Žluhamutt, kas oled NLKP mõni endine «tegelane» või muidu rahvareetur. tead ju isegi või pole äkki kuulnud, et üks oli eestlase jaoks okupant, teine aga vabastaja. selles on suur vahe, kuid tundub, et kirjutaja on kas sügavalt haige inimene või mõne küüditaja pere kasvandik...just sinusugustest ongi saanud kodumaa, rahvuse- jm reeturid. teile pole miski püha. Sinuni see sõnum ilmselt ei jõua, kuid siinkohal pakun teistele lugemiseks Tahaks aga meenutada samal teemal üksteist aastat tagasi ajakirjanduses ilmunud, tol ajal 70-aastase JUTA LOIDE kirja. Kiri on niivõrd tabav, et selle võiks pronkssõduri juurde kivisse raiuda: Seitsmele 925. polgu veteranile JUTA LOIDE Kas eesti mehele on auasi, et ta teenis jõudu, mis hävitas Eesti riikluse järjepidevuse ja okupeeris Eestimaa? Jah, ma tean, jõu vastu ei saa, ja mopi kutsele tuli alluda. Kuid vägivaldsest rahvusvahelise õiguse vastasest okupatsiooniarmeesse värbamisest ei tasu küll ühelgi tõeliselt eestimeelsel veteranil uhkustamise objekti teha. Pealegi oli 1941.aastal palju noori mehi, kes kutse ahju viskasid. Sellele vaatamata õnnestus okupandil Eestist koguda umbes 30 000 meest, kellest nälja ja külmaga hävitati aasta jooksul kolmandik. Seda kummalisem on, et teie, kes te ise kogu selle kannatusteraja läbisite, kes te olite tunnistajaiks iga oma kolmanda kaaslase surmale, tundute olevat seda kõike teinud võimu patrioodid. On ju nii loomulik ja loogiline, et ori vihkab orjastajat, rõhutav rõhujat ja piinatav piinajat. Seepärast ma oletan, et teid töödeldi peale külma, nälja ja ülejõu käiva töö veel millegagi, ei oska aga arvata, millega. Teid näib eriti häirivat, et leegionärid, “soomepoisid” ja teised rahvuslikud väeosad “täitsid oma püha kohust…” Te eksite, nad ei kaitsnud fashismi Eestis, nad tahtsid suurt sõda ära kasutades taastada Eesti lämmatatud iseseisvust. Nad ei võidelnud Eesti Laskurkorpuse vastu, nad võitlesid Nõukogude bolshevismi vastu, mis okupeeris Eesti Vabariigi, küüditas ja tappis ning tahtis nüüd tagasi tulla, et 1941. aastal poolelijäänut jätkata. Nad olid saksa mundreis, kuid ei muutunud natsideks, teie olite nõukogude mundreis ja muutusite bolshevikeks. Nad kandsid sõdurikuue varrukal rahvusvärve, võitlesid idarindel ja 1944. aasta hilissuvel andsid tina läände taanduvale okupandile. Teie kandsite mütsil punast viisnurka, sõdisite läänerindel ega andnud tina idast peale tungivale okupandile. Tähtis pole mitte niivõrd vorm, vaid sisu. Osa eesti mehi võitles võõras mundris, kuid jäi (mõni kadakas ehk välja arvata) eestimeelseks, teine osa eesti mehi võitles ka võõras mundris, kuid muutus suures osas moskvameelseks. See on äärmiselt oluline vahe, sest see on põhimõtte küsimus. Ma olen eesti naine ja tulgu okupant ükskõik kust ilmakaarest tahes, ta on mu vaenlane. Tahaks aga meenutada samal teemal üksteist aastat tagasi ajakirjanduses ilmunud, tol ajal 70-aastase JUTA LOIDE kirja. Kiri on niivõrd tabav, et selle võiks pronkssõduri juurde kivisse raiuda: Seitsmele 925. polgu veteranile JUTA LOIDE Kas eesti mehele on auasi, et ta teenis jõudu, mis hävitas Eesti riikluse järjepidevuse ja okupeeris Eestimaa? Jah, ma tean, jõu vastu ei saa, ja mopi kutsele tuli alluda. Kuid vägivaldsest rahvusvahelise õiguse vastasest okupatsiooniarmeesse värbamisest ei tasu küll ühelgi tõeliselt eestimeelsel veteranil uhkustamise objekti teha. Pealegi oli 1941.aastal palju noori mehi, kes kutse ahju viskasid. Sellele vaatamata õnnestus okupandil Eestist koguda umbes 30 000 meest, kellest nälja ja külmaga hävitati aasta jooksul kolmandik. Seda kummalisem on, et teie, kes te ise kogu selle kannatusteraja läbisite, kes te olite tunnistajaiks iga oma kolmanda kaaslase surmale, tundute olevat seda kõike teinud võimu patrioodid. On ju nii loomulik ja loogiline, et ori vihkab orjastajat, rõhutav rõhujat ja piinatav piinajat. Seepärast ma oletan, et teid töödeldi peale külma, nälja ja ülejõu käiva töö veel millegagi, ei oska aga arvata, millega. Teid näib eriti häirivat, et leegionärid, “soomepoisid” ja teised rahvuslikud väeosad “täitsid oma püha kohust…” Te eksite, nad ei kaitsnud fashismi Eestis, nad tahtsid suurt sõda ära kasutades taastada Eesti lämmatatud iseseisvust. Nad ei võidelnud Eesti Laskurkorpuse vastu, nad võitlesid Nõukogude bolshevismi vastu, mis okupeeris Eesti Vabariigi, küüditas ja tappis ning tahtis nüüd tagasi tulla, et 1941. aastal poolelijäänut jätkata. Nad olid saksa mundreis, kuid ei muutunud natsideks, teie olite nõukogude mundreis ja muutusite bolshevikeks. Nad kandsid sõdurikuue varrukal rahvusvärve, võitlesid idarindel ja 1944. aasta hilissuvel andsid tina läände taanduvale okupandile. Teie kandsite mütsil punast viisnurka, sõdisite läänerindel ega andnud tina idast peale tungivale okupandile. Tähtis pole mitte niivõrd vorm, vaid sisu. Osa eesti mehi võitles võõras mundris, kuid jäi (mõni kadakas ehk välja arvata) eestimeelseks, teine osa eesti mehi võitles ka võõras mundris, kuid muutus suures osas moskvameelseks. See on äärmiselt oluline vahe, sest see on põhimõtte küsimus. Ma olen eesti naine ja tulgu okupant ükskõik kust ilmakaarest tahes, ta on mu vaenlane.

