Kindlasti mõtleb ta sellest, et talle oleks naabrit vaja, kellega ajaloo keerdkäikusid arutada.Just sellist naabrit, kes Saksa poolel võitles ja kes samuti ei saanud valikuid teha.Kindlasti räägiksid nad omavahel poliitikute vallapäästetud sõjast, kus ohvriks olid hukkunud sõjamehed ja nemad ühena neist. Too paik kultusekohana ei kao kuhugi.Seda paika oleks vaja täiustada, sest ei ole ta võidu tähistamise, vaid hukkunute mälestamiskoht.

/.../ Kindlasti ei kao see koht kultuskohana kuhugi. Noh, muidugi, kultuskohana võib ju Tõnismäe pronksplönni esine plats jääda ja ilmselt jääbki, aga põhiline on see, et pronksplönn kui okupatsioonisümbol kaob ja ärgu tuldagu jahuma, et /.../ sõdur mõtleb kindlasti, et aga milles meie süüdi olime, et meid mobiliseeriti sõjaväkke, viidi Siberisse. Sellest vahest on niipalju räägitud, et ei hakka enam üle rääkima.

süü on selles, et mehed metsa ei jooksnud vaid lasid end kui lambaid venemaale nälgima, külmuma, surema viia ning lõpuks veel relvaga käes teisel poolel vaba eesti eest sõdivaid suguvendi tapma. pole kuulnud, et punaarmee eestlased kuskil, saades relvad kätte, oleksid need pööranud vene komandöride vastu

JUTA LOIDE Kas eesti mehele on auasi, et ta teenis jõudu, mis hävitas Eesti riikluse järjepidevuse ja okupeeris Eestimaa? Jah, ma tean, jõu vastu ei saa, ja mopi kutsele tuli alluda. Kuid vägivaldsest rahvusvahelise õiguse vastasest okupatsiooniarmeesse värbamisest ei tasu küll ühelgi tõeliselt eestimeelsel veteranil uhkustamise objekti teha. Pealegi oli 1941.aastal palju noori mehi, kes kutse ahju viskasid. Sellele vaatamata õnnestus okupandil Eestist koguda umbes 30 000 meest, kellest nälja ja külmaga hävitati aasta jooksul kolmandik. Seda kummalisem on, et teie, kes te ise kogu selle kannatusteraja läbisite, kes te olite tunnistajaiks iga oma kolmanda kaaslase surmale, tundute olevat seda kõike teinud võimu patrioodid. On ju nii loomulik ja loogiline, et ori vihkab orjastajat, rõhutav rõhujat ja piinatav piinajat. Seepärast ma oletan, et teid töödeldi peale külma, nälja ja ülejõu käiva töö veel millegagi, ei oska aga arvata, millega. Teid näib eriti häirivat, et leegionärid, “soomepoisid” ja teised rahvuslikud väeosad “täitsid oma püha kohust…” Te eksite, nad ei kaitsnud fashismi Eestis, nad tahtsid suurt sõda ära kasutades taastada Eesti lämmatatud iseseisvust. Nad ei võidelnud Eesti Laskurkorpuse vastu, nad võitlesid Nõukogude bolshevismi vastu, mis okupeeris Eesti Vabariigi, küüditas ja tappis ning tahtis nüüd tagasi tulla, et 1941. aastal poolelijäänut jätkata. Nad olid saksa mundreis, kuid ei muutunud natsideks, teie olite nõukogude mundreis ja muutusite bolshevikeks. Nad kandsid sõdurikuue varrukal rahvusvärve, võitlesid idarindel ja 1944. aasta hilissuvel andsid tina läände taanduvale okupandile. Teie kandsite mütsil punast viisnurka, sõdisite läänerindel ega andnud tina idast peale tungivale okupandile. Tähtis pole mitte niivõrd vorm, vaid sisu. Osa eesti mehi võitles võõras mundris, kuid jäi (mõni kadakas ehk välja arvata) eestimeelseks, teine osa eesti mehi võitles ka võõras mundris, kuid muutus suures osas moskvameelseks. See on äärmiselt oluline vahe, sest see on põhimõtte küsimus. Ma olen eesti naine ja tulgu okupant ükskõik kust ilmakaarest tahes, ta on mu vaenlane.