Müts maha otsekohesuse, julguse ja objektiivsuse eest

Tiiduga nõus, mütsi võib maikuus vabalt maha vistata, eks sügisekülmadega võtab üles. kesknädala kohta üllatavalt keskne ja demagoogiavaba, loogilise mailmapildiga lugu.

Enam vähem korrektne lugu, lihtsalt loetav, kuid keeleliselt nõrgalt toimetatud. Lausetes esineb kummalisi arhaisme.

Läbi aastakümnete, isegi erinevatel ajastutel on Eestile olnud omane selline kükakünkalik nähtus: kui ei osata midagi sisulist öelda, hakatakse irisema väidetavate keeleliste pisiseikade kallal; kusjuures kõige lärmakamad võivad olla keeleliselt üpris nõrgad "keelekriitikud".

http://www.insiderdaily.info/2014/09/there-should-be-no-more-than-8-million.html

http://www.vikerkaar.ee/ukraina-geopoliitika-oigus-ja-moraalikeele-ruus/

Mõned tähelepanekud K. Adamsoni suurepärasele artiklile:
1) Pärastsõjajärgset maailma oleks õigem nimetada ennemini kahe- kui mitmepooluseliseks. Mitmepooluseline maailm on alles tekkimas, kui omaette tsentriteks võivad kujunevad, USA ja Euroopa Liit, Hiina, Venemaa, ...;
2) Fukuyma unistas oma „ajaloo lõpust“ tingimustes, kui NLiit oli juba langemas. „Ajaloo lõpp“ ei ´tähendanudki algusest peale muud, kui maailma USA ülemvõimu all;
3) Alustades Gorbatšovist, kes jõudis avalikultki öelda, et tema maa on nüüd osa Läänest ja lõpetades Jeltsiniga, kes oma Ameerika nõunike juhendamisel riigi katastroofi juhtis, ilmutasid Vene juhid ülimat naiivsust Lääne „üllaste“ eesmärkide suhtes; G7 muutumine G8-ks polnud ju sisuline (arvestades Vene majanduse olematut tased) vaid rohkem silmategemine, et vaadake, kuidas me teid igale poole kaasame; Venemaa koht maailmasüsteemis liberaalse demoktraatia tingimuste teenindada perifeeriana tsentrit loodusvaradade ja tööjõu andmisega (neokolonialism) oli aga juba mõnda aega paika pandud;
4) Putinisse suhtuti esiti äraootavalt, et kui kaugele ta minna julgeb. Kui Venemaa USAle kavale kukutada kiiresti Süüria seaduslik valitsus vastulöögi andis oli Ameerikale asi selge;
5) Venemaad tuli õpetada ja Ukrainas toimuski peatselt „rahvaülestõus“ ehk oligarhiline riigipööre, toetatuna rahvusradikaalide löögirühmadest;
6) Kiievi uute võimude kava hakata kogu riiki juhtima lääneoblastite ehk Galiitsia malli järgi leidis lõpuks terava kivi – mitte küll kohe, kuid lõpuks siiski puhkes mõnes idaoblastis „vene ukrainlaste“ relvastatud ülestõus õiguse eest määrata ise oma saatus – algas kodusõda;
7) plaanis „vaade kõrgelt“ on loomulikult tegemist geopoliitilise võitlusega, mille olemuse avas kenasti juba J. Kennedy vestluses N. Hruštšoviga, öeldes, et ta „pole vastu kõigile status quo muutustele, vaid ainult neile, mis muudavad geopoliitilist võimutasakaalu riigi üleviimisega Nõukogude blokki“; Putinile saabus nüüd aeg kasutada seda ütlust oma huvides ning üheks tema reageeringuks Kiievi tormilistele sündmustele oligi Krimmi annekteerimine, mida Vene riigipeaga neil päevil kohtunud (eks)president J. Carter nimetas möödapääsmatuks.

http://www.breaking-news.ca/kissinger-warns-we-need-a-new-world-order-ukraine-should-forget-crimea-nato/

Kissinger Warns “We Need A New World Order”; Ukraine Should Forget Crimea & NATO

http://www.insiderdaily.info/2014/09/secret-operation-new-california.html
Kalifornia Krimmis.

