Eesti Vabariik oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud NL-ist lahkumiseks vajalikkku kvalifitseeritud häälteenamust kokku nagu NL-i konstitutsioon ette nägi!
Ülo Nugis on kirjutanud, et Moskvas putš käis ja putšistide võidu korral oleks meid saanud väga lihtsalt konstitutsiooni rikkumise eest kohtu alla anda. Oli üks sobiv saadik, kellega peeti korduvalt läbirääkimisi, aga tulutult. Selle saadiku nimi oli Kaido Kama.
Nõukogude Liidu konstitutsiooni järgi oli Eesti Vabariigil vaja 70 Ülemnõukogu liikme häält, et NL-ist välja astuda. Kokku saadi 69. Üks hääl jäigi puudu ja seega on 20. augusti 1991. aasta otsus tegelikult juriidiliselt tühine! Sellele vaatamata pigistas Nõukogude keskvõim silma kinni ja aktsepteeris Eesti Vabariiki 1991. aasta 6. septembril iseseisva riigina.
Mingist okupatsioonist või selle lõpetamisest polnud juttugi, õigus iseseisvuda lähtus NL-i konstitutsioonist.
Veel samal aastal allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, järgnesid juulilepped. Omandireform näitas seda, et selles valdkonnas on Eesti ise NL-i õigusjärglane…

http://www.sahinad.ee/eesti-uudised/item/3311-ponev-kuid-varjatud-eesti-ajalugu?mid=55

Eelpool on märgitud: "Nõukogude Liidu konstitutsiooni järgi oli Eesti Vabariigil vaja 70 Ülemnõukogu liikme häält, et NL-ist välja astuda. Kokku saadi 69. Üks hääl jäigi puudu [ülisuur rahvuslane Kaido Kama keeldus hääletamast - ei tea, kas igatses kodusõda või lootis ära teenida au- või häbisamba] ja seega on 20. augusti 1991. aasta otsus tegelikult juriidiliselt tühine! Sellele vaatamata pigistas Nõukogude keskvõim silma kinni ja aktsepteeris Eesti Vabariiki 1991. aasta 6. septembril iseseisva riigina." Ühesõnaga, Nõukogud võtsid ja Nõukogud andsid [iseseisvuse]. Kahtlemata kujunes see pettumuseks teatud "vabadusvõitlejatele", kes oleksid soovinud vägivalla puhkemist, et rahuldada oma verejanu.

http://www.kesknadal.ee/est/g2/otsing?lk=2&extra=2&otsiprofiil=2&otsi=j%C3%BCri%20kadak&tyyp=yld
Eestlase ajalugu on üks suur müstika

Erukolonelleitnant Jüri Kadak sai avalikkusele laiemalt tuntuks 1999. a. talvel, kui ta tolleaegses Sõnumilehes avaldas 42-osalise skandaalse järjejutu "Mängusõda". Ehkki selle tegelased ja nende kaasajooksikud olid huvitatud, et teha kirjapandu autor maatasa ja tunnistada ta debiilikuks, ei osanud ka kohus esitatud süüdistusmaterjalidega muud teha, kui otsida sõnavääratusi ja neid suvaliselt tõlgendada. Jüri Kadakuga ei juhtunud midagi – ta töötas järgnevalt nii juhtivatel kohtadel kõrgkoolides kui ka valitsusvälise julgeoleku- ja poliittehnoloogia eksperdina. Hiljuti kaitses ta doktoriväitekirja rahvusvahelise julgeoleku valdkonnas. „Mängusõja" asjaosalistel tuli aga hüvasti jätta kõrgete riiklike ametikohtadega.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=1104
1993. aasta oktoobris ilmusid avalikkuse ette nimekirjad isikutest, keda tulnud riigipöörde korral represseerida.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/usa-viimane-suursaadik-noukogude-liidus-keeldus-augustiputsi-telesaates-osalemast.d?id=55626420
USA viimane suursaadik Nõukogude Liidus Jack Matlock keeldus osa võtmast 1991. aasta augustiputšile pühendatud telesaate lindistusest.
Matlock märgib ka, et saatesse ei ole kutsutud uurijaid, kes putšiga tegelesid. Kutsutute hulgas ei ole endise suursaadiku sõnul ka Gavriil Popovi, kellel oli informatsioon plaanitava riigipöörde kohta. „Teie saate osalejate hulgas on kõige järgi otsustades üks riigipöörde organiseerinud grupi liige (Jazov) ja mitmed Jeltsini kaastöötajad, kellest kaks reetsid ta 1993. aastal, tegutsedes selgelt ebaseaduslikult. Kus on aga need, kes seisid lähedal Gorbatšovile ja kellelt võib oodata vähem tendentslikku käsitlust tollaste sündmuste kohta?“ küsis Matlock telekanali NTV esindajatelt.

