oli jah mul koolivend, paar kursust küll eespool, aga ta jäi meelde, oli aktiivne ja kõva jutumees, aga kaevandust kartis, aitas tal ilmselt praktikal käimistestki, et õpitud ametisse mitt minna. kui mäetehnikumi sulgemisest möödus 50 aastat (2008), olla ta olnud truult kohal, kui sinna pandi mälestustahvel. asi seegi!

“Minu jaoks oli surm selliseks rõõmuks, mida on võimatu võrrelda millegagi siin maa peal. Isegi armastus naise vastu on võrreldes seal kogetuga tühisus. Surm ei ole praegu minu jaoks hirmus. Ma tean, et see on uks teise maailma,” kõneleb ootamatult surnud Vladimir Jefremov.

Inseneribüroo Impulss juhtiv konstruktor Vladimir Jefremov suri ootamatult oma sugulasi külastades. Teda tabas köhahoog, ta istus diivanile ja jäi vait. Sugulased ei saanud alguses arugi, et on juhtunud hirmus õnnetus, ning arvasid, et ta heitis puhkama. Vladimiri õde Natalia sai esimesena aru, et kõik ei ole korras. Ta puudutas venda õlast: “Volodja, mis sinuga on?”

Jefremov vajus jõuetult külili. Õde proovis leida pulssi. Süda ei löönud! Ta hakkas tegema kunstlikku hingamist, ent venna hingamine ei taastunud.

Natalia, olles ise meedik, teadis, et šansid pääsemiseks vähenevad iga minutiga. Ta proovis rindkeret masseerides südant “käivitada”. Kaheksa minuti pärast tundsid ta peopesad nõrka tõuget. Süda hakkas tööle. Vladimir Grigorjevitš Jefremov hakkas ise hingama.

“Elus!” embas teda õde. “Me arvasime, et oled surnud. Et nüüd on kõik, lõpp!”

“Lõppu ei ole,” sosistas Vladimir Grigorjevitš. “Seal on ka elu. Aga teistsugune. Parem…