Õigus ei loe siin Eesti riigis mitte muhhvigi,selle õigusega võib minna WC-sse paberi asemel.Kahjuks on see nii.

Õigus ona alati ja kõikjal olnud suhtelised mõisted ja Eesti riik pole selles mõtte mingi erand. Võib öelda, et ei kuskil ega kunagi pole see õiglus olnud eriti toiminud, alati on keegi kõigist teistest "võrdsem" ja nii jääb see ka tulevikus. Õigluse võidulepääsmiseks on inimkond lihtsalt liiga ahne, egoistlik ja omakasupüüdlik.

Siiski-siiski. Oleks pidanud hoolikalt vaatama enne tagastamist,et kas on võlg peal või mitte. Meil anti lihtsalt ära ja mis kõige hullem,anti neile,kellel polnud selleks mingeid juriidilisi õigusi. Need olid käsi-peseb kätt. Ja maksti muidugi "tänuraha" ka.

Isegi saksa sõjaväevõim (kes jättis ilmselgelt ja ühemõtteliselt riikidevaheliste lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud, sh järelümberasunud isikute poolt ümberasumislepingutes ettenähtud tingimusel usaldusvalitsusele või segakomisjonile üleantud vara osas igasuguses omandiõigused tagasi andmata, mis kinnitab , et ümberasujate vara ei kuulunud ju enam pärast üleandmist lihtsalt neile endistele omanikele vaid sellele , kellele nad vara üle andsid) kehtestas oma "eraomandi uuesti jaluleseadmise määruses ühe esimese printsiibina, et enne igasugust omandiõiguse taastamist elustuvad kõigepealt kõik sellel varal lasuvad võla- ja muud kohustused nii era- ja juriidiliste isikute kui riigi ees. Kohustuste mitteäitmise, so. võlgade mittetasumise korral ei saanud omandiõiguse taastamisest juttugi olla. Seega taastas Saks võim seadusliku olukorra, kus enamliku võimu poolt olid natsionaliseeritud varad kuid jäetud neil varadel lasunud võlad natsionaliseerimata. Eesti omandireform kogu oma pseudoõigusega aga võttis üle ja kinnitas omandirefomi aluste seadusega veelkord just Stalinliku NSVL-i kehtestatud olukorra. Võlga kui asjaõiguse ja igasuguse omandi lahutamatut osa ei natsionaliseeritud ega antud kohustust (passivat) koos vara (nö aktiva) osa tagasi andmisega nn. õigusjärgsele omanikule. Need võlad on ja jäävad kapitalismi ja majandusseaduste elementaarse algpõhimõtte järgi ülesse ja nende laenude võlausaldajatel ja nende pärijatel kui ainsatel seaduslikel omanikel jääb nende suhtes seaduslik sissenõudeõigus, kõigi Eesti omandireformijate hocus-pocuse kiuste ikkagi alles ja muudab vaieldavaks kogu omandireformi olemuse.

No näete - isegi Saksa okupatsioonivõim suhtus asjasse õiglaselt! Aga siis tuli vabadus, ning Eesti "omandireform" kogu oma pseudoõigusega kinnitas omandirefomi aluste seadusega veelkord just stalinlikult kehtestatud olukorra. Ja meie, lollid sundüürnikud, peame seda nüüd ülistama taevani!

Oi jummal, jummal. Kuidas te kallid kaaskommijad veel siis uluksite ja hädaldaksite ja hambaid kiristaksite kui tagastatud maade/varade pealt oleks pidanud omaaegseid pangalaene kinni maksma hakkama.

Kuidas siis seda pangalaenu kinnimaksmise kohustust oleks rakendatud? Kas nii, et kes õigusjärgne omanik, see maksab - võtab ta siis maa/vara tagasi või ei (kohustus on kohustus ja peaks samamoodi päritav olema kui õiguski - vahe ainult, et kohustus kohustab õigus aga mitte).

Või teine variant - maksab see kes oma maad/vara tagasi võtab. Aga kui nüüd see endisaegne rahalaenaja/pärijad oma laenu tagasi ei saa (nende käest kes oma vara tagasi ei soovi), siis on see ju jälle tema suhtes ebaõiglane.