1993. aasta märtsis, kui Soome lahe piiriküsimust riigikogus arutati, ei esitatud tõsiseltvõetavaid põhjusi, miks merepiiriga vabatahtlikult Soome lahe keskosast taandutakse. Kas teie loobuks kinnistu puhul ilma mingi erilise põhjuseta tuhandest ruutmeetrist naabri kasuks? Ei loobuks ju. Toonane välisminister Trivimi Velliste ütles, et see on vabatahtlik poliitiline enesepiirang!

EL-iga ühinemisel sai Liivi laht räimevarude kaitseks eristaatuse, mis tähendab püügiõigust ainult Läti ja Eesti kalalaevadele ning -paatidele. Ühtlasi tähendab ELiga liitumine Eesti ja Läti aastatetaguse kalariiu lõppemist.
Oli ju Tiit Vähi valitsus 12. juulil 1996 sõlminud toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks. Ühtlasi tähendab see aastaid kestnud räimesõja lõppu Eesti ja Läti vahel. Ilma eristaatuseta oleks pärast 1. maid võinud Liivi lahte, väljapoole Eesti ja Läti 12miilist territoriaalvett, tulla kala püüdma ka teiste liikmesriikide Läänemere kalalaevad.
Lisaks:
Henn Põlluaasa raamatut " Eesti - Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine? " Kirjastus "Kunst" 2010.
http://www.raamatumaailm.ee/taxonomy/term/8499

„Uudisteagentuur Associated Press teatas, et USA ja NLiidu vahel on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Washington vastutasuks Moskva jätkuvale toetusele Pärsia lahe sõjas pehmendab oma suhtumist Balti küsimusse. AP teatel olevat Ühendriikide ametiisikud alustanud Balti separatistide veenmist rahvaküsitluse vajalikkuses, et selgitada välja suhtumine iseseisvusdeklaratsioonisse. („Päevaleht” 02.02.1991).

„Eile hommikul jõudis USA- ja Kanada visiidilt tagasi EV ÜN esimees Arnold Rüütel koos teda saatnud EV ÜN esimehe sekretariaadi juhataja asetäitja Raul Mälguga. EV välisminister Lennart Meri koos saatjatega jäid veel Kanadasse. Lennujaamas rääkis Arnold Rüütel lühidalt oma visiidi käigust. Lisaks vestlusele USA presidendi George Bushi ja riigisekretär James Bakeriga kohtus EV ÜN esimees veel USA esindajaga ÜRO inimõiguste komisjonis Ken Blackwelliga ning teistega, „kes mõjutavad rahvusvahelist poliitikat”. Teema oli sama ka riigisekretär Bakeriga, seal käsitati probleeme aga detailsemalt. Arnold Rüütel: „Juttu oli läbirääkimistest, nende juriidilistest alustest. Baker kinnitas: ei maksa kramplikult kinni pidada nn. õigusliku järjepidevuse momentidest”. („Päevaleht” 02.04.1991)”

USA suursaadik Eestis Robert C.Frasure: „USA-l pole otseselt Tartu rahulepingu kohta mingisugust ametlikku seisukohta,” ja lisas isikliku arvamuse, „kuid minu arvates ei peaks praktilisi probleeme lahendades olema liiga kinni juriidilistes seikades,” („Postimees” 23.07.1993)

Rootsi peaminister Carl Bildt: „Rootsi on tunnustanud Eesti iseseisvust praegu kehtivais piires ja ei kavatse seepärast sekkuda mingeisse piiritülidesse” („Eesti Ekspress” 19.03.1993).

