Väljavõte Mihkel Oviiri esinemisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogus 9.Mail 1991.a. /.../ Seoses kahe Saksa riigi ühinemisega , kus töötati väga põhjalikult ja veel kord läbi okupeeritud riigi staatus ka omandiõiguse muutmise aspektist, ja need õiguslikud küsimused, mida tuleb aktsepteerida peale okupatsiooni lõppuja nende küsimuste lahenemist, mis on tekkinud okupatsiooni ajal. Lubage mul tuua need probleemid teie ette. Nagu te teate on kahe Sakse riigi ühinemise aluseks tema ühinemisleping, kusjuures ühinemislepingus oli öeldus , et põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikeleja nende pärijatele. See oli esimene õiguslik dokument. Teine õiguslik dokument oli rahvale kuuluva vara privatiseerimise ja reorganiseerimise seadus 1990.a. 17 juunist. Kolmas, meie tänasele konkreetsele situatsioonile väga tähelepanuväärne seadus oli omandiküsimuste reguleerimise kohta. See seadus tõi välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandamiste suhtes , mis toimus vastavalt okupatsiooni õigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Selle taga olid suured , endise saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil asunud varad, näiteks haaras see 1/3 kogu saksa Demokraatliku Vabariigi maavaldustest. Mis sai edasi? Kõrgeim Konstitutsioonikohus arutas ja langetas 25 aprillil otsuse. Otsuses öeldi, et Saksa seadus lahendamata omandiküsimuste reguleerimise kohta on täies vastavuses rahvusvaheliste õigusprintsiipidegaja see punkt , mis näeb ette , et okupatsiooni ajal toimunud okupatsioonireziimi poolt antud omandi võõrandamine ükskõik mis vormis ei kuulu muutmisele. Seetõttu kohus jättis selle seadusesätte endiseks. Kohus lähtus rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivana peale okupatsiooni lõppemist. Saksamaa Konstitutsioonikohtu otsus on 62 lehekülge pikk. Seda põhjenduslikku osa käsitleb üksteist lehte.

Eesti Vabariigi (nn. parempoolsetest poliitikutest) juhtidel näib ikka olevat mingi täiesti seninägematu, erinev ja nähtavasti ainult neile patenteeritud arusaam Õigusriigist, Võrdse kohtlemise printsiibist, Inimõigustest ja õiguskindlusest. Nagu nähtub ka eeltoodust tähendab õigusriik Saksamaal kui traditsioonilises õigusriigis kooskõlas rahvusvaheliste õigusprintsiipidega seda, et mitte kuidagi ei saa eelistada ühe kodanikegrupi majanduslikke erahuvisid teise kodanikegrupi kes on sündinud, elanud ja planeerinud oma tulevikku olemasolevates (okupatsiooni)tingimustes huvidele ja õiguskindlusele isegi siis kui vastupidine tundub emotsionaalselt õige ning põhjendatud olevat ning kui see läheb isiklike arusaamadega vastuollu. Selleks ongi seadused ja õiguskord! Eestis aga räägitakse palju Õigusriigist , Inimõigustest , kõigi kodanike võrdusest seaduse ees jne. Tegelikkuses hakatakse aga nii Euroopa demokraatiale võõralt kõikki neid põhimõtteid tõrjuma, moonutama ja naeruvääristama ning neist mööda hiilima niipea kui need karvavõrdki takistavad asjast huvitatute isiklikke huve. Kui Saksamaal määravad Õigusriigi põhimõtted, rahvusvahelised õigusprintsiibid ja kodanike õiguskindlus millele alluvad printsipiaalselt, vajadusel ka vastupidiselt iseenese selle hetke tahtele täidesaatev võim. Siis Eestis püüab iga järjekordne võimule tõusnud sõpruskond ümber vaadata ja kehtestada nende huvidele täna vastavaid seadusi ja norme ning nagu näitab erinevus Eesti Omandireformi ning Saksa Kõrgeimas Konstitutsioonikohtus igakülgse kontrolli läbinud praktika Omandiküsimuste reguleerimise kohta vastavalt rahvusvaheliselt tunnistatud põhimõtetele on Eesti arusaam vastavusest rahvusvaheliste õigusprintiipidega sootuks erinev Saksamaa omast. Ei tea , kus on siis õigus? Ei tea kas saksamaal on arusaamadega õigusriigist midagi lahti? Või ei allu Saksamaa Liitvabariik ehk äkki rahvusvahelisele õigusele, või ehk, ei oska Saksamaa kohtunikud rahvusvaheliselt tunnistatud õigusprintsiipidest õigesti aru saada? Kas Saksa kõrgeim Konstitutsioonikohus teeb ebaadekvaatseid otsuseid? Kas tuleks Saksa seadus ning kohtu poolt tunnustatult selle aluseks olev rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte , et tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandamiste suhtes, mis toimus vastavalt okupatsiooni või okupatsioonivõimude otsusele vastavalt Eesti "õigusjärgsete"ja "parempoolsete" arusaamadele ümber vaadata?

