http://publik.delfi.ee/news/inimesed/uhe-perekonna-tahtis-nadal-eesti-uueks-presidendiks-voib-saada-asja-abielu-lahutanud-raimond-kaljulaiu-poolode?id=75741119

Ühe perekonna tähtis nädal: Eesti uueks presidendiks võib saada äsja abielu lahutanud Raimond Kaljulaiu poolõde.

EW järjepidevusele vastaks isehakanud president!

24.04.1938 valiti K. Päts Eesti esimeseks presidendiks. Presidentaalne vabariik oli nüüd juriidilis-konstitutsiooniliselt vormistatud.

mida tähendab sõna presendentaalne vabariik.

ei valitud nilsoni marinat kuigi E-ooravate meedia mõni päev
talle 2oo% toetust serveeris AI AI aga peaministri toetust mis
on juba NULLILÄHETANE UNUSTATI 5+´´tõstmatta???

Ta tegi kõik selleks,et venemaaga sõbralikke suhteid hoida.Pakkus välja isegi,et Eesti võiks kuuluda Venemaa Föderatsiooni.Poolal ja Soomel oli plaan moodustada Varssavi kaitse pakt,kuhu oleksid kuulunud ka Eesti ja Läti kuid Päts oma positsiooni Põllumeeste kogus ära kasutades kui suurimas erakonnas,tegi kõik selleks,et just Nõukogude Venemaa huvid oleksid esindatud ja töötas igati selle kaitsepakti vastu ning seetõttu seda kaitsepakti ei tekkinud.Venemaa,Pätsi kaudu soovitas igati Eestil mitte luua sõbralikke suhteid oma naabritega,välja arvatud venemaa.Kuna Jaan Tõnisson oli üdini isamaaline siis nad omavahel üldse läbi ei saanud sest Päts tegi kõik selleks,et Venemaale vastu tulla.Tuli vastu kõikkidele Venemaa soovidele ja laskis vabalt Eesti okupeerida,kuigi Eesti oli toll korral sõjaliselt väga hästi relvastatud isegi rohkem kui Soome,kus siis Eesti ohvitsere tapeti maha nagu lambaid ja osad küüditati Siberisse,kuhu enamus ka jäid.

Kas loed neid memuaare,mida lubas kirjutada riigipöördega võimu omale haaranud Konstantin Päts.Olles vahevalitsuse ajutine peaminister ja kartes Vabadussõjalaste valimisvõitu,korraldas K Päts koos J Laidonäriga riigipöörde.Peale seda suleti kõik väljaanded mis ei olnud diktatuuri meelsed.Niimoodi kujundati meedia abil Pätsust rahva Suur Juht nagu seda oli Venemaal Stalin.Loe rohkem osalejate dokumentaalseid kirjutisi ja tutvu ka ajaloolaste väljaannetega,saad selgema ülevaate.Mitte keegi enam Pätsu kultust ei propageeri ja keegi ei keela ka teda ülistada kuid faktid jäävad faktideks.

Oma rahva ja riigi patrioodi K. Pätsi pikka aega kestnud organiseeritud mahategemine ja halvustamine on osa neoliberaalide, keda Eestis hetkel esindavad ELi oblastivolinikud lapspeaminister ja tema klikk, kampaaniast, juhtimaks kõrvale tähelepanu nende endi teostatavast eesti rahva kestmisele hukatuslikust poliitikast.

Võiks lisada et Pätsi aeg oli Eesti riikluse ja rahvuse õitseaeg, mil talud ja külad olid täies elujõus kusjuures I vabariigi teiseks kümnendiks oli tekkinud ka tolle aja kohta arvestatav tööstus. See oli omas ajas muinasjutuline õitseng, millest praegu oleme väga kaugel.
Hetkel oleme jõudnud vähemalt suveräänsuskaotuse esimesse faasi – provintsistumisse, perifeerse poolriigi seisundisse, saateks võimutseva kliki rahvuslusvastane poliitiline suund (neil p...vestidel olevat oma rahva pärast häbi, nagu nad ise deklareerivad).

