Kui valitsusliikmete näod on tõsised, sest ei teata, kust eelarvesse raha saada ja kuhu hakata seda kulutama (aga ka raiskama), siis õpetajatelt nõutakse igipositiivset meeleolu ja hõiskelolekut. Kui kaua suudavad meie äravaevatud õpetajad vastu pidada? Lootusejagajaid on (õnneks või õnnetuseks?) ikka leidunud. Nüüd on Eesti Ametiühingute Keskliit
8. septembril tulnud välja nõudmisega: tagage õpetajatele vähemalt 1000-kroonine palgatõus. EAKL nõuab õpetajate kuupalga alammäära tõstmist järgmisel aastal vähemalt 1000 krooni võrra, lähtudes (ülipühast!!) koalitsioonilepingust ning inflatsiooniprognoosist.
Tuletatakse meelde, et valitsuskoalitsioon lubas võimule tulles viia õpetajate alampalga nelja aasta jooksul riigi keskmise palga tasemele ja seejärel hakata tõstma õpetajate palku vähemalt samas tempos keskmise palga kasvuga. Koalitsioonilepingu hariduspoliitika osas on ka punkt selle kohta, et valitsus tõstab hariduskulutusi igal aastal vähemalt samas tempos eelarvekulutuste keskmise kasvuga. Praegu on EAKL-i andmeil nooremõpetaja alampalk 9516 krooni, moodustades 72,7 protsenti tänavusest keskmisest palgast. Kui õpetajate alampalka ei tõsteta 2009. aastal vähemalt 1000 krooni võrra, kasvab veelgi mahajäämus keskmisest palgast, mida edaspidi on tasa teha tunduvalt raskem. ”10,8-protsendine palgatõus võimaldaks napilt katta statistilise inflatsiooni ning sellest piisaks vaid õpetajate miinimumi viimiseks kolmveerandini riigi keskmisest palgast,” ütles EAKL esimees Harri Taliga. ”See pole aga piisav tempo sujuvaks liikumiseks keskmise palga tasemele.”
Ligi 1700 haridustöötajat esindav EAKL väljendab tõsist muret, et majanduskasvu peatumist tahetakse ära kasutada valimislubadustest taganemiseks. Ametiühingud on veendunud, et riigi edasise arengu seisukohast on noorte haridustase määrava tähtsusega, selle kõrgel hoidmise vältimatu eeldus on motiveeritud õpetajad koolides.
Ilus ja lohutav seisukoht: ”Eelarve koostamine on mõistagi keeruline, kuid ametiühingud ei saa nõustuda kokkuhoiuga vaid töötajate arvelt, ammugi mitte nii strateegilises valdkonnas nagu haridus.”
Kui 25. augustil avaldatud Rahandusministeeriumi majandusprognoosi kohaselt kasvavat tarbijahinnad järgmisel aastal 10,7 protsenti ning keskmine kuupalk 7,5 protsenti (jõudes 14 064 kroonini), kuid prognoos võib uppi lennata, siis tahaks küsida: kui kaua Eesti õpetajaskond, kes ajaloo jooksul on suutnud nii palju ära teha, lepib alandava olukorraga, millesse ta praegu on surutud nii materiaalselt kui ka vaimselt? Miks pole meil teotahtelist ametiühinguliikumist? Kui kehvaks peab elujärg Eesti töötaval rahval (sealhulgas ka õpetajatel) minema, et saadaks aru - tuleb teiste maade eeskujul taaskäivitada ametiühingute teokas tegutsemine?

Eelnevaga saab vaid nõustuda.

vajame igasse elulõiku - mitte ainult koolidesse.