Ei ole tõesti vaja mingeid nimekirju inimestest kes olid nõukogude okupatsiooni ajal kommunistlikus parteis. Oli nii Antsip, Savisaar, Rüütel ja enamus praegustest juhtpoliitikutest. Otsustav on poliitiku praegune tegevus, kas see on Eesti riigi hüvanguks ,iseasi kui ta oli mingi hävituspataljoni põletaja või eestlaste Siberi küüditaja. Need reeturite nimed tuleb avalikustada

Kas järjekordne klapperjaht? Aeg oleks juba minevik rahule jätta ja vaadata ettepoole. Seal on palju suuremaid ohtusid eesti rahvale , kelele ja kultuurile kui endised kommunistid. Kes tegelikult mingit ohtu ju ei kujutagi. Lõpetage inimeste ahjuajamine ja nimekirjadesse kandmine!

Reeturite ahjuajamisest võiks küll loobuda, kuid kõikide vaenlaste kännupoiste nimede häbiposti paigutamine oleks vajalik

to "Isamaalasele"
//kõikide vaenlaste kännupoiste nimede häbiposti paigutamine oleks vajalik//

Näiteks.
2. veebruaril 1988. aastal toimusid Tartus vägivaldsed sündmused. Tegemist oli Tartu rahu aastapäeva esimese eestimeelse tähistamisega nõukogude ajal. Võimud ei andnud miitinguks luba. Kui inimesed ikkagi tänavatele läksid, ootas neid ees kumminuiade ja kilpidega eriüksus. Rahva ja koertega patrullivate miilitsate vahel puhkes üksikuid kokkupõrkeid, millega kaasnes vahistamisi.

25. novembril 1988 kukkus Andrus Ansip EKP (Eestimaa Kommunistliku Partei) Tartu rajoonikomitee teise sekretäri valimistel läbi. Kaasparteilased jõudsid arvamusele, et veebruarisündmuste aegu oli ta tagurlikku poliitikat ajanud.
Pärast seda, kui keegi esitas Ansipi kanditatuuri teise sekretäri ametikohale, küsis Robert Närska Ansipilt: “Kas sinu seisukohad on praeguseks tõeliselt muutunud võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu arvates eksisteerib alati kaks seisukohta – Sinu oma ja vale seisukoht. Oled poliitiline prostituut.”
Ansip: “Tookordne minu seisukoht oli EKP Keskkomitee seisukoht. Olen poliitilistelt vaadetelt radikaalne. Oma arvamuse eest olen võimeline võitlema ja kaitsma seda.”
Seepeale tehti ettepanek Ansipi kandidatuur maha võtta. Ansipi vastusest olid kaasparteilased teada saanud, et Ansip esindas veebruaris 1988 EKP Keskkomitee seisukohta ja arvas ka novembris, et tegi veebruaris õigesti! Veebruaris oli kompartei juht Karl Vaino ning sinimustvalge lipp oli keelatud. Mõni kuu hiljem (juunis) sai kompartei juhiks Vaino Väljas, kes kuulutas varasema poliitika tagurlikuks.

Hea meelega vaataks kommude nimekirja-sõltumata nende praegusest positsioonist.
Miks ikkagi nii suur vastuseis nende avaldamisele?

nägemine meile annaks? Keda selline võimalus rõõmustaks või kurvastaks? Kindlasti kurvastaks see neid, kes on Eestis praegu kõrgetel positsioonidel. Siis näeksime, et ka Eestis kujunes nn demokraatlik pööre tegelikult nõukogude bürokraatia poolt riigivarade oma taskusse ajamiseks. Sellest siis ka suur vastuseis nende avaldamisele - siis näeksime, kuidas need vinged "sinimustvalged" on tegelikult olnud väga kõvad "punased" või nende perekonnaliikmed.

Siis tunneksime ka sini-must-valge taha pugenud ebaausaid inimesi teiste hulgast. Siis teaksime kellega suhtumisest hoiduda.

Seoses nende nimekirjade avalikustamisega meenub üsna hiljuti loetud mingi artikkel Ida Saksamaa sündmuste kohta peale kommunistliku reziimi kokkuvarisemist. Sakslased nimelt avasid oma arhiivid kõigile soovijatele ja inimesed said lugeda vabalt kõiki enda kohta peetud toimikuid ja tulemused olnud üsnagi ootamatud. Tuhanded perekonnad lagunesid, kuna inimesed ei SUUTNUD edaspidi enam elada koos nendega kes olid aastaid nende järgi luuranud ja "kuhu vaja " ette kandnudSee olevat olnud uskumatu mis avanes. Abikaasad luurasid üksteise, lapsed luurasid oma vanemate järgi või vastupidi. Aga sakslased pidasid seda ometi ÕIGEKS, sest inimesed said teada KES ON KES?

Arno ajab Stasi ja Saksa Ühtsuspartei nimekirjad segamini , viimastel pole mingit tähtsust. Iseasi kui Eestis teha kord, et endine parteilane peab tänaval kandma punast kommutärni ja tohib teha ainult musta tööd. Trammis peab aga kommu seisma ainult püsti, et mitte roojastada tõelist eestlas tema kõrval istumisega. Vot sellisel asjal on mõte sees ja matta tohib vaid surnuaia müüri taha. Seda unistab Ken-Martti. Tubli !

Mina kannan uhkusega Eesti rahvusvärve. Kui keegi punane need endale rinda paigutab, reostab ta neid. Tema kandku ikkagi veel oma punast. Nii oleks ausam.

Meie, eestlased, oleme värvisümboolikas ikka veel samal arengutasemell, kus olime 1940. aastal! Oleme alati valmis üksteist kägistama (lasta ju ei lasta!) pelgalt värvi või värvikombatsiooni pärast! Tule, taevas, appi!

Nii see on. Juba 1940. aastal toodi meile klassisõda, kusjuures "eestlase maiusroaks sai teine eestlane" ja selles me veel olemegi. Poliitikud kasutavad klassisõja vastuolusid nii nagu nad marxistidelt õppisid.

1944 matsid kommud mõned omad surnuaiast väljapoole. Kristlased oleksid nii teinud vaid enesetapjatega ja kurjategijatega. Kuna Õigeusu kirik ei pooldanud maetute viimist kalmistule, siis on kirikul ilmselt andmeid , et tegemist oli enesetapjate või kurjategijatega. Tõelisi kristlasi paneb selline asi tõesti mässama. Viies kurjategijate põrmud kalmistule rikkus ka kommunist Ansip tuhandeaastast kristliku tava.