Paljuski väga õige jutt. Paljus on see aga siiski ka meedia toime, mis sellistele nähtusele kaasa aitab (tihti iseseisvat joont ajav Klassikaraadio siin palju ei loe, seal on siiski igasugust mõtteviisi). Ohjeldamatu enesekiitus on siiski laiemalt levinud nähtus kui poliitikute ringkond seda on. Osalt tegelevad sellega kahjuks ka näiteks mõned laulva revolutsiooni tegelased, eriti veel välismaal käies, nagu internetistki lugeda, aga on seda ka kultuuritegelaste seas jne. Aga enamikus on nad muuseas vait või mängivad niisama, sotsiaalsest elust mööda vaadates või mingeid pseudoprobleeme seade. Kõige normaalsemad on need eestlased, keda kusagil põlastatakse "lihtsateks inimesteks","tavakodanikeks" ja "tädi Maalideks". Kuid miks need inimesed vait on? Tõsi, kus on aga nende normaalsete inimeste kodanikujulgus ja aktiivsus, soov avalikult oma saadikut kontrollida, teda kas või valijatega kohtumiselegi nõuda?

Miks arukad inimesed vait on? Kuhu on jäänud normaalsete Eesti inimeste kodanikujulgus?

Praeguse valitsuse ja poliitika alternatiiviks on Savisaare venemeelne, eestlasi ja eestimeelsust vihkav isikukultusliku sekti repressiivrežiim.

Miks häid ja väga häid mõtteavaldusi saab lugeda ainult Kesknädalas? Või eksin?

kus need arukad inimesed enda kodanikujulgust väljendaksid? Ajakirjandus on kindla kontrolli all nagu ka selle artikli avaldamise loost loeme. Minna mingile väljakule protestima? Taevake, keegi ei suuda taluda seda nomenklatuuri poolt tellitud ilkumist, mis siis valla päästetakse. Te ju näete isegi kuidas rakendub kommenaariumis "aparaat" tööle kui nomenklatuur tunneb end mõnest artiklist või kommentarist ohustatuna. Jah nomenklatuur on hirmul, et nad minema pühitakse ja selle vältimiseks on kõkvõimalikud valemid tööle rakendatud.

Kuid Hindi paljude arusaamadega ei saa nõustuda ja analüüs on pinnapealne. Ka Fjuki saade on vägagi kallutatud ja vaimuvaene, sest Fjuk ei ole enam ammu õige arhidekt ja ühiskonnateadlane veelgi vähem. Saated on enamasti vägagi sisutühjad ja rezhiimitruud, kus kirutakse üksikuid puuduseid, üksikuid pahasid poliitikuid ja parteisid ning ka rahvuslust. Oleks parem kui säherdust saadet pigem ei oleks või kui oleks, siis mitte nii stagneerunud nämmutamine ja kuidagi kontsentreeritum ning teise värskema, julgema ja intellektuaalsema saatejuhiga!

Jah paralleelühiskond oli, on ja jääb. Siin polegi ehk küsimus riigikorras. Eks tublid respublikapoisid saanuks tublideks komparteilasteks ja riigiametnikeks ka okupatsiooni jätkumisel. Tubli ajaloolane Laar oleks kultuuriministeeriumis veidi "õppust" saanud ja mingi aja jooksul osanud eristada mida sõpruskonnas rääkida ja kuidas avalikuse ees musta valgeks rääkida. Alles lahkus tore mees Ants Paju - lisaks heale suhtlejale ning ettevõtlikule iseloomule oli ta tõeline näide keskmisest eestlasest.
Hinti taolisi on vähe aga vaevalt suudaks ka Mati Hint siin riigis midagi muuta. Tema enda arusaamu pole muutnud ja tõmbus poliitikast eemale. Kui palju oli meil siin Eestis laulva revolutsiooni ajal aatelisi mehi kes arvatavasti tõemeeli lootsid taasrajada (ma ei ütelnut teadlikult taastada) Eesti Vabariik aga mis on järgi jäänud nende aadetest?
Kuidas sai juhtuda, et EW peaministriks on sovjetiaegne keskastme truu parteifunktsionäär (võimed kõrgemale ei küündinud) ja riigi presidendiks väliseestlane.