Või peaks siis riik selle osa pankuri järeltulijale kompenseerima. Mis vahenditest - kas maksumaksja raha eest? Jälle ebaõiglus, miks mina maksumaksjana pean maksma teiste omaaegseid laene kinni millede õigeaegne tasumine takistati omal ajal hoopistükkis NLiidu poolt? Mis pagana pärast pean mina oma raskeltteenitud kroonidega pankur-kapitalisti-vereimeja taskuid täitma? Seda ei saaks isegi mitte ühiskondliku solidaarsusena võtta.

Või peaks riik siis talle kättejäänud maid/varasid müüma hakkama, et selleks raha hankida? Jälle suur kisa ja karjumine - välismaalased ostavad Eestimaa ära ja eesti rahvas sureb välja ei tohi maha müüa meie isade maad.

Nii-et probleeme kui palju. Väga lihtne ja nüri on siin kommentaariumis parteid ja valitsust sõimata. Või artikli kujul nääksuda, et kõik on valesti ja pahasti.

Mis selles siis nii keerulist oleks olnud. Pärimisseadus selle kohapealt ju lihtne, kui võtad pärandi vastu, saad kaela ka võlad ja kui ei võta, siis pole ka välgadega asja - nii lihtne see ongi.

Ja mis pankuri kukru täitmisest sa räägid, kui võlg kaelas, siis tuleb ju maksta

Oi jummal, jummal. Kuidas te kallid kaaskommijad veel siis uluksite ja hädaldaksite ja hambaid kiristaksite kui tagastatud maade/varade pealt oleks pidanud omaaegseid pangalaene kinni maksma hakkama.

Kuidas siis seda pangalaenu kinnimaksmise kohustust oleks rakendatud? Kas nii, et kes õigusjärgne omanik, see maksab - võtab ta siis maa/vara tagasi või ei (kohustus on kohustus ja peaks samamoodi päritav olema kui õiguski - vahe ainult, et kohustus kohustab õigus aga mitte).

Või teine variant - maksab see kes oma maad/vara tagasi võtab. Aga kui nüüd see endisaegne rahalaenaja/pärijad oma laenu tagasi ei saa (nende käest kes oma vara tagasi ei soovi), siis on see ju jälle tema suhtes ebaõiglane.

Või peaks siis riik selle osa pankuri järeltulijale kompenseerima. Mis vahenditest - kas maksumaksja raha eest? Jälle ebaõiglus, miks mina maksumaksjana pean maksma teiste omaaegseid laene kinni millede õigeaegne tasumine takistati omal ajal hoopistükkis NLiidu poolt? Mis pagana pärast pean mina oma raskeltteenitud kroonidega pankur-kapitalisti-vereimeja taskuid täitma? Seda ei saaks isegi mitte ühiskondliku solidaarsusena võtta.

Või peaks riik siis talle kättejäänud maid/varasid müüma hakkama, et selleks raha hankida? Jälle suur kisa ja karjumine - välismaalased ostavad Eestimaa ära ja eesti rahvas sureb välja ei tohi maha müüa meie isade maad.

Nii-et probleeme kui palju. Väga lihtne ja nüri on siin kommentaariumis parteid ja valitsust sõimata. Või artikli kujul nääksuda, et kõik on valesti ja pahasti.

Oi jummal, jummal. Kuidas te kallid kaaskommijad veel siis uluksite ja hädaldaksite ja hambaid kiristaksite kui tagastatud maade/varade pealt oleks pidanud omaaegseid pangalaene kinni maksma hakkama.

Kuidas siis seda pangalaenu kinnimaksmise kohustust oleks rakendatud? Kas nii, et kes õigusjärgne omanik, see maksab - võtab ta siis maa/vara tagasi või ei (kohustus on kohustus ja peaks samamoodi päritav olema kui õiguski - vahe ainult, et kohustus kohustab õigus aga mitte).

Või teine variant - maksab see kes oma maad/vara tagasi võtab. Aga kui nüüd see endisaegne rahalaenaja/pärijad oma laenu tagasi ei saa (nende käest kes oma vara tagasi ei soovi), siis on see ju jälle tema suhtes ebaõiglane.

