Savisaar on Jumal ja Heimar Lenk on tema prohvet maa peal.

Aga vabamüürlased?

Mis vormis see valitsuse "erakorraline istung" toimus? Kas kolme ministri vahelise telefonikõnena?

Peaministri vastuvõtutuba meenutas „sõja-revolutsioonikomitee" staapi. Helisesid telefonid, ringi sagisid sekretärid, nõunikud ja turvamehed, jutulepääsu ootasid peaministri poolt välja kutsutud ministrid ja väiksemad ametnikud. Tööpinge oli meeletu. Mõne aja pärast tuli oma kabinetist Savisaar ja selgitas meile lühidalt, kuhu ja miks minnakse.
Ääsmäe võilattu sõitis päris suur seltskond. Mäletan teiste hulgas toonast ressursiministrit Aleksander Sikkalit ja turvaülemat Jaan Tootsi oma meestega. Seadsime oma auto kolonni sappa ja sõit läks lahti. Kui Savisaar Ääsmäe ladudesse sisse astus, vajus nii mõnelgi kohalikul mehel ehmatusest suu lahti. Ja kui veel meie operaator Heino Veske kaamera käima pani, läks sagimiseks.
Olime suures ruumis, kuhu neli veoautot vabalt sisse mahtus. Ruumi mõlemas seinas oli kümmekond tabalukkudega suletud ust, mis tohututesse külmkambritesse viisid. Aga see, mis meile erilist muljet avaldas, oli põrand – see oli kaetud sõrmepaksuse tökatmusta pori- ja võiseguga. See oli eriliselt libe ja kleepus kingade külge.
Ükshaaval hakati avama külmkambrite uksi. Peaminister vaatas igasse põgusalt üle ukse. Neis leidus üht-teist, aga loodetud võikaste ei hakanud kusagilt silma. Millegipärast jäi aga üks ustest suletuks ja äratas seetõttu erilist huvi. Ka Savisaare tungiva nõudmise peale seda külmkambrit ei avatud, vaid öeldi, et võti on kuhugi kadunud.

Olukorra lahendas üks Savisaare ihukaitsjatest, kes lubas luku lihtsalt puruks lasta. Ja – ennäe! – kohe saabuski kohale Ääsmäe direktor, „kadunud" võti näpus. Raske uks nihkus ragisedes kõrvale, keegi süütas külmkambris valguse – ja meile avanes päris rabav pilt: sajad tohututesse virnadesse laotud võikastid. Neid oli täis terve ladu, maast laeni. Aga see lagi oli ikka väga kõrgel.
Kaasasolnud ressursiministri Sikkali arvestust mööda oli võikaste nii palju, et terve Tallinn oleks sellest kaks nädalat süüa saanud. Võikastidel olevate kuupäevade järgi otsustades käis lattutootmine juba ligi kuu aega. Kui see polnud katse Eesti majandust põhja lasta ja rahva usaldust valitsuse vastu nullini viia, siis mis see üldse oli?
Kohe sealsamas hakati vormistama dokumente, et või varjamist fikseerida. Operaator seisis külmkambri uksel ja filmis veel viimaseid kaadreid, kui minu juurde astus Savisaar. Peaministri käsk oli selge: materjal peab veel sel õhtul jõudma AK-sse! Et kell lähenes juba üheksale, andis Savisaar meile sõidukiiruse suhtes vabad käed. Igale meid peatada võivale liikluspolitseipatrullile pidime ütlema: täidame peaministri eriülesannet!

Kopipeist on tehtud8. novembri 2006 Kesknädala artiklist „Kuidas me Savisaarega võilattu „sisse murdsime”“. autor Kalle Mihkels, kes tollal töötas Eesti Televisioonis ja käis võttegrupiga Ääsmäel kaasas.

see külaskäik lattu maksis Savisaarele mõni aeg hiljem peaministri koha. Oli keegi, kes ei suutnud talle andestada, et või avastati ja müügile lasti. Intriigimeister asus samal tunnil usinasti tegutsema ja sai oma tahtmise. Tundub, et ta ei suuda tänase päevani oma nodi kaotsiminekut Savisaarele andestada, sest intriig kestab aina.

oleks teada saada nende praegugi aktiivsete inimeste (n-ö tegijate) nimed, kelle isiklikke või kelle sugulaste-sõprade huve see tormijooks võilaole kõvasti riivas. Kas mõnel mehel jäigi tema "esimene miljon" seetõttu teenimata?

Mina arvan, et see
Savisaare "külaskäik võilattu" ei maksnud talle kätte, vaid, et see oli väga tänuväärne, et Savisaar päästis Eesti rahva näljahädast. Ja, et Eesti rahvas peaks Edgar Savisaarele väga tänulik olema.