Kes teab? Äkki Saksamaa on hüvitanud ajalooliselt ja II Maailmasõjas okupatsioponiga Eesti Vabariigile tehtud kahju?

Täna toimus Toompeal lossi ees baltisaksalstele tagastamise vastu terav pikett, kus olid kõikidele selle seaduse poolt hääletanud saadikute nimelistele piltidele peale kirjutatud "riigireetur". See oli väga mõjus. Urmas Reinsalu - riigireetur, Nelli Kalikova -riigireetur, Avo Üprus - riigireetur, Ken-Martu Vaher- riigireetur, Juhan Parts - riigireetur, Ela Tomson - riigireetur, Marko Pomerants - riigireetur jne jne kokku 47 korda. Sealt läks mööda üks sakasa abilupaar, turistid, ja kui neile selgitati, mis toimub, imestasid nad, miks eesti riigis seda küsimust parlamendis arutatakse. Et Saksamaal tegeleb sellega m ingi hullude tilluke kambake, kellel on küll palju raha, aga üldsegi mitte mõistust. Nad läbi käinud juba Läti, Poola, Tsehhi ja Ungari, igalt poolt on na piitsaga ja riigivõimu ähvardustega välja aetud. Teised riigid on Saksamaad ähvardanud, et kui nende kodanikud jätkavad oma õigustamata eranõuete esitamist, pöörduvad riigid Saksamaa poole sõjakahjude kompenseerimisnõudega. Näiteks Poola nõuab 40 miljonile inimesele tekitatud kahjude kompenseerimist. Sakslased taltusid. Nüüd nad on Eestis. Ja need, kes müüsid meie raudtee, tahtsid müüa Elektrijaamad, tõid kaela suhkrutrahvid - need nüüd tahavad ära anda ka veel eestimaa inimestele kuuluvad majad. Nad täidavad sealt saadava rahadega oma parteikassat - Isamaaliit, Res Publica ja Reformierakond. Ja nad on praegu väga julged, sest nende taha asub kohe president Ilves, sest president Rüütel ei kuuluta iialgi seda lolli seadust välja. Seda te tahtsite, kui Ilvest toetasite - eestlased paljaks ja varad okupantidele. Ilves esitab ju okupantide huve. Ainult keskerakond ja rahvaliit said sellest aru, aga neid ainult sõimati, nende sõna ei lastud kuskil kuulda, ainult see v äike leht siin. Käige siis palja p-ga edasi ja kinkige oma püksid ka sakslastele. Ilves jätkab miljardäridega ja meediaga koosjoomist, nagu TV-s juba näidatigi.

Varalistel nõuetel on rahvusvaheliselt aktsepteeritud aegumistähtaeg. ORAS oli poliitiline otsus ja sellest ei saa järelda midaiganes. Riigikohus polekski justkui eesti riigikohus. Seda olukorras, kus Saksa riigivõim on korduvalt teatanud, et kõik sellised nõuded on Saksa seaduste järgi lõplikult lõpetatud ja aegunud. Et selliseid nõudeid saaks esitada ka teoreetiliselt ainult Saksa diplomaatilise kaitse kaudu. Ja et Saksa riik ei toeta ning vastustab kõik võimalikud sellised individuaalsed nõuded nii Saksa kui rahvusvahelistes kohtutes!

Kas siin ei ole mitte tegemist müüdud vara tagastamisega? Kas need tagastada tahtjad on Riigikogus juba-jälle meeltesegadusse sattunud?