Nn. põhiseaduse referendumi eel olid aga nii Toompea esindajate kõnepruugis kui ka pressis okupatsiooniväed muutunud sõbraliku naaberriigi Venemaa vägedeks ehk võõrvägedeks. Et
antud juhul on taas tegemist otsese USA-poolse mõjutusega, annab tunnistust USA armee kolonel Tõnu Toomepuu intervjuu „Võõrvägede staatus rahvusvahelise õiguse järgi” („Rahva Hääl” 28.04.1992).

Väga hea, et Kesknädala kommentaariumis saab lugeda niisuguseid erinevaid arvamusi, mis rikastavad meie maailmapilti ja tuletavad meelde olulisi seiku uusimast ajaloost, mida kahjuks üritatakse kirjutada võimulepääsnuile kasulikuks ja mugavaks. Nõnda tehti ka 1930. aastate lõpul, mil agarasti kujundati n-ö patriootilist mõtlemist, mida rahvas olulisel määral kandis endas taasiseseisvumiseni ja mille pahupidistumine on põhjustanud paljudele kibedat pettumust uues Eesti Vabariigis (see pidavat olema küll endise jätk - eriti praalis sel teemal Lennart Meri -, kuid on ikkagi täiesti uus ilming, ja just halbu jooni edasi kandes ja arendades).

1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.

1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

Mihhail Gorbatšovi kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohliga, selgub, et kantsler ei olnud Baltimaade iseseisvumisega nõus.

“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”

Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Nõukogude Liiduga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega.

„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).
USA keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918 vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. ( USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.)

Nüüd on selgunud, et Wall Street finantseeris bolševikke, et kehtestada oma režiim Venemaal ja sellest pidi lähtuma ka USA valitsus.
http://www.paksplace.com/skull&bones.htm

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite USA ja NSV Liidu vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994).
See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Okupatsiooni eeltingimuseks on sõjategevus riikide vahel ja ka pagulasvalitsuse saab moodustada vaid sõja olukorras. Sõjategevust Eesti ja NLiidu vahel aga ei olnud.
Tolle kokkuleppe tagajärjed on kaugeleulatuvad ja neid on tunda Eesti vabadusvõitluses tänaseni.
Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.

Kui pagulaspoliitikud (Uluotsa - Tiefi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Rahvasteliit lähtus sellest, et Nõukogude Eesti astus ise Rahvasteliidust välja 1941. aasta 6. augustil ja lähtus Johannes Varese valitsuse järjepidevusest.
Rahvusvahelise õiguse järgi saab luua eksiilvalitsuse vaid sõja olukorras. Näiteks, nii loodi II maailmasõja ajal Prantsusmaa, Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused Londonis.
Eesti presidendi Konstantin Pätsi poolt ametisse nimetatud Johannes Varese valitsus (andis presidendile vande 1940. aasta 21. juunil), mis oli tunnustatud nii Rahvasteliidu ja hiljem ka ÜRO poolt ning sellest lähtuti ka Teherani - Jalta konverentsidel, oli II maailmasõja ajal eksiilis Nõukogude tagalas Jaroslavlis, Eesti Laskurkorpus sõdis liitlaste poolel.
1953. aastal moodustati Norra ranniku lähedal neutraalvetes koguni kaks Eesti eksiilvalitsust, mis olid rahvusvahelise õiguse seisukohalt tühised ja mitte ükski riik neid ka ei tunnustanud. Ühte neist juhtis peaminister presidendi ülesandeis August Rei ja teist peaminister presidendi ülesandeis Alfred Maurer. Leedukate ja lätlaste poolt sarnaseid mõttetuid eksiilvalitsusi ei loodudki.