http://maxpark.com/community/1270/content/1730423

Tegelikult seda kuidas moodustus vene või ukraina või ka valgevene rahvas/rahvus on üsna keeruline määrata. Dnipro vasakul kaldal (ütleme, et Ida-Ukrainas) elasid radiimitšid ja severjaanid, paremal kaldal (läänepoolne Ukraina) aga poljaanid, drevljaanid ja dregoovitšid. Kõiki neid on peetud (näieks NSVLiidu TA Ajaloo Instituudi NSVL Ajaloo I köites-autorid V.I.Pitšeta, M.N.Tihhomirov, A.V.Šestakov; 1948). Praegusel Venemaa territooriumil oli palju vähem slaavi hõime: krivitšid Väina, Volga ja Dnipro ülemjooksul (sellest ka lätlaste Krivenija Venemaa nimeks) ja vjatitšid Okaa ülemjooksul (sisuliselt Kesk-Venemaal). Nende autorite (aga ka mitmete teiste) arvamusel pärineb nimi Russ väikesest Ukraina jõekesest. Ja veel: praeguste idaslaavlaste krjakeele alusepanijad Kyrillos ja Methodios tegutsesid just Kiievi aladel. Seega tekib küsimus, kummad on algsemad idaslaavlased, kas ukrainlased või venelased. Illusreerimaks seda küsimust piisab kui vaadata ühte Moskvas asuvat mälestusmärki, mis on just Kyrillosele ja Methodiosele pühendatud ja kus kuues sõnas on tehtud 5 ortograafilist viga, seejuures sõnas "Venemaa" koguni 2 viga. Nii et kes on õiged ja kes valed või kus peaks Venemaa ja Ukraina vaheline piir kulgema, seda ei tasu diletantidel arutama hakatagi. See on liiga keeruline.

1942. aasta mais teatas Ukraina gauleiter Koch: Dnepri paremkallas on Saksamaa idaosa, Väike - Saksamaa.

Eks need kaks ahvi - Hitler ja Stalin ehk Saksamaa ja Venemaa lootsid Euroopa omavahel ära jagada. Õnneks ei anna praegusel Saksamaal hitlerlased tooni aga praegusel Venemaal ruulivad stalinistid küll.

Albert Pike ja tema kolme maailmasõja idee.
http://www.threeworldwars.com/albert-pike2.htm

Lisaks Antonile juurde et krivitsite slaavi päritolu on üleüldse problemaatiline sest näituseks Nestor ei pidanud neid slaavlaste hulka kuuluvaiks vaid nimetas neid oma kroonikas eraldi. Ning see et Venemaa nimi tulnud Rossi jõekesest võib olla ka slavofiilide poolt välja nuputatud vastukaal nn. normanniteooriale mille järele Venemaa saanud oma nime umbkaudu praeguse Roslageni kanteist pärinevatelt varjaageilt keda siis Venemaad valitsema kutsuti.

Kummad on algsemad idaslaavlased, kas ukrainlased või venelased, küsib Anton?

Esimene Vene riik Vana-Vene ehk Kievski Rus sai alguse Novgorodist, kui sealseid maid haldama asunud Rjurik pani aluse tervele plejaadile samast soost Kievski-Rusi ja Moskva vüstidele kuni a-ni 1598 välja. Rjurikovitšid on teiste seas Oleg, Igor, Vladimir, Jaroslav Tark, Monomahh, Aleksander Nevski, Dmitri Donskoi ja Ivan IV Groznõi.
A-st 882 hakkas teine Rjurikovitšite soost vürst Oleg resideeruma Kiievis ning üks paljudest järgmistest Rjurikovitšitest Vladimir võttis 988 Vladimir Bütsantsi kaudu vastu ristiusu. Kultuurileviks tekkinud soodsate tingimustes koostasid kreeka päritolu mungad Kyrillos ja Methodios slaavi tähestiku ning tõlkisid raamatuid. Üldiselt tegutsasid nad misjonäridena Moraavias aga kui nende teekond ka idapoolsemate slaavlaste juurde ulatus, siis oli selleks muidugi Kievski Rus kui ainus idaslaavlaste riik (üks eelkommenteerijates loeb seda argumendiks, et ukrainlased on suuremad venelased kui venelased ise, arvestamata, et sellal polnud ei ukrainlasi, venelasi ega valgevenelasi, vaid alles oli tekkimas nende ühine baasosa – vana-vene rahvas).

