paraku iseloomustab naiivne soovmõtlemine ja reaalolude mittemõistmine ka teisi poliitikuid.
Päts koondas võimu ja vastutuse, kuid kainet arusaama ja julgust tal polnud.
Ja seda hiljemgi. Uluotsa arvamus nagu võinuksid saksa väed toetada Eesti iseseisvust oli puhas soovmõte. Tegelikult ütles kindral viisakalt, et saksa väed täidavad käsku.
End vaimseks ja poliitiliseks eliidiks pidav seltskond osutus algul rumalamaks ja hiljem aremaks suvalisest taluperemehest.

tahtsid kuuldavasti seda valedekogumikku hulgi kokku osta ja hävitada, kuid seda neile ei võimaldatud.

seal siis valesti on? Kas naised sunas rääkisid teistmoodi?

Ka meil on sinisilmseid (naiivseid) poliitikuid. Eriti on neid käbinärijate erakonnas.

Väga huvitav on teada saada, et Harald Habermani lapsed nii taunivalt, lausa ajalugu kustutada püüdvalt suhtusid oma isa memuaaridesse. Eks paljudes üldist huvi pakkuvates peredes varjata hoolega oma esivanemate patte ja tehakse kõik nende mahavaikimiseks, sest hilisem ümberlükkamine toob avalikkuse ette ikkagi sellist, mis "pühapaistet" rikub.

Netist Harald Habermani (muuseas, oli väga vahva ja muhe putukateadlane) tegude kohta teavet otsides võib leida Aivo Lõhmuse kirjapaneku Eesti raamatu saatusest Eesti Vabariigi seaduste alusel
"Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 17. juunil 1940 alustas nõukogude võim kohe ka juba varem planeeritud aktsioone eesti kultuuri hävitamiseks. 29. juulil 1940 võttis tollane sisekaitseülem Harald Haberman vastu otsuse n.-ö. kollase ajaviitekirjanduse konfiskeerimise ning hävitamise kohta raamatukauplustest ning ladudest. Selles otsuses loetletud ligi kolmekümnest teosest võib nõudlikum vaim suurema osa veel praegugi määratleda tõepoolest alamõõdulise kirjanduse hulka: Burroughsi Tarzani-lood, Courts-Mahleri seltskonnaromaanid, Röderi “Pariisi saladused” ja “Heinrich Anton Leichtweis”, Vulpiuse “Rinaldo Rinaldini”, Felsi “Saladuslik Jack” jt. Kuid konfiskeerimisele kuulus näiteks ka Dumas’ “Krahv Monte Christo”, mis taasilmutati “Põneviku” sarjas alles aastal 1987, ja mitmeid muidki selletaolisi väärtuslikumaid raamatuid (“Rahva Hääl”, 02.08.1940). [Järgneb]

Selle esimese otsuse põhjal kuulus hävitamisele niisiis küll kõigest 30 nimetuse ümber eestikeelseid raamatuid,kuid raamatuhävitamise aktsioon ise oli seega faktiliselt alanud. Mitmete toonaste ja ka hilisemate haritlaste hinges oli murtud psühholoogiline tõke, mis seni kaitses neid barbaarsusele allumast.
22. augustil 1940 kirjutas H. Haberman alla uuele otsusele:
“...käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 20 p. 5 otsustasin kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus ja igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte.
Käesolev otsus hõlmab nii perioodilise kui ka aperioodilise ilu- ja teadusliku kirjanduse.” (“Rahva Hääl”, 23.08.1940.)
Nagu näeme, ei loetletud selles otsuses enam üksikteoseid, vaid anti hoopis kavalamal kombel üksnes konfiskeerimisele ja hävitamisele kuuluvate teosekategooriate ebamäärane üldiseloomustus. Oma ebamäärases vihjelisuses on see otsus palju laiema haardega kui eelmine. Arvestus tehti seekord juba hirmule, lootuses, et puhtast ettevaatusest hävitatakse sel moel tunduvalt rohkem raamatuid, kui ette nähtud. [Järgneb]

Tegelikult sattuski juba selle esimese suurema aktsiooni käigus löögi alla kaugelt suurem hulk raamatuid, kui seda kajastavad hilisemad ametlikud loetelud.
Mainitud otsused puudutasid üksnes raamatukauplusi ning -ladusid. Raamatukogude puhastamine toimus esialgu teises liinis. Nimelt saadeti juba 15. augustil 1940 koolivalitsustele ja riigikoolide juhatajaile laiali haridusminister Johannes Semperi käskkiri, millega kohustati raamatukogude juhatajaid kõrvaldama fondidest kogu “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav ja Nõukogude Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” (ERKA, f.R-14, n.1 , s. 397, 1. 5). 20. augustil järgnes sellele uus käskkiri usukirjanduse kõrvaldamise kohta kooli- ja avalikest raamatukogudest (ERKA, f.R-14, n.1, s. 398,1. 7). Samal päeval moodustati J. Semperi korraldusel ka komisjon, kelle ülesandeks jäi raamatukogudest kõrvaldatava kirjanduse nimestike koostamine tagasihaaravalt N. Liidu 1938. aasta vastavate seaduste alusel (ERKA, f. R-14, n.1, s. 398,1.2-3). Komisjoni koosseisu kuulusid esimees A.Alle (luule-ja kunstikirjandus), aseesimees A. Jakobson (algupärane proosa), P. Rummo (lastekirjandus), R. Sirge (tõlkekirjandus), M. Jürna (memuaarid), A. Sibul (koguteosed), K. Taev (mõttekirjandus) ja veel mõned parteifunktsionäärid, kokku 10 liiget. Komisjon pidas 10 koosolekut ning koostas 5 keelatud kirjanduse nimestikku, millesse esialgu võeti ligi 1000 eestikeelset ning üle 600 vene- ja võõrkeelse raamatu.

P.S. Veelkord - pangem tähele: kõik see toimus Eesti Vabariigi seaduste alusel.

Aga tehti sedasuurpuhastust ikka juba 1938. aastal(NSVL jaoks kõige inimvaenulikumal aastal)kehtestatud NSVL seaduste aluse, mida vaid kohaldasid eestimaised marionetid.

võib nendesse "puhastustesse" suhtuda mitut moodi, kuid kogu maailma ees (see oli aga ikka väga Nõukogude-sõbralik) toimus kõik tollal kehtinud Eesti Vabariigi seaduste alusel ning Eesti võimude vastutusel.