http://www.pealinn.ee/index.php?pid=132&nid=7754&lang=5&jsback=1

Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise haamrilöök 20. augustil 1991 kell 23.03 kuulutas välja Eesti riigi taasiseseisvumise. Riigipöördekatse Moskvas oli alanud juba päev varem, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud. Miks?
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.

Palju tsiteeritud on Hallastet: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?» Sapine oli ka Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Huvitava hinnangu neil kahel päeval Ülemnõukogus toimunule annab Arno Almann: «On täiesti selge, et kui iseseisvusotsus oleks realiseeritud ilma Eesti Komiteeta, siis ei oleks eestikomiteelased oma tänast rolli enam mitte kuidagi suutnud kätte võita. /---/ Täna aga võivad eestikomiteelased öelda, et nad olid protsessis osalised. Nad kirjutavad sellest ning mida aeg edasi, seda suuremana oma rolli kujutavad. Esialgu kirjutati, et Ülemnõukogu tegi otsuse ja kutsus ka Eesti Komitee juurde. Nüüd aga räägitakse juba sellest, et põhilised tegijad olid Eesti Komiteest ja mõned Ülemnõukogu liikmed tulid nende juurde.»

Kuhu kadus 23 saadiku avaldus?

Kummaline lugu juhtus ka Peet Kase koostatud nn 23 saadiku avaldusega, mis esitati selleks, et Ülemnõukogu juhatus lõpetaks iseseisvuse küsimuse ignoreerimise. «Seoses sellega, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine läbirääkimiste teel N. Liiduga ei ole praeguses poliitilises olukorras enam võimalik, töötada välja ja võtta vastu käesoleval istungil Eesti Vabariigi seadus Eesti Vabariigi staatuse määratlemisel iseseisva riigina,» nõuti Ülemnõukogu juhatajale esitatud eelnõus. Paraku on see dokument kuhugi kadunud ja sellest on säilinud vaid mustand. Ka on kadunud Kase selgitava sõnavõtu stenogramm. Seetõttu pole ka võimalik tuvastada, kes täpselt olid need allkirja andnud 23 saadikut.

Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. Juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.
http://www.nommevalitsus.org/?p=306

Dr.Peter Kleist, endine Idaalalade Riigiministeeriumi ja tollane Väliministeeriumi ametnik sai välisminister von Ribbentropilt septembris 1944 ülesande koostada iseseisvuse statuut Eesti ja Läti jaoks.
Saksa Välisministeerium tegi 24.02.1945 ametliku teadaande, millega tunnustas Eesti iseseisvust.

Kuidas me vabanesime?

Kuidas loodi RR?

Millised ja kes olid Nõukogude Liidu tegelased?

Kes töötas Eesti poolt ja kes Eesti vastu?

Lugege raamatut Peaminister - Eesti lähiajalugu 1990 - 1992 -

____________________________

Loomulikult on seal kirjutatud ainult ühest vaatenurgast lähtuvalt, aga lugege ka teiste autorite raamatuid, siis saate mitu seisukohta teada.

http://www.opleht.ee/?archive_mode=heading&headingid=2056

„Kes hüüdis Kuku klubis „Elagu vaba Eesti!”?” – selle küsimusega pinnis KGB teda Nõukogude ajal. Kuna dissidentidest sõbrad olid noorele Lapinile õpetanud, et ülekuulajatele ei tohi midagi üles tunnistada, vastas ta, et klubis oli suur sumin ja kuuldavus halb, pealegi oli ta veini joonud jne. Pääseski tulema.

http://www.epl.ee/news/online/laar-kavatseb-saksa-vormis-sodinud-mehed-ametlikult-vabadusvoitlejateks-tunnistada.d?id=63687978

Laar ja vabadusvõitlus?

