„Postmees” 29.01.2003
Praegu Eesti Vabariigi siseministrina töötav Ain Seppik saatis okupatsioonivõimude kohtunikuna aastaiks türmi «nõukogude võimu solvanud» koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja.
19 aastat tagasi, 1984. aasta detsembris nabis ENSV miilits üksteise järel kinni kolm keskkooliealist mehehakatist: 15-aastase Peeter Bötkeri, 18-aastase Kaido Siideri ja 16-aastase Toomas Ildi.Kolm poissi koos oma kaaslaste, toona 16-aastase Margus Mõtuse ja 16-aastase Toivo Paabuga olid uurijate süüdistuste kohaselt sama aasta juulis Tallinna plangud ja majaseinad täis sodinud nõukogudevastaseid loosungeid.
Peagi lisandus süüdistustelasusse veel üks seik - poisid olid väidetavalt ööl vastu 1. detsembrit tule otsa pannud Balti jaama vastas kõrgunud mälestusmärgile. See pronksist ja graniidist monument oli püstitatud 1924. aasta detsembris Tallinnas relvastatud putshi korraldanud kommunistlike riigipöörajate auks.
KGB kontrolli all
Tallinna Oktoobri rajooni rahvakohus mõistis viisiku järgmise aasta septembris süüdi ning mõistis poistele ühest kuni kolme aastani ulatunud vanglakaristused. Nende seintele soditud loosungid olid nõukogude ühiskonnale solvavad, ausammaste rüvetamine aga eriti küüniline huligaansus.Noorukid kaebasid edasi, kuid napilt kuu aja pärast lajatas juba ENSV Ülemkohtu otsusehaamer - jätta otsus muutmata ja kaebused rahuldamata. Ettekandjaks oli ülemkohtu kriminaalkolleegiumi kolmikus Ain Seppik. Viisik, kellest kolm polnud väidetavate kuritegude toimumise ajaks saanud aga isegi passiealiseks, läks trellide taha.

Seppik väitis eile „Postimehele”, et ei suuda seda juhtumit meenutada. Ta lisas, et ülemkohtul oli toona mõnikord sadu asju nädalas ja teise astme kohtusse ei kutsutud isegi süüdistatavaid kohale.„Huvitav on nüüd see, et mina mäletan neid sündmusi üsna hästi, aga mõni inimene üldsegi mitte,” märkis eile aastatetaguseid sündmusi meenutanud Ild.Oma toona 16-aastase kaitsealuse Ildi protsessi mäletab ka praegune tuntud vandeadvokaat Üllar Talviste. „Ma olin siis otse öeldes noor ja naiivne, viis aastat praktiseerinud jurist - mõtlesin tõesti, et suudan selle protsessi võita,” tunnistas ta. „Aga kogu protsess oli üsna tugevalt KGB kontrolli all.Bötkeri saatis KGB pärast karistuse kandmist 1987. aastal sunniviisiliselt NSV Liidust välja kui poliitilisele riigikorrale eriti ohtliku elemendi, meenutas Talviste.1995. aastal rehabiliteeris juba Eesti Vabariigi Riigikohus nii Talviste kaitsealuse kui ka ülejäänud neliku.1998. aasta detsembris kinnitas Riigikogusse kandideerinud Seppik süümevandes, et pole osalenud kodanike represseerimisel poliitiliste veendumuste või ebalojaalsuse tõttu.„Olen veendunud, et ma pole oma süümevannet rikkunud,” teatas Seppik ka eile. Ta on ka „Eesti Päevalehele” varem antud online-intervjuus eitanud oma osalust poliitilistes protsessides.Ometi otsustas ENSV Ülemkohus 1985. aasta veebruaris Seppiku eesistumisel lõpetada kriminaalasja teise grupi invaliidi Ivo Värava süüasjas. 35-aastane mees oli süüdistuse kohaselt levitanud Tartus endavalmistatud lendlehti üleskutsetega: „Elagu Eesti Vabariik!” ning „Venelased välja!”.









”

Ei mäleta paragrahve
Seppiku otsusega ei saadetud meest mitte vangi, vaid rohkem kui kolmeks aastaks sunniviisilisele psühhiaatrilisele ravile «erihaiglasse». Seppik ei mäleta ka seda juhtumit.Süüdistus oli Väravale esitatud aga kriminaalkoodeksi paragrahvi 68 lõige üks kohaselt. Küsimusele, mis oli selle paragrahvi sisu, vastas elupõline jurist Seppik: „Ei tea. Ei mäleta.”
ENSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 68 ainsa, esimese lõike kohaselt karistati nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest. Karistuseks oli kuus kuud kuni seitse aastat vangistust.

