kelle jaoks see jutt, valesse lehte sattunud....

olen täiesti nõus, meilegi oleks analüüsivõimelisemaid ministreid (eelkõige majandus-, haridus-, peaministrit) vaja

no milleks selline artikkel kesikutest põmmpeadele,kes sellisest sisust halligi ei jaga. see oleks pidanud postimehes olema.kesnädalasse sobivad ikka savisaart ja tema kutsikaid ülistav artikel ja kindlasti sellest kuidas laar põllumajanduse põhja lasi.

Sorry, aga absoluutset tõde siin,paduümmargusel maailmal üles ehitada ei ole võimalik.Ka on näiteks sotsialism Lenini enda määratluse järgi hoopis riigikapitalism(ühe partei taktikepi all)Ma saan väga hästi aru kuhu te oma hoolitseva riigi all tüürida tahate ja mida see artikkel tegelikult öelda püüab. Keegi sai nagu ühe auhinna jne.... Tsau-pakaa.

majandusministrit haridusministrit kultuuriministrit

Miks te siin ilmset spammi (keegi ucw jt.) yleval hoiate?

Kas tahate unustada kohustust anda lennujaamale LENNART MERI nimi!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Lenin ammu surnud,kuid ta idee elab siin lehes edasi

esimene kord mu elus, kui kesknädala artikkel ei aja mind vihale ja oksele

Küsi seda Paetilt.Sa ka ei väsi.

"Ühekülgne, ülelihtsustatud ja pealegi liiga lõtv tüürimehhanism ei ole, nagu selgus, kaugeltki alati toimekas ega efektiivne. "........Lõtv püksikumm on ennegi kaasa toonud eialgu kasutamist kalli raha eest ja siis, kui turuväärtus on langenud, hävingut. Riik ei tohiks olla lõdva püksikummiga ja ta peab täitma oma kuut funktsiooni. Selleks on tõesti vaja tarka juhtimist, mitte lõtva tüürimehhanismi, sellega juhitakse laev karile. Friedmanile ei saa seda pahaks panna, sest tema mõtlemine on täpselt niisugune, nagu kogu see kapitalistlik süsteem. Kahjuks juurutati ka Eestis seda üle laipade, aga mis tuli välja??????? Väikse riigi elanikkonna kihistumine, nõrgemate lükkamine prügikasti, RAHA ja VÕIM kui Jumala asemik Eesti Vabariigis. Enne kui hakata juurutama võõraid süsteeme, tuleb mõelda INIMESE peale, sest Inimeseks sündimine on kõige suurem väärtus. Selle on kahjuks friedmanluse juurutajad unustanud, sest nendel on teised väärtused. Aga pole midagi, selle eest nad vastutavad ainult ise.

