnikov on väikest kasvu, millest oli ahtas lendurikabiinis istumisel omajagu abi. Ehk just kehaliste eelduste pärast suunas komsomol ta 1936. aastal pärast keskkooli lõpetamist Vorošilovgradi sõjaväelendurite kooli.

Ajaloo irooniana leiab meie kohtumine aset Vantaa lennundusmuuseumis. Rešetnikov on aukülaline näitusel, mis räägib Soome õhukaitse võidust Helsingit pommitanud venelaste üle.

Kindral vaatab mulle otse silma ja ma tajun, et 60 aasta tagused sündmused pole tema jaoks kuhugi kadunud.

Märtsis 1944 on 24aastane Vassili Rešetnikov polguülema asetäitja. Kahemootorilise pommituslennuki Il-4 piloot on tõeline Stalini kotkas, nagu temasuguseid kutsutakse. Ta on pommitanud Berliini ja teisi Saksa linnu.

Erinevalt paljudest lenduritest ei ole Rešetnikov ebausklik ega kanna kaasas talismani. Kui teised keelduvad lendamast lennukiga nr 13, siis tema lendab külma kõhuga. Õnne on tal roppu moodi.

Saksa Messerschmidti allatulistamisega lõppenud õhulahingus saab surmavalt haavata tema navigaator ja lastakse sodiks lennuki vasak mootor. Siiski suudab ta kõrgust kaotavat pommitajat õhus lohistada 350 kilomeetrit ja maanduda omade juures lumisel põllul. Teinekord süttib tema Il-4 õhutõrjemürsu tabamusest põlema, kuid meeskonnal õnnestub tuli kustutada.

Poliittöötajad on maalinud Rešetnikovi lennukile maagiliselt kõlava sõna Pobeditel (Võitja). Temale endale käib see pinda. Noore lenduri päritolu pole tööliste ja talupoegade Punaarmees mitte kõige tavalisem. Ta on sündinud Ukrainas Dnepropetrovskis tuntud kunstnike ja ikoonimaalijate suguvõsas. Lahingute vaheajal kirjutab ta luuletusi lendamisest ja armastusest, mis ilmuvad ajakirjades.