Soomest Poolani ulatuva Balti Liidu loomise nurjumise tegelikud põhjused

1920. aastate algul nõudis parlamendi väliskomisjoni esimees J. Laidoner, et Eesti välispoliitikas tuleb silmas pidada kolme prioriteeti:
tugineda Rahvasteliidule ja selle kaudu kollektiivsele julgeolekusüsteemile;
arendada võimalikult mitmekülgset koostööd demokraatlike lääneriikidega, kõigepealt Suurbritanniaga;
saavutada Soomest Poolani ulatuva Balti liidu loomine.

Inglased lähedaste liiitlastena, kuigi nende eskaader oli Vabadussõja päevil toetanud meid oma kohalolekuga nii poliitiliselt kui (vähemal määral) ka sõjaliselt, langesid aga varsti mägnust välja sel lihtsal põhjusel, et sõdadevahelisel perioodil ei pakkunud Eesti sugune väikeriik maailmaimpeeriumile enam küllaldast huvi andmaks meile julgeoleku kindlustamiseks siduvaid lubadusi.

Viisikpakti (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola) aga takistas püsivalt jätkuv Poola-Leedu konflikt seoses Vilniuse vallutamisega Poola poolt 1920ndal aastal. 1922 aga keeldus Soome ratifitseerimast Soome, Eesti, Läti ja Poola samal aastal sõlmitud koostöölepingut lihtsal kaalutlusel: Balti riike ähvardab Venemaa poolt suurem oht kui Soomet ning lõunanaabritele garantii andmine võib Soomet kahjustada, tõmmates maa konflikti, kus pole kerge kaotuseta väljuda. Seega, hoolimata sellest, et Eesti ja Soome intelligents koos ärksama osaga rahvast võis unistada Soome sillast ajas põhjanaabrite valitsuses veidi teistsugust joont, lähtudes eelkõige oma maa huvidest. Soome, lugedes end Põhjamaaks hakkas lähenema hoopis Skandinaaviale.

20.07.1923 deklareeris Laidnoner Riigikogu väliskomisjoni istungil: “Kui me Balti liitu 5-ga ei saa, teeme neljaga; ei saa neljaga, teeme kolmega; ei saa kolmega, teeme kahega.”

Kuna Soome ei tahtnud ja Leedul oli konflikt Poolaga tuligi leppida vaid Eesti – Läti alliansiga.

Nii saigi Laidoner 1939. aasta sügisel üksnes sedastada: “Praegu ei ole meil seljatagust ja see on meie suurim nõrkus. /…/ Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie teame, et sel ja sel ajal, siis võitleksime.”