EVI ARUJÄRV: Palju pappi ja kõrgemad väärtused (29) 24. november 2006 Paber | Trüki Autor: Evi Arujärv Kui järele mõelda, siis pole praeguste valimiskampaaniate hüüdlaused eriti uudsed midagi. Rahva kollektiivne mälu, mida lisaks rahvatarkusele on rikastanud kirjanikud ja ühiskonnategelased, on alati sisaldanud analoogilisi seletavaid, lohutavaid ja kõrgematele väärtustele osutavaid mõtteteri. Miks siis inimeste alateadlikele soovidele vastu tulles neid mitte ära kasutada? Näiteks Ado Grenzsteini igihaljas elutarkus: “Kui kukk läeb lauldes õrrele, siis tuleb ilm külm või vihmane.” Missugune klaar tulevikupilt avaneb potentsiaalsele valijaskonnale. Või ka Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) valimisloosung, kontseptuaalne mõttetera: “Õnn ei ole rahas.” No muidugi ei ole. Vanarahvaski ütleb: “Rikkal ripub rahakott p…s, sellepärast ei saa ta taeva.” Paraku on IRL-i mõtteteral pisukesi puudusi. Sest mida see ütlus endast kujutab – tühipaljast eitust. Etem oleks näiteks “kes kannatab, see kaua elab” – üks kahest eesti vanasõnast, millele ei leidu vastet muude rahvaste pärimuses ja mis pealegi pakub eituse asemel positiivset ideaali. Raha eitamine on kahtlane tegevus ka seetõttu, et selle kohta on juba iidsest ajast ka massiliselt vastupidiseid tähelepanekuid: “Raha paneb rattad käima”, “Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta”, “Küll raha õigust teeb” jne. Lisaks meenub rahavastast loosungit esitavate Milton Friedmani jüngrite puhul nende iidoli mõttetera, et tasuta lõunaid pole olemas. Nii et igal juhul oleks “kes kannatab, see kaua elab” parem. On ju kannatus universaalne, kannatada võib nii raha vähesuse kui ka ülikülluse pärast. Ja igas vormis kannatamist – piina, ägamist, vermeid ja hammaste kiristamist – pühitseb ka kristlus, meie “kodureligioon”. Uued noomijad Tegelikult ei ole ILR-i valmisloosung mingi erand. Viimasel ajal noomib terve hulk majanduslikult väga heale järjele jõudnud inimesi neid rahaahneid ja rumalaid, kes end ülemäära tööga tapavad ega taha mõista, et mõistlikum oleks perega koos olla, kauneid kunste ja loodust nautida, soojal maal peesitada või ennast lihtsalt inimese kombel kodus teki all välja puhata. Lausa piinlik hakkab endalgi oma rumaluse ja ahnuse pärast. Aga jäägu noomijate südametunnistusele küsimus, kui adekvaatne on leviv kujutlus eestlaste üldisest heast elujärjest, mis loob võimalused nautida nn pehmeid väärtusi, ja kui palju inimesi rügab ülemäära, et hakkama saada elu esmavajadustega. Või kui täpselt väljendab rikkuse jaotumist keskmine palk ja kuidas mõjutab tõepoolest mõttetut rikastumise võidujooksu rahaeliidi mõttetu, kuid sotsiaalset normi loov laristamine ja priiskamine. Õnn on isiklik asi. Aga üks inimese õnnelikkuse tagajaid on sotsiaalne turvalisus, mille peaks looma ühiselt kinnimakstud riik. Uus Eesti on pikalt püüelnud “vähemat riiki”. Ega meil seda nüüd ülearu olegi. Devalveerunud kõrgharidusest on saanud tulus äri, tervishoiuski valitseb avalik äri või varjatud (lisa)maksustamine, paljud valdkonnad on tänu “vähema riigi poliitikale” inimestest tühjaks jooksnud. Sel viisil tekitatud nõudlus muidugi ergutab taas äritegevust. Viimane üsna õudne teade hoolimata pealtnäha positiivsest sisust: tasulise onkoloogilise erakliiniku asutamine, taustaks teave, et tavaline vähihaige peab arsti juurde pääsemise järjekorras ootama 10–11 kuud. Aga kui inimesel ei ole tuhandeid tasuliseks konsultatsiooniks? Mida vähem riiki, seda tähtsam on isiklik rahakott. Inimestelt, kes on väsimatult riiki kärpinud, kõlab raha tähtsusetuse loosung ülimalt küüniliselt. Väärtustega vehklemine Seoses rahaeituse ja õnnekuulutusega tekib küsimus, mis õieti kuulub demokraatlikus ühiskonnas erakondade kompetentsi. Kas ka moraaliõpetus ja hingehooldus või pigem selliste sotsiaalsete mehhanismide loomine, mis tagaksid võimaluse säästa aega privaatsfääri ja pehmete väärtuste jaoks. Tõsi on, et inimene elab paratamatult otsekui mitmes eraldi – kuigi mitte päris eraldi – seisvas elumaailmas korraga. Eksistentsiaalne sfäär hõlmab suhet kõiksuse ja iseendaga, teadmist elu ainukordsusest ja haprusest, aimust elu ja surma müsteeriumist. Selles maailmas ollakse üksi, aga mitte päriselt – üksildust saab jagada kunsti ja metafüüsika vahendusel. Privaatsfäär hõlmab suhteid lähedastega, see on altruismi, kaastunde ja armastuse riik. Aga sellelegi annab tähenduse ja mõtte teadmine elust ja surmast. Viimasel ajal on kõrgemad – eksistentsiaalsed, kultuurilised ja eetilised – väärtused saanud taas avaliku arutelu teemaks. Aga väga raske on otsustada, kas tunda rõõmu või hoopis rahutust, et neile osutavad hüüdlaused kõlavad eranditult seal, kus parajasti kiseldakse võimu, mõjusfääride, raha või materiaalsete väärtuste pärast. Miks küll tundub, et ka püha ja intiimne on üha enam rakendatud kitsaste kildkondlike või pragmaatiliste eesmärkide teenistusse. Ka valimisretoorika kipub mängima eksistentsiaalteadvusega ja tikub privaatsfääri. Aga püha ja intiimse maailmas parteipilet ei kehti. Erakondade mängumaa on riiklus kui mehhanism, mis saab luua tingimusi väärikaks ja õnnelikuks eluks. Mitte midagi enamat. Kui kampaaniate mõtteaur sinna jääkski, oleks tulemus ilmselt veenvam. Esmapilgul tunduvadki ausamad need, kes tõotavad valijatele palju raha – Reformierakond ja Keskerakond. Aga ainult esmapilgul. Sest suure ebavõrdsuse tingimustes on keskmine palk tühi mõiste. Ja mis väärtus saab ka 30–40 000 kroonil olla aastate pärast, arvestades inflatsiooni ja lõppematut hinnatõusu? Kokkuvõttes: jälle nad hämavad. Tundub, et pildi klaarimiseks oleks Eesti riigis hädasti vaja selgeks saada kaks asja, mida ei asenda üksikute arvude ega kõrgemate väärtustega vehklemine. Esiteks: kuidas jaotub tegelikult ühiskondlik rikkus ja sotsiaalne heaolu? Teiseks, missugune on see materiaalses mõttes mõistlik ja inimväärikas elunorm, mida vääriksid kõik usinad kodanikud ja mida riik ning erakonnad peaksid mitte ainult mõtteteradega, vaid ka tegelike mehhanismide ja isikliku eeskujuga toetama. Siis saaksid kõik õnnekuulutused konkreetsema sisu ja tasuks ehk valimagi minna.

