Rääkige siis ka kes kaabakas andis idee Harju tänava sõjavaremetele liuvälja rajada.
Sellist jõhkruse tippu annab mäletada ajaloos kaua.
Autorit tahaks teada!

kui see paik oleks tollasele buumile omaselt hoonestatud ning sinna näiteks mingi lustlik striptiisiklubi sisustatud? Nüüd on sel kohal siiski avarust ja õhku ning linnarahvas saab end tervislikult liigutada.

eelmisele: ikka ikka....kaks võimalust ainult oligi....liuväli või stripiklubi.

Kas sinu lähedaste mälestuspaigas on üks nendest? Oled rahul?
Käid tihti oma suguvõsa mälestuspaigal uisutamas?

1942. aaasta 23. märtsil küüditati USAs 100 000 jaapanlast kui julgeolekurisk.
USA sakslased olid juba enne küüditatud.

Noh need asjad ei tule arvesse - kõik need küüditamised toimusid ju Suure Võidu nimel!

Kesknädala rubriigis "Ajalugu" avaldatud teadet "Vene ajaloolane räägib küüditamistest Eestis"?

Washington Post (7.02.1988) toob ära sionist Vladimir Jabotinsky kirja (2.11.1939) oma mõttekaaslastele , kus soovitab palestiinlasi küüditada samamoodi nagu seda varsti kavatsetakse teha Balti riikides eestlaste, lätlaste ja leedulastega.

29.novembril 1947. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu resolutsiooni nr.181 kahe riigi - araabia ja juudi riigi loomise kohta inglaste mandaatmaal Palestiinas.
Jeruusalemm pidi jääma rahvusvahelise eristaatusega linnaks ÜRO egiidi all.
Juudid arvasid aga teisiti ja 2.detsembril algas 750 000 araablase küüditamine. Araabia linnad Haifa ja Jaffa tühjendati täielikult, sama juhtus ka 400 araabia külaga.Oma kodudest aeti minema ka kristlastest palestiinlased. Deir Jassinis toimus 1948.04.09 massimõrv.
Nii sai alguse palestiina põgenike probleem ja kõik sellega siiani veritasul kaasnev, millest kirjutab juudi rahvusest ajaloolane Benny Morris oma uurimuses “The Birth of the Palestinian Refugee problem 1947-1949” Cambridge 1988.
ÜRO eriesindaja Lähis - Idas rootslane krahv Bernadotte, kes oli ÜRO resolutsiooni autor, tapeti kättemaksuks sionistide poolt.
http://www.palestineremembered.com/Acre/Palestine-Remembered/Story596.html

Viimases Õpetajate Lehes meenutab telemees Märt Müür oma saatust. Sellest loost joonistub järjekordselt välja eestlaste endi panus rahvuskaaslaste deporteerimisse:
"Olime küüditatavate nimekirjas, sest isa Martin, kes enne sõda oli kaitseliidu kompanii abipealik ja sõja ajal Suislepa omakaitse rühmapealik, läks 1944. aastal metsavennaks ja oli ikka alles tabamata. Tema saadi kätte alles pool aastat hiljem, mil ta tulevahetuses kagebešnikutega haavata sai. 2007. aastal pani kaitseliit meie kunagise elumaja seinale Viljandimaal Kivilõppe külas Matsimärdi talus isa sajandaks sünniaastapäevaks mälestusplaadi.
Meie olime määratud asumisele Baraba steppi Tebisski sovhoosi. Ümb­rus oli troostitu, kilomeetrite kaupa lagedat soolakulist maastikku, kus ei kasvanud muud kui vaevakased ja pajuvõsa. Lähima kuuseni võis olla 300 kilomeetrit. Kirjeldan loodust, sest see näitab, kui näljas me olime. Metsas ikka midagi söödavat kasvab, aga mitte seal. Meid päästis näljasurmast see, et ema töötas lüpsjana ja tõi väikese pudeliga piima koju kaasa. See vargus võis olla eluohtlik, aga ta ei jäänud vahele. Küll aga oli keegi kodukülas tema peale keelt kandnud – ta oli naiskodukaitse liige – ja 24. veebruaril 1953 ta meie pajuvitstest punutud ning savi ja loomasõnnikuga kokku mätsitud seintega tares arreteeriti. Mina ja mu kaks aastat vanem õde saadeti lastekodusse, vanem vend ja vanaisa pidid ise hakkama saama."