Nagu sageli ennegi maailma ajaloos järgnes ühtse riigi ajastule feodaalse killustatuse periood, kus tekkinud moodustiste seas teame selliseid vürstkondi nagu Volõõnia, Galiitsia, Perejaslav, Smolensk, Polotsk, Rostov-Suzdal, aga samuti Novgorodi feodaalvabariiki ja temast hiljem eraldunud Pihkvat.
Uutes tingimustes sidemed endise Vana-Vene osade vahel nõrgenesid, millele aitas kaasa ajaloo tegevusväljale ilmunud mongoli-tatarlaste ning Leedu-Poola ike. Kiievi roll integreerijana vähenes, idapoolse Rostov-Suzdalimaa osa aga kasvas kuni uus tõmbekeskus Moskva ühendas jälle riigi. Seejuures jäi Kiiev Leedu poolt okupeerituna kolmeks sajandiks Venemaast väljapoole ning just sellesse aega langebki diferentseerumine ehk ukraina, aga ka valgevene rahvuste, samuti nende kirjakeelte teke vanavene keele läänevariandi baasil. Siinkohal pole üleliigne mainida, et eraldatuse tingimustes (saartel näiteks) tekivad ajapikku erisused ka eluslooduses.
Tulemuseks oli endise vana-vene rahva lahknemine juba eespool loetletud ukrainlasteks, valgevenelasteks ja venelasteks. Küsimus, kes on rohkem venelane, kas ukrainlane või venelane, taandub hindamisele, kus piirkonnas identiteeti vormivad mõjud ühisele vana-vene baasosale pärast killustumist olid tugevamad, kas Leedu okupatsiooni aladel või Moskvas, kus tatarlased piirdusid andami kogumisega. Meeles võiks pidada, et Galiitsia läks Poola koosseisu juba 14. sajandil, kuulus hiljem veel Austri-Ungarile ning liideti Ukrainaga täielikult alles pärast Teist maailmasõda. Ideaalsed tingimused õitsenguks, kujundamaks seal elanud vana-venelastest 100%lisi venelasi!? Aga miks Bandera löögiüksused siis võimaluse avanedes tuhandete kaupa poolakaid tapma kukkusid, kui nende ajal seal nii hää elada olnuks?

Kyrillose ja Methodiose tegevuspiirkonna või Rossi nimelise jõekese abiksvõtmisega, nagu selgus, seda vaidlust lahendada ei saa. Seejuures peab märkima, et Rossi jõe nimest Rossija nimevormi tuletamist peetakse nüüdisajal mõnikord nõukogulikuks lähenemiseks, eesmärgiks vältida niiviisi varjaagide teemat Vene riigi tekkimises. Või on nad oma juurtelt üks rahvas ja niimoodi tuleks neid ka võtta!

Selge see, et Venemaa tahab viimast maailmasõda usurpeerida endale. Verisele mõrvarile Stalinile püstitatakse mälestusmärke jne. Loomulikult polnud vanas venes mingeid ukrainlasi ega venelasi rääkimata valgevenelastest. Aga nagu batka Lukašenko ütles, et kui kremli loogikat arvestades edasi minna, siis peaksid venelased hoopis mongoli-tatari alamad olema. Aleksander Nevski, kes oli mongolite ajal maksukoguja (seda vene inimestelt) ongi juba kuulutatud venemaa suurimaks tegelaseks läbi aegade. Eks seegi näita venelaste orjameelsust.

Lugupeetavad põhiline on studeerida ja veel rohkem studeerida. Niipalju siis Venest, Väike-Venest, Valge-Venest, Must-Venest, Puna-Venest. Kõik muideks ikke seesama Kiievi Rus. Toda Puna-Venet tuntakse ka Galiitsiana Galitsi/Halitshi linna järgi. Juba 14. sajandist saadik on antud ala kuulunud Poola krooni alla vojevoodkonna Rus elika Ruthenia nimega. Ukraina nimelise territooriumiga(tollal loomulikult Nõukogude Ukraina) liitis Galiitsia elika Poola Ruthenia ei keegi muu kui Jossif Stalin aastal 1939...