Negatiivse suhtumise saanud globaliseerumine ja kapitali kontsentreermine omab ka positiivseid nüansse- stiihiline müük spontaanselt saavutatava kiire kasumi taotlemine peaks taanduma kasumi planeerimisele ja selle jätkumisele kaugemas perspektiivis (majandusvõimu jätkusuutlikkus). Sellises ideaismis peaks "lõtvus" juhtimises taanduma ja reguleeruma vastavalt resursside kasutuse kriitilisele tasemete hindamisele ja saavutamisele. Häda ja õnnetus kui "otsustavad regulatsioonid" genereeritakse ühepäevaliblikatest elupõletajate poolt. Siin saab loota demokraatia arenemisele filtriks, mis eraldab välja "ühepäevaliblikakõntsa", rohelise mõtteviisi kandjad koos majanduspragmaatikutega. Sellest loost vältimatu "karmi käe" sisseviimise vajalikkuse propageerimist ei täheldaks, panus on tehtud jätkuna iseseisvale sõltumatule mõtlemisele, millega kesknädal paraku ei hiilga.

Ütlus "tasuta lõunaid pole olemas", kuulub W. Paretole.

Vastukaja: Õnn ei ole rahas, vaid selle jaotumuses (1) 27.11.2006 00:01 Ülo Ennuste Kommenteeri | Loe kommentaare | Prindi Kadunud Milton Friedman nägi riigi esimeste ülesannetena ette hoolitseda väetikeste-võimetukeste eest ning kindlustada kõigile tasuta haridus (vt nt nädalalõpu Economisti). Iseenesest mõistetavalt tuleb nende eesmärkide täitmiseks edukatelt ja võimekatelt küllaltki suuri makse koguda. Veelgi tähtsam on see, et maksumaksjatelt kogutu saaks igal juhul rahvusliku heaolu/õnne seisukohalt parimal viisil paigutatud-jaotatud. REKLAAM REKLAAM SOOV.ee Üle 24 000 kuulutuse iga päev! www.soov.ee http://www.soov.ee Uudised mobiilile Saada SMS sisuga PM numbrile 12567 ja uudised tulevad ise Sinu juurde! http://www.emt.ee/wwwmain?page... Reklaami siin... VIIMASED KOMMENTAARID autor Pikemalt: Õnn on ei ole rahas, vaid selle jaotumuses Kadunu Friedman nägi riigi esmaste ülesan... Teised kommentaarid Enne Nobeli preemiat 1976. aastal oli ta silma paistnud rahateoreetiliste ja inflatsiooniuurimustega. Ainult raha massi riiklik reguleerimine määrab inflatsiooni taseme ja seega ka majanduse ebastabiilsuse taseme. Ebastabiilsuse just selle tõttu, et kõrge inflatsioon hävitab rahvusliku hoiustamiskalduvuse, õhutab hankima lühinägelikke riskantseid välislaene, lööb eriti vaeste tasku pihta ja suurendab sootsiumi majanduslikku lõhestumist – viib sotsiaalkapitali kängumiseni ja halvab koostöövõimet. Eelöeldu põhjal on muidugi eriti meeldiv jälgida, kuidas meie kodukootud pangandusgeeniused arendavad järjest uusi monetaar-teoreetilisi originaalmudeleid. Viimasel ajal on selles osas eriti silmapaistvad need kommertsmudelid, mis põhinevad imaginaarsetel ketšupiplahvatustel justkui mulgikapsavabrikutes. Huvitav on see, et need plahvatusmudelid suudavad looritada juba galopeeriva inflatsiooni meie kinnisvaraturul või siis meie keskpanganduse «paradigmaatilise pädevusvõimetuse» mudelit.

Etkar Sawisaar, meie ajastu Milton Friimann!!!

Etkar Sawisaar, meie ajastu Milton Friimann!!!

Etkar Sawisaar, meie ajastu Milton Friimann!!!

Etkar Sawisaar, meie ajastu Milton Friimann!!!

Kaks pikka artiklit on jumala õiged.Midagi ei ole lisada ja midagi ei tahaks vähendada.Selle sisu mõistmiseks ei ole palju mõistust vaja kui paistab,et mõnel ei olnud sedagi.Luges-ja lühis.Näete -peale neid artikleid mõnel kolp suitseb.