Aastal 1936 korraldas Päts kehtivat põhiseadust eirates rahvahääletuse Rahvuskogu moodustamiseks, mille ülesanne olnuks muuta põhiseadus. Kummaliselt läbiviidud hääletusel sai Rahvuskogu 75% poolthääli, mida Pätsi poolt kontrollitav ajakirjandus tõlgendas kui suurt poolehoiuavaldust Pätsile. Fakt on aga, et see hääletus ei olnud demokraatlik. Vahepeal oli viidud vanglatesse veel üle 700 inimese ja kogu riigi propaganda- ja administratiivmasin pandi tööle poolthääletamise kasuks. Igasugune poolehoid vastuhääletamisele oli keelatud ja vastu hääletama kutsujaid koguni karistati. Esimest korda tuvastati Eesti valimistel ka laiaulatuslikku võltsimist. Need valimised olid seetõttu mõnevõrra sarnased Nõukogude-aegsete valimistega.
Rahvarinnet tunnevad tänapäeval eestlased laulva revolutsiooni ajast. Aga juba 1936. aastal moodustas valitsus Rahvuskogu liikmeskonna valimiseks “Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde” (RR).
Oma kandidaatide tutvustamiseks ja kiitmiseks ning teiste halvustamiseks oli RRil täielik sõna-, koosoleku- ja trükivabadus. Kõikide teiste kandidaatide suhtes jäid kehtima kõik eneseavaldamise kohta varem kehtestatud kitsendused. Valimiseelne olukord muutus nii ebademokraatlikuks, et neli endist riigivanemat esitasid selle kohta Pätsile memorandumi, mis avaldati Helsingis. Suurelt osalt boikoteerisid demokraatiat nõudvad Pätsi vastased valimisi. Nii kujuneski olukord, kus kaheksakümnest valimisringkonnast viiekümnes oli üles seatud ainult Pätsi Isamaaliidu kandidaadid. Valimised toimusidki ainult 30 ringkonnas. Oponeerimata kandidaadid loeti valituks ilma hääletuseta.
Rahvuskogu valmistaski uue põhiseaduse ja see pandi maksma Pätsi dekreediga, ilma rahvahääletuseta. Uus põhiseadus astus jõusse 1. jaanuaril 1938. Seda võib nimetada Pätsi põhiseaduseks. Tema toimetamisel ja tema poolt kehtestatud valimisreeglite alusel loodi Rahvuskogu, põhiseaduse kava, tema juhtimisel võeti see Rahvuskogus vastu ja tema dekreediga see kehtestati. Võrreldes eelnevaga, vähendas see rahva õigusi, suurendas riigipea võimu ega garanteerinud enam kategooriliselt kodanike põhiõigusi. Nõnda kehtestatud riigikord ei olnud enam rahvavalitsuslik-parlamentaarne. See oli uus riigikord millele peaminister Eenpalu pani nimeks “juhitav demokraatia”.

oponent, tabatuna räigelt võltsimiselt viisikliidu loomise nurjumise asjaolude valgustamisel, laulab nüüd hoopis teisel teemal;

juba oma esimeses kommentaaris ütlesin, et see, mis Päts ja Laidoner 1934. aastal toime panid, oli riigipööre. Riigipööre, kui ta ikka riigipööre on, on alati ebaseaduslik. Nii et asja sai nimetatud õige nimega. Teine küsimus on see, et kriitilistes situatsioonides juhindutakse mõnikord mitte õigusest vaid rahvuse huvidest või julgeolekust. Ega Hruštšovi poolt Kuubale, sadakond kilomeetrit USA rannikust, tuumalaengut kandvate rakettide paigutamine polnud ju vastuolus ühegi õigusaktiga, ometi oli USA nende eemaldamata jätmisel valmis alustama sõda:
ka Pätsi-Laidoneri 1934. aasta riigipööret tuleb vaadelda selle aja olustikus: mõne fašistliku liikumise tunnusega vabadussõjalaste poolt võimuvõtmine muutus reaalseks, taustaks Soome lapualaste Mäntsälas toimunud mäss; selles situatsioonis diagnoosis Päts, et rahvas on haige, mistõttu tuleb temal tegutseda otsustavalt, ennetades võimu üleminekut;
mõni aasta hiljem, diagnoosides rahva tervise paranemist, andis Päts kehtestunud autokraatiale tagasikäigu, rõhutan, olukorras, kus Euroopa üldiselt liikus „kõva käe“ režiimide suunas, lastes välja töötada uue Põhiseaduse, mille loomisel tal endal juristina oli muidugi samuti kaalukas roll;

pärast Vabadussõda olid Eesti poliitmaastikul suured tegijad vasakpoolsed erakonnad, kellede ideoloogia leidis siis väljenduse riigi esimeses üliparlamentaristlikus Põhiseaduses, põhjustades oma praktilises toimes järgnevalt kümneid valitsuskriise ning viies rahva tüdimuseni pidevast poliitilisest „lehmakauplemisest“; just seetõttu Vabadussõjalaste loosung „demokraatia ilma parteideta“ nõnda peale läkski;

uue, vana vigu arvestanud Põhiseaduse jõustumise ning K. Pätsi presidendiks valimisega 24.04.1938 oli presidentaalne vabariik juriidilis-konstitutsiooniliselt vormistatud;

lugeda presidentaalset vabariiki iseenesest juba kuidagi parlamentaarsest halvemaks on sügavalt ekslik; ka meie suur eeskuju USA on presidentaalne vabariik