Seppik mõistis Kunnase üle kohut

Leo Kunnas tabati 1984. aastal Nõukogude Liidust põgenemise katsel Kohus mõistis nooruki Ain Seppiku eesistumisel aastaks vangi.Siseminister Ain Seppiku nõukogudeaegses kohtupraktikas on mitu poliitilise taustaga protsessi, sealhulgas praeguse kaitsejõudude operatiivosakonna ülema major Leo Kunnase üle.10. oktoobril 1984 pidasid piirivalvurid Ukrainas Tšernovtsõ oblasti Glõbovi rajoonis 200 meetri kaugusel riigipiirist kinni toonase Vastseliina keskkooli 10. klassi õpilase Leo Kunnase.
KGB süüdistuskokkuvõtet arutas Eesti NSV ülemkohtu kriminaalkolleegium. Kohtuprotsessi juhtis eesistuja Ain Seppik. Kunnast süüdistati soovis ületada ebaseaduslikult Nõukogude Liidu – Rumeenia riigipiir.Kuna Kunnase teekond lõppes paarisaja meetri kaugusel piirist, tuvastas kohtukolleegium Seppiku eesistumisel, et nooruk „ei viinud kuritegu tema tahtest mitteoleneval põhjusel lõpule”.Seetõttu süüdistati Vastseliina keskkooli õpilast riigipiiri ebaseadusliku ületamise katses.See osutaks justkui kohtu leebusele, samuti väljavõte Kunnasele antud iseloomustusest: „Põlva rajooni Hannikse kaheksaklassilisest koolist iseloomustatakse Kunnast väga hea õppeedukuse ja ühiskondlikus töös aktiivse õpilasena. Vastseliina keskkoolist iseloomustatakse teda samuti väljapaistvate vaimsete võimete ja hea õppeedukusega õpilasena.”

Ülemkohtu kolleegium arvestas vastutust kergendavate asjaoludena ka puhtsüdamlikku ülestunnistust ning seda, et piirilt tabatud nooruk oli „kuriteo” toimepanemise ajal alaealine.
Sellest hoolimata leidis kohtukolleegium Seppiku juhtimisel, et võttes arvesse toimepandud kuriteo ühiskonnaohtlikkust, tuleb talle määrata üheaastane vabaduse kaotus üldrežiimiga kasvatusliku töö koloonias.Kunnaselt leitud asitõenditest käskis kohtumäärus hävitada geograafilised kaardid, rongipileti, kaustiku, kompassi, seljakoti ja kalakonservid. Eesti-inglise sõnaraamatu, kaks raamatut, kaks teelusikat, konserviavaja, pudelikorgi avaja, pliiatsi, purgi mangodžemmi ja neli pakki küpsist lubas kohus Kunnasele tagastada. Toona läbielatu ajel on praeguse kaitsejõudude operatiivosakonna ülema Leo Kunnase sulest ilmunud ka menukas romaan „Sõdurjumala teener”.

tuli täita noil aegadel ja tuleb täita ka praegu. Kas praegused kohtunikud võivad olla kindlad, et kunagi ei hakata nende langetatud otsuseid häbimärgistama kui ebaõiglasi ja inimsusevastaseid?

seppik peaks nende inimeste ees vabandama kogu eesti rahva ees ja veel põlvili,tänagu jumalat,et nahka pole tal veel üle kõrvade tõmmatud,küll see aeg ka tuleb

kuule idioot ja kas siis,pidid seppik ja savisaar eesti poisse fasistiteks nimetama nagu nad seda mõlemad tegid,kohe näha,et seppik ja savisaar on eestui riigi ja rahva vaenlased

Senine Eesti Riigikogu valimiste eelne kampaania liikus kui mitte just unist rada pidi, siis rahulikku vähemalt. Näilisele vaikelule tegi äkilise lõpu möödunud nädalal lahvatanud skandaaal keskerakondlasest siseministri ja Riigikogu kandidaadi Ain Seppiku mineviku ümber, kes nõukogudeaegse kohtunikuna mõistis 1985.a. mitmed noored inimesed vangi. Noorukeid süüdistati Tallinnas Balti jaamas asunud punamonumendi süütamises ning sellele nõukogudevastaste loosungite kirjutamises. Toonane ENSV Ülemkohtu liige Ain Seppik saatis oma hoogsa allkirjaga mitu lapseohtu poisikest pikkadeks aastateks elukutseliste kriminaalvangide sekka üksnes kritselduste eest! Praeguseks on selgunud, et KGB lavastas noorukite süü ja 1995. a. riigikohus rehabiliteeris nad. Minister Seppik end milleski süüdi ei tunnistanud, leides, et tegu on laimukampaania ja nõiajahiga.