Need on niisama vastuolulised, nagu on kult ja rukis.

____________________________

Aga Saksa vormis sõdinud mehed vabadusvõitlejateks kuulutada?

Miks mitte, kui nad sõdisid Eesti eest.

Kui Hitlerliku Saksamaa eest, siis kindlasti mitte!

Kui ma lugesin seda lugu, mis oli antud lingil (
http://www.epl.ee/news/online/laar-kavatseb-saksa-vormis-sodinud-mehed-ametlikult-vabadusvoitlejateks-tunnistada.d?id=63687978)

siis pean ma ütlema, et see on igati õige ettepanek Laari poolt.

Kui Laar selle ellu ka viib, siis tema aktsiad minu silmis kohe tõusevad.

Documents of British Foreign Policy; vol.VI – 1939, London 1953

Kirjeldatakse Saksa luure vabat tegutsemist Eestis nii Inglise kui ka Nõukogude luurete huvide vastu. EW kindralstaabi 2. osakond muutus Saksa sõjaväeluure Abwehr filiaaliks.
Eesti ja Soome eriteenistused olid enne II maailmasõda peamisteks Abwehri infoallikateks.
Tihe koostöö oli polpolil (kapol) omakorda Saksa Gestapoga.
Eesti suunal tegutsesid ka Abwehrstelle Königsberg ja Kriegsorganisatsion Finland ehk Cellariuse Büroo, mis rajati Soome 1939. aasta keskpaiku. Koosseis oli Cellariusel kirev: venelased, baltisakslased ja eestlased (Vellner, Kurg, Horn, Kristian jt). Lisaks asus Mannerheimi peakorteri juures Saksa luure osakond – “Gruppe Bertha”.
1939. aasta novembris saabus Kaunasesse Gestapo emissar Graefe. Nõukogude baasid kujutasid Saksamaale ohtu ja vajalik oli koostöö Balti riikide eriteenistustega.
1939. aasta juunis lõi Abwehr sideohvitseri (fregatikapten Cellarius) koha EW kaitseväe staabi 2. osakonnas.

Prantsuse luure ettekanne Tallinnast 1939. aasta lõpul.

Kindralstaabi ülem Nikolai Reek (Bazõkov) sai Saksa luurelt palka.
Eesti ja Saksa luured tegid koostööd ka Inglismaal, Prantsusmaal, Poolas jt maades spioneerides.
Eesti rahvas peab täitma valitsuse otsuseid, mida on dikteerinud Saksamaa. Saksa luure on seega saavutanud Eestis suurepäraseid tulemusi.

Reichssicherheitshauptamt 10.01.1940

Dokumendis tuuakse ära, et EW on andnud korduvalt Abwehrile NL-i kohta sõjalist informatsiooni.
Teade Ausland Abwehri tegevusest Eestis 23. 01. 1939
Abwehr paigaldas Eesti – Vene piirile kaugvaatlusseadmeid ja seadmeid Punaarmee ja laevastiku side jälgimiseks.
Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Eestit külastasid nii Abwehri ülem admiral Canaris kui ka Wehrmachti maavägede staabiülem Halder. Eesti kindralstaabi ülem Nikolai Reek kutsusti kahel korral ka Hitleri sünnipäevale. Hitlerjugend demonstreeris oma marsisammu skautide Rannapungerja laagris.
1940. aasta märtsi alguses saabus Politseitalituse direktor Johan Soomani juurde ta endine alluv ümberasuja parun Uexküll, kes vahendas Saksa sõjaväeluuret Abwehr. Abwehri ohvitserid Klee ja Remmelmeijer saabusid aprillis, kohtusid siseminister Jürima’ga, informeerides eestlasi ka sellest, et peale sõja lõppu Läänes alustab Saksamaa sõda NL-i vastu. Seega olge samuti valmis!