Või peaks siis riik selle osa pankuri järeltulijale kompenseerima. Mis vahenditest - kas maksumaksja raha eest? Jälle ebaõiglus, miks mina maksumaksjana pean maksma teiste omaaegseid laene kinni millede õigeaegne tasumine takistati omal ajal hoopistükkis NLiidu poolt? Mis pagana pärast pean mina oma raskeltteenitud kroonidega pankur-kapitalisti-vereimeja taskuid täitma? Seda ei saaks isegi mitte ühiskondliku solidaarsusena võtta.

Või peaks riik siis talle kättejäänud maid/varasid müüma hakkama, et selleks raha hankida? Jälle suur kisa ja karjumine - välismaalased ostavad Eestimaa ära ja eesti rahvas sureb välja ei tohi maha müüa meie isade maad.

Nii-et probleeme kui palju. Väga lihtne ja nüri on siin kommentaariumis parteid ja valitsust sõimata. Või artikli kujul nääksuda, et kõik on valesti ja pahasti.

Kõige selle, üsnagi õigetel argumentidel rajaneva vastuväite põhjal saab järeldada ka seda, et sundüürnike tekitamine ebaõigluse likvideerimise sildi all oli kuritegelik.

Omandireform tehti Eesti Komitee tagatoas aga Rahvarinde valitsus ei julenud vastu hakata, sest lootis 1992.a valimistel võimule jääda. Saksas läksid aga kõik võlad arvesse ja üldkasutuses varale pandi tagastamise tõkendid. Omandi väärtuse suurenemisel (ümberehitusel olulises suuruses) pidi vara saaja selle riigile väljamaksma. Selles on õigusriigi ja banaaniriigi vahe keda tulid "valitsema" keegi Rebane, Üürike, Manitski , sest Laar värises kui haavaleht ilma Välis-Eesti abita.

Kas see tähendab, et Rahvarinde valitsusel ei olnud piisavalt riigimehelikkust - teha nendearvates vajalik, aga ebapopulaarne otsus? Et põhieesmärk oli nagu võimule saamine mitte võimu teostamine nii nagu ta oleks ühiskonnale kasulik olnud. Saksa ja Eesti olukorda üks-ühele siiski võrrelda ei saa - taustad liiga erinevad.

Mart Ojasalu, täpsustuseks Teie vildakale arvamusele, omandireform mõeldi välja mitte kuskil tagatubades vaid eesti Komitee eestvedamisel kuid kommunistidel ünnestus (enda poole ellukutsutud Rahvarinde abiga) see nii kihva keerata, et nad suutsid endi kätte haarata lõviosa okupatsiooniaja ja enne seda loodust ning tagatipuks eesti rahva täielikult lõhestada. Edgari poolt juhitud seltskond saavutas selle, et kui eristaatuses Eestimaa Ooblasti loomine ebaõnnestus siis vähemalt kasudega kaubeldi ikkagi. Lõpuks polnudki see väga raske, kuna kommunistid olid vene ajal harjunud mõtlema üht, rääkima teist ja tegutsema kolmandat moodi ja rahvuslikult mõtlevatel inimestel, kes okupatsiooniajal olid kojameesteks - katlakütjateks puudusid demagoogitsemise ja "lehmakauplemise" kogemused...

to arno 10:45;
//kommunistidel ünnestus (enda poole ellukutsutud Rahvarinde abiga) see nii kihva keerata, et nad suutsid endi kätte haarata lõviosa okupatsiooniaja loodust//
Ah et okupatsiooni ajal loodi midagi haaramisväärset? Kes seda sinu arvates lõi?! Õige isamaaliitlaslane ju vene okupatsiooni ajal tööd ei teinud, aga ’okupatsiooni ajal loodut’ on himustanud haarata küll! 1992.a. tulid isamaaliitlased võimule loosungiga „Plats puhtaks!“ (S.o. plats töötegijatest puhtaks ja kõik vene ajal loodu haarata isamaaliitlastele!) Aga ju ei õnnestunud platsipuhastajatel kogu ’okupatsioonajal loodut’ haarata, ega sa muidu siin haliseks!

//Edgari poolt juhitud seltskond saavutas selle, et kui eristaatuses Eestimaa Ooblasti loomine ebaõnnestus//
USA „valge laev“ ei tulnud ja vabadust Eestile ei toonud. Kuidas see vabadus siis ikkagi saabus?

Miks sa 3 korda ühte ja sama kirjutad?

Arnokene - KUKU !

Sest ma olen loll!

Sest ma olen loll!