Ljudmillal on siin niipalju väiteid!
Seepärast teeks lähidalt:

Venemaal pole midagi usurpeerida. Lääne tegevuskava Teises maailmasõjas seisneski selles, et aidata kaotusse kalduvat poolt. Ja kuna Adolfi äkkrünnak viis Venemaa katastroofi veerele, alustati tema sõjalist abistamist viivitamatult!
Edasi, nähes kuidas Vene suutis esimese suve vastu pidada ning teisegi takkaotsa, aga kolmandal lõi vastast juba Kurski kaarel, polnud liitlastel neljandal suvel Teise rinde avamisest pääsu kuivõrd vastasel juhul edenenuks Vene tankid koos rahvademokraatiaga Lissabonini välja. Tuli hakata neile Prantsusmaalt vastu liikuma. Seepärast, ÜRO peasekretär, hinnates Vene panust ja tohutuid ohvreid lubas 09. mail olla Moskvas, mälestamaks langenuid.

Kõneldes Stalinist võiks Ljudmilla küsida endalt hoopis seda, miks rehabiliteerib teda seesama rahvas (selline initsiatiiv tulebki nimelt alt, mitte juhtkonna kõrgemast ešelonist), keda ta miljonite kaupa tappis. Kurb või kohutav, aga ilmselt tuleb tõdeda, et ajaloos maksavadki enam kuulsust toonud võidud teod kui range õiguspärasusus käitumises. Ja Stalini upitamine pole mingi erand. Julm, oma vallutusretkedel kolpadest püramiide ladunud Tšingis-khaan on tänapäeva Mongoolias tehtud mees. Või Aleksander Suur, maailma vallutaja. Kui palju ausambaid talle! Tõsi, Aleksander ei tapnud tsiviilelanikonda ja tema püüd integreerida kogu talle tuntud maailma oma kanna alla andis suurepärase resultaadi järgnenud hellenistliku ajastu näol. Kuid tema meetod – see oli ikkagi sõda!

Aleksander Nevski pidas kaks teda põlistanud lahingut – ühe Neeval (rootslaste vastu) ja teisi Peipsi järvel (Eestis pesitsenud Liivi orduga), tõrjudes niiviisi katoliikliku Lääne kallaletungi õigeusklikule Venemaale.
Paistab, et nii Batka ja Ljudmilla kalduvad mõttekrampi, adumata Nevski käitumise tõelisi tagamaid.
––“Strengthen defences in the West, but look for friends in the East,” the panel dedicated to Alexander Nevsky (1220-62) recalled this alleged admonition to future Russian rulers. Befitting the “New Cold War,” his victories over invading Swedes and Teutonic Knights were commemorated as “Repelling Aggressions from the West”; by contrast, Nevsky’s cosy relations with the Mongols (who razed Kiev in 1240) were called “The East: the Choice for the Preservation of Russia.” Alongside, Foreign Minister Sergei Lavrov hailed Nevsky as “undoubtedly the founder of the centuries-old traditions of Russian diplomacy”—as if foreshadowing the partnership with China, often touted as the Kremlin’s way out of the straits imposed by Western sanctions. (Putin was at the time on a high-profile visit to Beijing.) - kirjutab 13.03.2104 "The National Interest".
Ehk tugevdades kaitset Läänes, otsi sõpru Idas – on Nevski sõnum. Toomaks teemat kaasaega käsitles Lavrov Nevskit oma repliigis kui „Vene diplomaatia sajanditepikkusele traditsioonile alusepanijat“, vihjates sellega Venemaa pöördumisele Itta (Putini Hiina visiit oli just toimumas).

Tänu Nevski poliitikale jäi Venemaa püsima (aga tatarlased tungisid oi-oi kui kaugele, alustanud Hiinast peatati nad alles Ungaris ning Venemaal oli just selle killustatuse periood, Mongoolias vastupidi, kogu maa võitles ühtsena Tšinghis-khaani ja tema järglaste juhtimise all). Venemaa eelistas usuliselt sallivaid mongoloid maad vaenavatele katoliiklastele, lükates tagasi ka paavsti legaatide pakkumise.

Ukrainlased ei pea venelasi slaavlasteks, vaid soome - ugrilasteks, kes on segunenud teiste rahvastega.

Nojah, eks ajalugu kordub ju - eelmise külma sõja kulminatsioon saabus Hruštšovi raketiristlejate armaada saabumisega Ameerika kõhualusesse ja Kennedy poolt selle minemakihutamisega; eks nüüdne uus külm sõda puhkes lääne niiditõmbajate poolt mahitatud Maidani verepulmaga Moskva kõhualuses. Aga pole teada, millega see veel lõpeb.