Kui 12 aastat tagasi Eesti iseseisvus taastati, loodeti optimistlikult (muidugi ka naiivselt), et poliitilise vabanemisega kaasneb ühiskonna sisemine moraalne puhastumine; et vaadatakse kriitiliselt minevikku ja tunnistatakse ausalt tehtud vigu. Sellele oleks ideaali kohaselt pidanud järgnema vastastikune andestamine. Igaüks teab, et seda pole siiani sündinud. Ometi on neid, kes tunnevad piinlikkust oma mineviku üle ja püüavad asju parandada või avalikust poliitikast kõrvale hoiduda, aga ka lootusetult kalgistunud inimesi, kelle jaoks pole miski püha. Seesugused ei kannata süümepiinade all ega hooli kellestki peale iseenda. Näib, et just selliste surnud südametunnistusega isikute ritta tuleks asetada Ain Seppik, kes väidab ilmse liialdusega, et koos temaga püütakse kahjustada kogu tema põlvkonna mainet. Minister tahab oma küünilise avaldusega ilmselt asetada endaga samale pulgale tuhanded samasse põlvkonda kuuluvad inimesed, kel tuli elada okupeeritud Eestis. Kes üldse volitas teda nende nimel rääkima?

Eesti Endiste Poliitvangide Liit (EEPL) süüdistas ülalmainitud skandaaliga seoses Ain Seppikut ja Keskerakonna juhti Edgar Savisaart seaduste rikkumises, nentides, et Seppik on Genfi 1949. a. konventsiooni järgi toime pannud aegumatu sõjakuriteo. Ülemkohtus töötanud Seppik pidanuks konventsiooni kohaselt okupatsioonivõimude õigusvastast tegevust takistama.

Keskerakonna juhti Edgar Savisaart süüdistatakse Seppiku kaitsmises ning kohtu all olnud noorukite nimetamist fashistideks ja huligaanideks. Sellega on ju Savisaar seadnud kahtluse alla riigikohtu rehabiliteerimistegevuse!

Möödunudnädalane umbusaldusavaldus siseministrile kukkus riigikogus mürinal läbi, sest kõigest ühel rahvaasemikul (Uno Merestel) jätkus kodanikujulgust ja meelekindlust nõuda minister Seppiku tagasiastumist.

Esmaspäeval otsustas Ain Seppik lõpuks tagasi astuda, kuid lubas ikkagi kandideerida riigikogu valimistel. Kõlab lausa uskumatuna, et samal päeval esitas Seppik hagi Tallinna linnakohtule hagi Eesti Päevalehe ja Postimehe vastu, nõudes oma au teotamise lõpetamist!

Ehkki luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnul „ei ühenda vimm kedagi ega lahenda midagi“, on ka andestusel ja unustamisel omad piirid.

Nii on siis Eesti ühiskonnal moraalse puhastumise ja tervenemiseni nähtavasti pikk tee veel minna; hääleõiguslikel kodanikel aga mõtlemisainet küllaga.

Aga miks ei ole artiklis välja toodud keskerakonna välispoliitilisi suursaavutusi? Käidi ju Moskvas ning lepiti kokku ajaloo ümberkirjutamise lubamatuses. Kodus oldi küll veidi tagasihoidlikud ja ei tahetus seda suurt saavutust tunnistada, aga Ühendatud Venemaa pressiteatest võis suurvõidust aimu saada.

Välispoliitika ämbrid kolisesid juba EW ajal!

mäletan, et 25 aastat tagasi kiitis Rannamäe sama õhinaga nõuka poliitikat, nagu ta täna EV poliitikat kiidab. Ongi nii, et tänast võimu teostavad redised ja neid kiidavad ka redised. Ikka ja alati, võitluses kommunismi ideede eest, omad joped. Hurraaa, edasi kommunismi nimel!!!

