näitab riigi 20 aastane areng, et de fakto kaaperdamisega de jure poolt käivitati riigi hävitamise programm, mille kulgemist kontrollitakse valimiste võltsimisega. Ei suuda üks seltskond alla neelata NSVL lagunemist ja iseseisva rahvusriigi tekkimist. Ja see seltskond ei asu idapiiri taga.

lugu on vasstupidine - mejje de juure kaaperdatti ooppis te vaktopooltt . sest öhemõttelised põhis'ääduse sättäd moonutatti tõlgendusevahendusel enndale kasulikuks ning topiti olematu te juure kuues'isse . ja lo.ll rahvas karrjus vajmustunult kujj ää ja rahhvasõbralik kõjkk onn .

Aktiivne rahvarindelane Mati Hint teab väga hästi kuidas toimus iseseisvumine. Kuid mõnda asja peaks ta julgemalt avaldama. Fakt on see, et me oleks iseseisvunud ka ilma väliseestlaste ja lääne toetuseta. Minu teada ei olnud Savisaar käinud välismaalt "valget laeva" tellimas. Kuid vastupidi, väliseestlased ja endiste omanike sugulased haistsid siit rikkalikku saaki ning pühendasid kogu oma jõu, et see kätte saada. Aga samal ajal pidasid eesti kommunistid rasket poliitilist võitlust Moskvas olles saanud innustust Rahvarindest. Juba "Suveräänsusdeklaratsioon" mõjus kõuemürinana nii Moskvale kui läänele. Eestlased tundsid venestamise pealetungi ja "Suveräänsusdeklaratsioon" oli meeleheitlik karje vabaduse ja iseseisvuse järele. Sellega oli uus kurss seatud ja kui niimoodi oleks edasi läinud, siis poleks saanud võimalikuks igasugused ärastamised ja 100000 põliseestlase kodunt väljaajamine. Kuid väliseestlased tegid oskuslikku propagandat hirmsast endiste kommunistide ja venelaste ohust ning võimu haaramise nimel organiseerisid nn. kodanike komiteed ja kongressi. Eestlaste hinge löödi mõra ja hakati toetama libekeelseid väliseestlasi. See lõppes sellega, et organiseeriti Savisaare valitsuse kukutamine sõjaväelise jõuga. Savisaar ei tahtnud verevalamist ja astus tagasi. Niimoodi trügisid võimule ja kinnisvara järele aferistid ja ärastajad ja on võimul senini, sest neid kaitseb politsei ja sõjavägi.

Et ei tehtud vahet eestimeelsete kommunistide ja nomenklatuuri vahel, siis tõrjuti eestimeelsed tagaplaanile ja endine nomenklatuur nagu Ansip, kes veel 1988,a. ässitas koeri vabadusvõitlejate kallale, asus kiirelt värvi vahetama ja koostööle ärastajatega. Endine kommunist Ansip, kes kasvatas noori vene korda pidama ainuõigeks asus hoopis õhutama rahvustevahelist vaenu kui ta ilma ette teatamata öö varjus teisaldas Pronksmehe, mis tähistas vene vägede kangelaslikku võitlust saksa fašismiga. Venelased, kes olid 1990.a. referendumil pooldanud Eesti iseseisvumist, said näkku sülitatud. Neile anti mõista, et iseseisvumine polnud nende jaoks vaid nemad peavad kaduma nagu Pronksmees Tõnismäelt. Aga kaduda pole ju kuskile kui nad on siin süpndinud ja olid toetanud iseseisvumist. Nüüd on tekkinud lõhe venelaste ja eestlaste vahel.Venelased, kes õppisid agaralt eesti keelt, ei taha enam eesti keeles eestlastega suhelda. Nii ähvardab Tallinna venestumine, sest Tallinnas on venelastel suur osakaal. See on tagurliku reformi-IRL-i tegevuse tagajärg.

Veel üks Eesti riigi kadumise tunnus: üle 100000 eestlase on Eestist välja rännanud töö-ja elupaiga kaotamisel. Põllumajandus on põhja lastud. Kõige selle alusel on koolides katastroofiliselt vähenenud õpilaste arv ja suurel hulgal koole tuleb sulgeda. Kas suudavad nüüd õpilased maal käia 10-20 km kaugusel koolis ja millised on siis õppimise tulemused.Niimoodi mandub vaesem osa rahvast ja ei suuda omandada vajalikku haridust. Tekib hulk noori töötatöölisi, kes elatuvad kuritegevusest ja pruugivad narkootikume. See näitab järjekordselt rahva hääbumist. Kõik see pikk jutt on läbilõige sellest, mida me oleme 20 aastaga saavutanud ja mis meid ees ootab kui me samas tempos jätkame. Ärikad võivad ju hõisata, et nende elul pole midagi viga ning kui eesti rahvas hääbub, siis toovad nad sisse võõrtööjõudu Kagu-Aasiast või Ladina-Ameerikast. Siit selgub, et ärikatel ei ole rahvuse püsimajäämisel mingit hoolitsust. Nendel on tähtis vaid kasum ja kes seda toodab, see on neile ükskõik. Ning rahvusriik tormab oma hukule vastu. Lisaks pooldavad eesti õpilased üleminekut inglise keelele. Veel üks hoop rahvusele. Nüüd tekibki küsimus, et mille nimel me iseseisvuse kätte võitlesime. Lubati taastada armas eesti riik, kus kõlab ainult eesti keel ja valitseb eestlaste üksmeel. Kus see kõik on? Nüüd on näha, mis on selle tagajärg, et uskusime neid libekeelseid restitutseerijaid. Avaldati küll Harta, aga see on vaid olukorra tõdemine. Pole enam mingeid jõude, et taastuks endine Eesti.