Poola Vabariigi Seimi 10.sept.2004. OTSUS (tõlge) Saksamaa sõjareparatsioonidest tulenevate Poola õiguste , Poolale esitatud õigustühiste kahjunõuete ja Saksamaale küüditatud Poola kodanike kohta! Poola Vabariigi Seim tunnistades ajaloolist tõde ja elementaarset õiglust Poola-Saksamaa suhetes, 1) Kinnitab, et Poola pole senini saanud vastavat rahalist kompensatsiooni ja sõjahüvitust Saksamaa agressiooni, okupatsiooni ja genotsiidi poolt ning Poola suveräänsuse kaotamise tõttu põhjustatud hiiglaslike hävitustööde ning materiaalse ja mittemateriaalsete kahjude eest. Poola Vabariigi Seim kutsub Poola Vabariigi Valitsust üles võtma selles küsimuses vastavaid meetmeid Saksamaa Liitvabariigi Valitsuse suhtes; 2) teatab, et Poolal puuduvad II maailmasõjast ja selle tagajärgedest tulenevalt mis tahes rahalised kohustused Saksamaa Liitvabariigi kodanike ees; 3) kutsub valitsust üles esitama võimalikult kiiresti avaliku arvamuse hinnangut Poola riigi ja selle kodanike II Maailmasõjast ja selle tagajärgedest tulenevate materiaalsete ja mittemateriaalsete kahjude suuruse kohta; 4) pöördub Saksa Liitvabariigi võimude poole apellatsiooniga, tunnistada Saksamaapoolsete Poola vastu esitatud kahjunõuete põhjendamatust ja õigustühisust ning lõpetada Saksamaa kodanike suunamine Poola vastasele kohtu- või administratiivmenetluste teele. Poola Vabariigi Seim kutsub Poola Vabariigi Valitsust üles rakendama otsustavaid abinõusid veenmaks Saksamaa Liitvabariigi Valitsust võtma endale lõplikku kahjuvastutust küsimuses, mis puudutab Saksamaa kodanike kahjusid lepingu sätetest tulenevate II Maailmasõja järgse ümberasumise ja rahva vara kaotuse ning hilisemate repatrieerumisprotsesside tagajärjel.

Ah, et Eesti parempoolsete meelest kõlbavad Eestlaste kodud ja eestimaa rikkused millega saab kaubelda ja omale poliitilist kapitali teha, hoolimata põrmugi õiglusest ja nende inimeste käekäigust. Ei noh, Eesti on imedemaa kus sakslastel on ikka tore olla ja nad on üsna rahul. Nagu multifilmis saab Siin saab lollidega äri teha!

Midagi on ikka väga mäda ses Taani riigis.

Kas baltisakslased ei tahaks minna Tammsaare parki lauldes oma nõudmisi esitama? Ja loosungid kaasa!!! "Eestlased kodudest välja!" kõlab üsna hästi.

Kust te teate, et neis majades elavad ainult eestlased, mina tean ühte maja kus, ainult üks pere on eesti kodanikud. See maja kuulus sakslasele, kuid omaaegsed üürnikud olid kõik eestlased, kes enamuses küüditati Siberisse. Nende mööbelgi on seal sees.

Meie perele ei eraldatud punaste võimu ajal korterit ei balti- ega muude sakste majja ja nii tuli elada individuaalelamus üürnikena kogu see vene aeg. Omandireform ei andnud meile mitte kui midagi. Kui nüüd need ümberasujate majad jäävad riigivaraks, KAS SIIS JÄÄB SELLEST OSAKE KA MEIESUGUSTELE, KELLELE SIIANI ISEGI MITTE LUBADUSI POLE ANTUD. Meiesuguseid on Eesti kodanike hulgas rohkem kui sundüürnikke.

Astuge Keskerakonda ja meie kohe vähemalt lubame teile korteri anda.

See näitab ju üsna selgesti, et Eestil ei lasta ja Eesti rahvas suures osas kahjuks ei oska olla iseseisev.

Mida see KE hädaldab. See ju vesi nende veskile. Uusi sundluusereid tuleb juurde, hääli kui palju. Vara kraaksute.

Sageli tundub kodanikule, et vandenõusid tuleb uskuda. Ümberasujate omandiküsimus ja presidendikampaania on ainult üks osa selles ahelas, et muuta Eesti elu võimalikult keerulisemaks, tekitades kaost ja panna proovile Teise Eesti kodanikkond. Kes siis loodetud tüdimuses võimalikult vähe sekkuks poliitikasse .Järjest rohkem leiab kinnitust tõdemus ,et Eesti ühiskonna destabiliseerijad püüavad kiirkäigul rabada allesjäänud kapitali- ühepartei ja rahvusliku ideoloogia varjus. See meenutab hitlerliku Saksamaad ,kellele oma tegudega eriti viimasel ajal austust avaldatakse. Osa ahju ajatavatest tegelastest, eesotsas Savisaare ja Rüütliga teatavasti serveerisd tänastele lärmajatele valmis peolaua. SEE SELTSKOND PIDI OOTAMATULT OMA KOOSOLEMISE MÕNUD LÕPETAMA , sest õgimine, loe: rahvusliku rikkuse hävitamine, osutus liiga aplaks. Sellest ka oma tookordsete heategijate kõrvaldamise tahe, et veel järelejäänud rikkusi omakeskis ISE jaotama hakata. Goebelsi moodi propagandamasin , kus oma valesid vastaste laimamisel hakatakse uskuma -töötab järjepidavalt. Arvata võib, et uuel presidendil läheb raskeks.