Sellest laulupeolaulust sai kümnetele tuhandetele ülisügav elamus, mille mõju jääb kestma ülikaua:

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.


Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad -
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?


Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud.


Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.


Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.


Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood


(Sõnad: Peeter Volkonski, muusika: Siiri Sisask, seadnud: Tõnu Kõrvits)

Kas ka edaspidi aitavad laulud eestlastel elada, võita?

Jah, sellest laulust sai elamus, aga kas peame nüüd lõpmatult elama sellest nostalgiast, et olid alles vägevad ajad. Kahjuks ei aita "laulud elada, võita", ehkki ka nõukaajal nii lauleldi. On vaja haritud noorte poliitikute esiletõusu, kes kõrvaldavad vaimse stagnatsiooni ja kahepalgelised poliitikud ja riigiteenistajad, kes täitsid usinalt nõuka käske ning leidsid suures laulmise ajal endale mõnusa karjaääri võimaluse poliitikas vüi kultuuris, vahel kedagi ka isegi oma sõpru ära andes. Ja ka need niinimetatud rahvuslased, kes noist esimestest erinevad ainult mittepragmaatilise jutu poolest. Vaene jääb vaeseks, ettevõtlik on ettevõtlik igal ajal, aga ei aita rahvast ei pragmaatiline künism ega ka eneseimetlus kaunite laulude vakguses. Ainult uus poliitiline mõtlemine aitab. Mõni põlastab Kesknädalat tema erakondliku tausta pärast, aga siit on aeg-ajalt küll siiski lugeda ausamat juttu kui teiste erakondade omadest. Õige on muide kommentaarides see jutt, et eestlane vaatab kõike kõrvalt, aga ei kipu ise tegema. "Osalesin ka rahvakooslekul" oleks nagu see, millest piisab, et oma osa tehtud oleks. Aga ei ole. Kui ennast kodanikena ei tunta, ise aktiivselt uusi mõtteid ja teid ei ostita, propageerita, nende eest sõdita, läheb asu ainult hullemaks. Meil on nii palju sõnadega mängimist. "Ükskord me võidame niikuinii" jmt lausejupid on paraku ainult üks väike hetkeke suures protsessis ja ei saa lohutada ega aidata. Pole mõtet sellest lõpmatult vaimset rasva kasvatada. Tuleb sekkuda. Mida Hint näiteks teebki. See on enamat kui "Laulud ei lõpe", mida kirjutas nõukaaja laulik Mart Raud. Tegusid on vaja, mitte vingumist või ilulemist. Et mitte samasuguseks jääda, siis: TULEB MAAKONDADES LUUA VALIJATE ÜHENDUSED, MIS NÕUAVAD POLIITIKUD ENDAGA KOHTUMA. Poliitika on konkreetne asi, ja saadikud peavad aru andma ning selgitama, mis on mis ning miks nad teevad nagu teevad. Ning kuulama silmast silma olles ka rahva häält.

kyll see klikk ikka ykskord minema pyhitakse, ega see tulemata jaa.
koos kriibude ja kraabudega.

Tõepoolest miks ei kutsu enam keegi saadikuid rahvaga kohtuma ja aru pärima, näost näkku. täie tõsidusega??? väga mugav on kaugel toompeatornis oma pingis pinginaabri korval nn seadusi oamdele nikerdada ja teerulli mängida. Selleks ei ole vaja ei teadmisi ei elukogemust, ammugi mitte südametunnistust, moraali.mida viimast vahem seda parem.On praegu vist ajajark, nagu hiina tarkuseraamat ytleb, et alamad inimesed on roninud etteotsa./loe alamad, st moraalitud, rumalad, madalad, rõvedad

Ja kelle kulla Killy siis selle "kliki asemele paneks ?? Ega viimati Savisaart ? . Tema aeg on möödas, Venemaa vahet sõelumine ja sealt raha lunimine on viinud selleni ,et teda eestlased enam ei usalda . Seda näitasid ka Riigikogu valimised .