Anonüümsed tegelased on paisatud Ain Seppikut poriga loopima. Süüdistatakse Ain Seppikut selles, et ta täitis oma tööülesandeid korralikult kohtunikuna. Miks ta pidi teistmoodi talitama, selles pole mingit loogilist alust. Aga siiski, tuleb välja, et anonüümsed tegelased on üle võtnud kunagise nõukogude prokuratuuri taktika kui oli vaja mõista süüdi tollase Eesti Vabariigi valitsusjuhte ja kõrgemaid sõjaväelasi. Neile pandi süüks Nõukogude Riigi reetmine ja nad lasti maha kui riigireeturid. Nad oleks pidanud teadma, et juba Viktor Kingissepp kuulutas Eestis välja nõukogude võimu ja Eesti riik astus vabal tahtel 1940.a. Nõukogude liitu. Värisege kõik praegused võimurid, kui Eestis peaks võim vahetuma, siis süüdistatakse teid kõiki riigireetmises ja lastakse maha.
Millegipärast aga need anonüümsed tegelased ei ole artiklit lugenud, kuid see neid ju hammustab, seepärast nad ei oska muud teha kui pori loopida.
Kui kuulutatakse Kosovo iseseisvaks, siis on see hea ehkki tema iseseisvust peavad kaitsma euroopa riigid. Samas pidasid abhaaslased ja lõuna-osseedid võitlust iseseisvuse eest. Tänu Venemaa toetusele said ned iseseisvaks. Miks nad peaksid minema Gruusia okupatsiooni alla tagasi. Saime meiegi iseseisvaks, ehkki Venemaa tahaks meid jälle okupeerida. Ma arvan, et ükski eestlane ei taha minna tagasi vene okupatsiooni alla. Miks aga mõned meie poliitikud taotlevad, et abhaasid ja lõuna-osseedid peaks minema Gruusia okupatsiooni alla? Ma arvan, et elagu iseseisvus.
Üldiselt annab Ain Seppik reaalse ülevaate meie ebaõnnestunud välispoliitikast.Afgaani rahvast ei alista sissetungijad. Seda näitas hiljutine pommiplahvatuste seeria Kabulis, mis oli äärmiselt rangelt valvatav linn. Afgaani rahvas on meeleheitel, seda näitavad üha kasvavad enesetapjate read. Oleks aeg hüüda: jänki, go home.

Следующий год представляет России исторический шанс сменить свою стратегию на постсоветской территории и, отказавшись от попыток "финляндизации" окружающего ее пространства, перейти во внешнеполитическое наступление.Опыт последних полутора десятилетий показал, что невозможно "финляндизировать" режимы, находящие свою самоидентификацию в противопоставлении себя Кремлю. Опять же, надо отдавать себе отчет в том, что то, что наша внешняя политика выдает за попытки "финляндизации", не являются таковым. Эстония, даже в случае ее "сависааризации" не откажется от роли "авианосца США".Русофобские режимы на территории бывшего Союза являются проблемой для России не сами по себе, а ввиду того, что они стали верными пешками США и Евросоюза. Именно посредством их Вашингтон и Брюссель весьма эффективно реализуют политику сдерживания России.2010 год будет, пожалуй, наиболее благоприятным для смены Россией стратегии на постсоветском пространстве. Украина и Молдавия будут находиться в состоянии послевыборной политической междоусобицы, прибалтийские государства - на грани банкротства. Грузия отягощена проблемой испортившего свой имидж на Западе Саакашвили. Азербайджан явно обижен на Запад в виду армяно-турецкого сближения.

США слишком завязли в Афганистане и им необходимо российское содействие в регионе. Евросоюз же еще пару лет будет занят внедрением в жизнь Лиссабонского договора.
То есть в ближнесрочной перспективе Россия на постсоветском пространстве не будет встречать существенного сопротивления своей политике ни от региональных, ни от международных игроков.Это время Россия должна использовать для гарантированного лишения русофобских режимов на постсоветском пространстве возможности и потенциала для продолжения своей антироссийской деятельности. Для этого необходимо, как минимум, не препятствовать происходящему в этих странах ослаблению центральных правительств. Россия должна отказаться от содействия этим режимам и в их усилиях по поддержке сталинских границ - границ, установленных для участников СССР Сталиным и унаследованных новыми независимыми государствами.
Главное же - прекратить финансовую подпитку испытывающих экономические трудности русофобских режимов, как то выдачей кредитов или транзитом.Россия располагает возможностями маргинализировать эти режимы на постсоветском пространстве. Но прежде всего - подобная задача должна быть определена в качестве приоритетной на постсоветском пространстве. А именно в сфере постановки задачи и кроется главная проблема российской внешней политики. Как любит говорить один из российских "ястребов", "танкам не нужна дорога, танкам нужна боевая задача". "Танками" 2010 года будет мирная, внятная и целенаправленная внешняя политика России.

