Märtsiküüditamise eel peame taas kordama fakti, et rahuaegses Eestis on oma kodudest küüditatud palju kordi rohkem inimesi,kui seda oli 1941 ja 1949 kokku ning seda seoses omandireformiga ja nüüd lisaks majanduspõgenikega.

Küüditajad olid kahjuks meie endi rahvuskaaslased

Eks selles seltskonnas oli igasuguseid. Paljudel ei lase need patud ka saja aasta pärast olla teispoolsuses rahulikult.

Siiski 1940 aasta küüditajad olid vene rahvusest kuid teejuhid eestlased . Majanduspõgenikud ja 80.000 Punaarmee eest põgeniku pole aga küüditatud vaid ise läinud mujale elama . Omandireform oli õiglane-- omanik pidi saama temalt röövitud kinnisvara tagasi . Kui keegi sellises majas elas on loomulik ,et pidi korteri vabastama .

Riik pidanuks selle eest seisma, et ühe kuriteo heastamisega ei tekitataks uut kuritegu rahva vastu.

Alguses olid need küüditajad ja nende sõbrad kes Siberi küüditatute majatesse elama läksid ja kummaline on kuulata ja kiruda kunagist majaomaniku ,et see polnud surnud Venemaa vangilaagris ja julges tulla tagasi,et kunagi ehitanud maja tagasi küsida ?

..asja on kesikutel selle küüditamisega,nende jaoks pole olnud okupatsiooni,pole küüditamisi,eestlased ise lausa läksid rõõmuga Siberisse ja vabastasid vankadele oma kodumaa,kuhu hordide kaupa tuldi ennast kehtestama.ptüi.

to 2015-03-18 20:49:06
Võib-olla oli ka selliseid juhuseid, nagu pakute, kuid rohkem tean selliseid juhtumeid, kus näiteks küüditatud saabusid Hruštšovi "sula" käigus tagasi kodumaale, kuid oma koju neid ei lastud, sest kodu võis asuda keelatud piiritsoonis või oli küüditatu kodust saanud punaarmee kasarmu. Okupatsiooni aastatel elamufondi haldasid majavalitsused ja siis sageli asendasid majavalitsejad küüditatu kaotatud kodu asenduselamispinnaga (orderiga), mis osutus sageli ka elamispinnaks võimude poolt konfiskeeritud ja nüüd tagastatavates majades. Riik pidanuks siin suutma olukorda õiglaselt lahendada, et ühe kuriteo heastamisega ei sünniks uut kuritegu ja mittemilleski süüdi olevad üürnikud ei satuks kuuse alla.

Meil tulid kõik koju tagasi, kes muidugi tulijad olid. Kuuest perest läksid kaks tagasi Siberisse sest siin pakutav töö ei meeldinud. Teised pered said ulualuse oma endistes kodudes aga hakkasid üüri maksma. Märtsiküüditatuist tuli rõhuv enamik Kodumaale tagasi, mida ei saa öelda juuniküüditamise kohta, mis toimus enne sõda, neist jäid kadunuks pooled või enam.
Kulakuks tehti, mis oli märtsiküüditamise üks alustest, ikkagi kohalike võimuorganite poolt. "Riiklik julgeolek" ei koostanud algseid nimekirju, nimekirjad pandi kokku samuti kohalike poolt. Julgeoleku põhiülesanne oli küüditamise turvamine. Selguse mõttes ei tule räähida venelastest kui eesti rahva küüditajatest vaid kommunistidest kui eesti rahva küüditajatest. Kommunistlik Partei oli internatsionaalne ja selle käes oli "juhtiv ja suunav jõud" Nõukogude Liidus. Muuseas, mullle meeldib ikka üle korrata, et "Nõukogude Liidus ei olnud Nõukogude võimu" Eesti Vabariigis, kapitalistlikus riigis on Nõukogudel (Omavalitsuste volikogudel) hoopis rohkem võimu.(Nagu N Liidus usurpeeris nõukogudelt, alias volikogudelt võimu Kommunistlik Partei, nii on Eesti Vabariigis ilmnemas liikumine volikogude parteistamise suunas, partei võimu kehtestamine nii Riigikogus kui ka Omavalitsustes. Praegu küll veek toimib mingil määral mitmepartei süsteem mis N Liidus täielikult puudus.)

...süü on selles,et nad seda inimvihkajalikku valitsemist toetasid,kuigi nende kõrvalt kadusid parimad,tulid siia,kus leidsid ,et nendel on kõik lubatud,eestlane pidagu mokk maas,miks nad jätsid OMA kodud ja valgusid kõikjale üle suuuuuuuuuure kodumaa laiali,see on täiresti arusaamatu,eriti jõhker oli tulla Baltikumi,riikidesse,mis olid enne VABARIIGID,mitte Moskva vasallid.Ja kui need riigid vabaks said,miks nad siit minema ei läinud,kas tõesti ei tuntud,et neid ei armastata,vaid vihatakse ja põlatakse,ise nad ju armastavad oma Venemaad ju palju rohkem kui Eestit (Lätit,Leedut),uskumatu rahvas tõepoolest.

to venelaste...
Musti lambaid leidub iga rahvuse hulgas, ka eestlaste hulgas; aga mitte kunagi ei tohi me kogu rahvast, rahvust süüdistada - ei vene, gruusia, valgevene, ukraina jt rahvaid, kes stalinismi okupatsiooni perioodil migrantidena Eestimaale tulid või suunati. Punaarmee väeosades lehvisid loosungid üleskutsega demobiliseerituile - Tallinna valged ööd kutsuvad teid siia elama, töötama!

Arvan et küüditamise seisukoha pealt peaks KN oma suu kinni hoidma - vähemalt niikauaks kuni üks kesiklik stammkommentaator ning nimelt Hummuli "rahva hääl" Laine on avalikult välja öelnud: kõik need inimesed kes ei hääleta KE poolt tuleks kaevandustesse sunnitööle saata. Laias laastus - igast kümnest eestlasest üheksa.

Eestis hakati poliitilisi vastaseid küüditama ääremaadele juba aastal 1934...

Aastal 1940 jättis Polpol (Kapo) vapside nimekirjad hävitamata, et NKVD saaks neid Eesti ääremaade asemel küüditada Siberisse, Kasastani ja Ukrainasse.

Aastal 1944 jättis põhiliselt eestlastest koosnenud “Julgeolekupolitsei ja SD” , mille Gestapo osakonna moodustas taasloodud Polpol (Kapo), maha nimekirjad paljudest oma vastastest, keda kätte ei saadud, et Nõukogude eriteenistused saaksid nendega edasi tegeleda. Eks nendes nimekirjades olid ka Saksa armeest deserteerunud eestlased - hilisemad metsavennad, rahvuskomiteelased jne.