Nõukogude ajal JAGATI kõike ka välisreisi tuusikuid näiteks. Teatud kategooriasse kuuludes võis ka olematu sissetulekuga kunstnik pool maailma läbi rännata. Need kunstnikud, kes siis järjekorras ilma jäid võinuks ju ka nõuda süsteemi säilitamist, et ise ükskord poolmuidu Kuubale või Bulgaaria kuldsetele liivadele jõuda. Kunstnikele ei tulnud see pähegi. Kuid paljudele tuli ja vana bolðevistliku jaotussüsteemi jäänukid on kehtivad tänini. Vanameelsete triumf oli EVP kui nõukogude katteta rubla analoogi kasutuselevõtt ja selle alusel teostatud kinnisvara ärastamine. Kuid ükskord tuleb sellele lõpp ka siis kui võimurid seda lõpetada ei taha. Vara saab lihtsalt otsa. Need, kes ressursside lõpmatusse ei usu, nagu eelkommija R.Mark, on paratamatult kibestumise piinades vaevlemisele määratud. Õnnetuse kuju ja vorm, mis kergeusklikke tabab võib varieeruda, kuid püramiidskeemidesse uskuvate lihtmängurite varaline ja psüühiline häving on paratamatu. Eesti elanikke vaeseks eestikeelseks maarahvaks ja varakaks vene - ja eestikeelseks linnarahvaks jaganud omandireformi teostajad olid nii vanad kommunistid kui noored "rahvuslased" kuid reform iseenesest oli kommunistlik, sest see oli JAGAMISE mitte MÜÜMISE reform. Rüütli ja Ilvese isikud ei mänginud minu arvates möödunud valimisvõitluses erilist rolli. Rüütel lihtsalt sümboliseeris vana jagamise süsteemi, mis igasugustest kavalatest EVP skeemidest hoolimata õnne kogu rahva õuele ei toonud) ja Ives sümboliseeris meile suhteliselt uut hirmuäratavalt keerulist, kuid siiski maailmas läbiproovitumat maailmamudelit. Sotsiaaldemokraatlik õnnetute aitamise viis on läbi aegade olnud edukam, kui mõisapõletamine, kulakute (juutide, sakste, jne.) vara rekvireerimine ja moonakatele jagamine. Tootmismudeleid pole aga mõtet võrreldagi.

Huvitav mis juttu küll oleks Jaan siis rääkinud kui päramdus ei oleks ootamatult pähe kukkunud, vaid tal oleks tulnud sundüürnikuks nagu ta oli jääda. Ja veel toredam oleks olnud kui ta seal Kalamajas oleks nn. järelümberasuja majja sundüürnikuks jäänud. Seega, Jaan, ära plära! Ela ise ja lase teistel ka elada!

Laske ka sõna sekka öelda. Mitte ei õnnestu, vist on see lubatud vaid kommaritele.

Kirjutasin pika jutu, ei õnnestunud saata. proovin uuesti lühemalt. Keskerakondlikud hääletorud, jätke lausvale ja odav demagoogia. Jutt on nn hilisümberasujatest, kes polnud enamikus mingid baltisakslased, vaid nõukogude tapakirve eest end päästa püüdvad eestlased. Ka need, kes olid baltisakslased, olid lojaalsed ja omasid piisavalt teeneid Eesti riigi ees. Keskerakonna "õuelaulik" iseloomustab neid "elajalike majaomanikena", kes justkui ajaks "kuuse alla" vaeseid paljulapselisi peresid ja väeteid vanakesi. Tegelikkus on midagi muud. Keskerakondliku kõnepruugi järgi nende ümberasujate varasid kasutavad üldjuhul "elajalikud kommunistid", kes need varad endile krahmasid ja nüüd on laushüsteerias, tundes selle suure VARANDUSE käest äralibisemist. Kõik muu on "ilupakend" neid varasid kasutavaile KOMMUNISTLIKELE AHNEPÄTSIDELE.