Kui nüüd meenutada Pätsu siis tegelikult haaras ta vägivaldselt võimu ja kehtestas isikukultuse nagu see toimis nõuk.venemaal.Tulemuseks oli see,et paljud hakkasidki neid kummardama ja vähesed,kes seda ei teinud,tabas kurb saatus.Siit saab järeldada ühte,et peavoolu meedial,teisisõnu propagandal on määrav mõju rahva veendumuste kujundamisel.

Päts oli riigiehitaja, alustades 1904 Tallinna linnavalitsuse ülevõtmisega sakslastelt ja lõpetades osalemisega kolmanda Põhiseaduse väljatöötamisel, millega anti käik tagasi mõõdukalt demokraatliku režiimi suunas.
Pätsi ajal oli ühiskonnaelu keskmes riik kui iseseisev väärtus, mitte üksikisik. Riigipea primaati poliitilises süsteemis pole mõtet ajada segi isikukultusega, veel vähem võrrelda Eestit Stalini Venemaaga; massirepressioone Eestis ei olnud (kui seltsimehed ei loe neiks kommunistidevastaseid protsesse pärast 1924. a võimuhaaramiskatset).

Päts valiti nn. presidendiks ebaseaduslikult ja nö dikaatoriks rahva tahte vastaselt. 67% rahvast oli valinud valitsema põhiseaduse ja sellega ka põhiseaduse koostajad - vabadussõjas riigi teinud mehed. Päts oma nõukogude agentidest nomenklatuuriga võttis relvastatult võimu, laskes veel vabadussõjalaste juhi mõrvata. III nn. Pätsi võimustamise põhiseadus kehtestati ilma rahvahääletuseta kehtima ja ka nn president valiti ainukese kandidaadina kes ka hiljem rahva oma võimuambitsioonide tagajärjena ohverdas kommunistide verisele režiimile

juhm ila, ei vääri isegi vastamist

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/indrek-tarandi-vastus-kersti-kaljulaidi-kirjale-sa-ei-kirjuta-koigile-eestimaalastele-paraku-sa-kirjutad-neile-101-le-kes-tegelikult-haaletavad?id=75776469

Konstantin Päts loovutas 21. juulil igati rahumeelselt oma ameti Johannes Varesele, kutsudes rahvast üles valitsust igakülgselt toetama. Oma viimases ametlikult avaldatud pöördumises Eesti rahva poole ütles Päts: „Ühtlasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mida ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks”. President Päts ütles seda 21. juulil 1940. aastal.
Aastal 1953 saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile Moskvast kiri:
"Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri seltsimees Konstantin Pätsi pidamisele Eestis."
Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille eest seltsimees Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud.
Ja sai teada, et personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest - mida ta tegelikult ka tegi.
Kui poleks puhkenud sõda, oleks K. Pätsi autasustatud Lenini ordeniga. V. Molotovi poolt olid vajalikud ettevalmistused juba tehtud.
Päts ja Stalin olid samaaegselt aastal 1910 Peterburi Krestõ vanglas.
Päts oli ajalehe "Teataja" vastutava toimetajana avaldanud aastal 1905 sotsiaaldemokraatlikus vaimus üleskutseid, mille eest ta algselt koguni surma mõisteti ja oli sunnitud välismaale põgenema nagu paljud bolševike juhidki.
Stalin oli vahistatud kui Peterburi bolševike ajalehe "Pravda" toimetaja.