Мэр Таллина и лидер Центристской партии Эстонии Эдгар Сависаар выразил соболезнования семье и близким скончавшегося крупного бизнесмена из числа зарубежных эстонцев Харри Мяннила. Об этом сообщают эстонские СМИ.По словам председателя Центристской партии Сависаара, Харри Мяннил был очень известным экономическим деятелем, имевшим большой вес на международной арене, в том числе в Латинской Америке, сообщила пресс-служба горуправы Таллина "Раэпресс". В жизни Эстонии, по словам мэра, Мяннил играл особую роль в начале 1990-х годов, когда занимал пост зарубежного эксперта по экономическим вопросам при правительстве, которое возглавлял Сависаар. Мэр Таллина также напомнил, что Мяннил был председателем клуба друзей экономики при тогдашнем премьер-министре. Этот клуб объединял крупных экономистов, которые консультировали по вопросам построения в Эстонии рыночной экономики."У него было много международных связей, в которых Эстонское государство нуждалось, и он любезно делился этими связями. Мяннил объединил вокруг себя экономические круги зарубежных эстонцев, которые до тех пор достаточно равнодушно относились к политике. Будучи трезво мыслящими людьми, они очень хорошо понимали, что все начинается с экономического суверенитета и зависит от успеха реформ. Он был одним из тех зарубежных эстонцев, которые однозначно были на стороне "Народного фронта", - отметил Сависаар. В последний раз Мяннил посетил Эстонию в 2008 году, побывав с семьей и на хуторе Сависаара. Харри Мяннил также является крестным отцом младшей дочери Сависаара Розины.

Крупный предприниматель из числа зарубежных эстонцев Харри Мяннил в понедельник скончался в столице Коста-Рики - Сан-Хосе, сообщила уездная газета Maaleht. Урна с прахом Мяннила будет установлена в часовне при ранчо бизнесмена в горах Коста-Рики. Харри Мяннил родился 17 мая 1920 года в Таллине, закончил гимназию Густава Адольфа и до отъезда с родины учился в Тартуском университете. В 1943 году Мяннил перебрался в Финляндию, с 1946 года он проживал в Венесуэле. В течение многих лет Мяннил руководил одной из крупнейших в Венесуэле компаний ACO-Group. Предприниматель владел крупной коллекцией предметов искусства. Центр Симона Визенталя, занимающийся поиском нацистских преступников, в течение многих лет включал Харри Мяннила в число самых серьезных нацистских преступников. Между тем следствие, проведенное Полицией безопасности Эстонии, не выявило вины в действиях Мяннила. Центр Визенталя утверждает, что Мяннил во время нацистской оккупации в Эстонии участвовал в арестах евреев и коммунистов, которых позднее нацисты и их приспешники из числа местных казнили. Полиция безопасности и Государственная прокуратура в конце 2005 года завершила длившееся пять лет следствие, которое не установило вину Мяннила в совершении преступлений против человечности. В то же время нашел подтверждение факт, что Мяннил в начале 1940-х годов работал в политической полиции Германии и участвовал в допросах евреев.

Как ранее сообщало ИА REGNUM Новости, договор о сотрудничестве между партией "Единая Россия" и Центристской партией Эстонии был в декабре 2004 года в Таллине. С российской стороны договор подписал Валерий Богомолов (секретарь президиума Генсовета "Единой России"), с эстонской - Айн Сеппик (заместитель председателя Центристской партии). Согласно этому документу, партии договорились обмениваться информацией по актуальным вопросам ситуации в России и Эстонии, а также опытом в области партийного строительства. Кроме того, "Единая Россия" и Центристская партия договорились создать "единую межпартийную экономическую комиссию, в состав которой войдут представители обеих партий, ученые и предприниматели двух стран".

Kas see on normaalsem, et Eestit juhib kommunist Ansip, kes ässitas üliõpilastele korad kallale?

Kas Reformierakonnas polegi hulluarste, kes sind võiks ravida?

huvitav kus kohast keskerakond oma 12000hullu jaoks arsti võtavad,venemaalt järelikult