To jah: "Tõepoolest miks ei kutsu enam keegi saadikuid rahvaga kohtuma ja aru pärima, näost näkku. täie tõsidusega??? "

Jah, aga suurem vajakajääk on opositsiooni poolel olnud mitmel viimasel valimisel allajäämine selles kõlvatus valimispropagandas, mida täiel tuuridel "propagandaministeerium" toodab ka vaeste ja töötute, või nagu Mati Hintki ütleb - tavainimeste mõjutamisel, kui nad valimiskasti juurde minnes oma lihtsameelsuses ikka kuulutavad, et mis sest, et mina olen töötu ja vaene, aga ma ikka valin Ansipi... see on see vene kaardiga manipuleerimise tagajärg. Selle valega on mitmeid kordi neil valimisvõit vormistatud ja see on ju nii magus... ikka ja jälle tasub korrata, sest see läheb rahvale kergesti peale.

Nagu näha aatemees Mati Hint tunneb muret lihtrahva pärast. Kuid selliseid aatemehi on vähe. Enamasti hakkasid Nõukogude Liidu lagunedes soodsatel kohtadel töötanud tegelased omale mammoonat kokku ajama. Vaatasin alles Mihkel Kärmasae saadet, kus selgus kuidas nõukogude ametnik tegi puupaljaks endise Eesti Vabariigi suurärimehe Puhki järeltulijad. Eks nõukogude kord oli õpetanud rahvast varastama ning oma särk on ikka ihule lähemal. Niimoodi algas laiaulatuslik kinnisvaraga hangeldamine, niimoodi tekkisid vaestest nõukogude ametnikest miljonärid. Nõukogude kord oli õpetanud rahva varastama. Eliit kasutas oma seisundit ja varastas jultunult rahva le kuuluvat vara. Ehitati omale eramaju ja suvilaid. Parteieliidil olid omaette kauplused ja puhkekodud, haigla. Seal kasutasid kõiksugu hüvesi, millest lihtrahvas ei võinud unistada. Oli kaks ühiskonda. Lihtrahvas varastas kõiksugust toodangut, mida oli võimalik kätte saada vabrikutest, tehastest ja ettevõtetest. Varastamine oli ju elatusvahend. Samasugune vargus algas ka riigikorra muutudes. Tekkis seetõttu kaks ühiskonda, ühed kes jõudsid rikastuda ja teised, kes pidid leppima metallivargusega või asuma neid rikkureid teenima. Seda ühiskonda ei muuda enam miski. Aatemehed võivad rääkida ebaõiglusest, kuid riigi seadused on tehtud rikkurite poolt ja nende huvides, vaesed on jälle kaotajad, nad lootsid küll taastada unelmate Eestit, kuid valisid omale hundid valitsema.

vääriks paremat mõistmist ja targemaid kommentaare. Mul on kahju, et peab sopalehes ilmuma.

to Mati...
Jajah, aga kahjuks teie paljukiidetud "glamuurlehed" ei võta ju järjekordselt jutule, nagu see korduvalt juhtunud on. Kui lugupeetud autor peab nii väärt artiklit kuu aega pakkuma, enne kui leiab avaldaja, siis jääb meil paraku üle vaid teie poolt "sopaleheks" tituleeritut kiita ja tänada, et lugupeetud Mati Hindile vastu tuli. Sopaleheks nimetaksin kedagi teist, kes autori ukse taha jätsid.

Ei pane Savisaart, sinu paneme.

Mati Hindi artikkel 2011-07-08 12:50:33
vääriks paremat mõistmist ja targemaid kommentaare. Mul on kahju, et peab sopalehes ilmuma.
------
MH jutt ilmus täiesti õiges kohas.

to Jaanus 2011-07-07 18:29:35
Kütuseäri Venemaaga polegi nii paha!

Kõige tähtsam on, et ikka veel leidub Eestis ajaleht, kus tõelised aatemehed saavad oma mõtteid rahva ette tuua. Mis puutub ebatarkadesse kommentaaridesse, siis need peegeldavad seda alaväärtuslikku taset, millest üks osa n-ö aktiivsest lugejaskonnast on läbi vajunud.