Vt. ka: http://vapsid.weebly.com/paumltsi-diktatuur.html

Eesti keel on kõrghariduse keel alates aastast 1919.

Kuidas eesti keel sai Tallinna linnas ametlikuks töökeeleks
Roheline Pealinn 24. aprill 2015

1917. aasta 6. augustil toimunud Tallinna volikogu valimistel võitsid vasakpoolsed.
Volikogu esimeheks sai enamlane Jaan Anvelt, aseesimeheks esseer Jakob Ümarik ja linnapeaks enamlane Voldemar Vöölmann. Tuli otsustada 101 liikmelise volikogu töökeel. Vasakpoolsed hääletasid eesti keele, parempoolsed eesotsas Konstantin Pätsiga aga vene keele poolt. Ka Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska tsirkulaar sätestas töökeelena vene keele.

Pärast seda kui president oli peaminister Jüri Uluotsa lahkumispalve rahuldanud ja kinnitanud ametisse Varese valitsuse, võttis president salaja ühendust oma kunagise suure vaenlase dr Hjalmar Mäega. President käskis dr. Mäel põgeneda Saksamaale ja andis talle volitused sõlmida oma äranägemisel EV presidendi nimel Saksamaal lepinguid, mis vähegi aitaks Eesti olukorda leevendada. Dr. Mäe suutis Saksamaale minna koos sakslastest ümberasujatega. Presidendi volitus jõudis Saksamaale aga Saksa saatkonna diplomaatilise postiga.
Dr. Mäe soovitas ka presidendil salaja välismaale põgeneda, millest aga president keeldus. President ütles dr. Mäele, et ta on üksi jäetud, ka Tõnisson ja Mälk tervitavad punaseid.
Saksamaal pidas dr Hjalmar Mäe president Pätsi nimel läbirääkimise sealse välisministeeriumi ametnik dr. Kleistiga.
1941. aasta mai algul sõitis dr. Mäe Helsingisse ja võttis osa Eesti Vabastamise Komitee loomisest. Viimase poolt määrati dr. Mäe Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.
Dr. Mäe määras ametisse ka uue Eesti suursaadiku Saksamaal dr Massakase, sest tema eelkäija oli surnud. 1941. aasta 31. mail esitas Saksamaal elav dr. Hjalmar Mäe Saksa välisminister von Ribbentropile memorandumi, et president Pätsi ja bolševike poolt tekitatud ülekohus tuleb heastada. Samuti palus ta Punaarmees olnud eestlased sõjavangist vabastada ja koju lasta. Seda põhimõtet sakslased üldjuhul ka järgisid.
Aastatel 1941 – 45 oli dr. Mäe Eesti Omavalitsuse juht ja Saksamaa siseminister Himmler kõnetas teda kui peaministrit. Dr .Peter Kleist, endine Idaalalade Riigiministeeriumi ja tollane Välisministeeriumi ametnik sai välisminister von Ribbentropilt septembris 1944 ülesande koostada iseseisvuse statuut Eesti ja Läti jaoks. 1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksa välisministeerium Eesti iseseisvust.

Eesti Vabastamise Komitee koosseis:
dr. Mäe, major Kristian, Kotsar, advokaat Grau, dr. Massakas.
Komitee initsiatiivil loodi ka kaugluurerühm ERNA.

Dr. Mäe kirjutab oma memuaarides, et 1940. aasta juuni keskel toimus Baltikumi pärast võidujooks Saksamaa ja NL-i vahel. Määravaks said vaid mõned päevad või lihtsalt juhus.
Nõukogude allikad on omakorda kirjutanud, et Balti riikide eriteenistused kavandasid 15. juunil riigipöördeid spordifestivalide varjus, millele oleks järgnenud pöördumine abi saamiseks Saksamaa poole. Nõukogude pool vastas sellega, et kuulutas Baltikumis 14. juunil välja õhu – ja mereblokaadi ja 17. juunil toodi Baltikumi täiendavad sõjaväeosad.