See inimene peab küll vaevlema ajude pehmenemise all... Ta vist ei saa ikka hästi aru, kus planeedil ta elab ja kuidas üldse sellist absurdset jura saab suust välja ajada perioodil, kui endised kommunistid ja nende lakeid loovad rahva küürul tantsu ja on loonud tõusikute kliki...

Oletan,et Taranteli jutt on mõeldud Ellen Luha soperdise kohta, sel juhul ta läheb küll täppi.

Pärnu Postimees 12.08.05. artikkel Alfons Rebasest

Kui üldse kedagi tänada selle eest, et sõlmiti Tartu Rahu ja Eesti sai iseseisvuse, siis TULEB TÄNADA BOLšEVIKKE. Kui bolsevikud võimule ei oleks tulnud, siis oleks teil siiani iseseisvust olnud!

Oled ilmselt rahuldunud SL Õhtulehe tasemel ajalooõpikuga. Ei olnud vene valgetel kavaski Venemaad lammutada ja selle ütlesid nad selgelt välja kah. Ent vene punased tunnistasid osade kubermangude iseseisvust ajutise käiguna, nagu kirjutas Lenin, et koondada nõrgenevad sõjajõud valgete vastu ja tulla selle probleemi lahendamise juurde hiljem tagasi. Ja nii ka läks. Katsu järgmine kord nii rumalaid avaldusi mitte teha.

Brest - Litovski rahuga läksid Balti riigid hoopis Saksamaale, kes aga ei suutnud sõjaliselt oma Lebensraum´i välja võidelda ja ka hiljem Molotov-Ribbentropi paktiga see ei õnnestunud. Balti riikide omariiklust tunnustasid ka Lääneriigid ainult ajutiselt, selleks et peatada vene valgete ja Pilsudski pealetung Petrogradile ja tagada Venemaal nõukogude võim. Hiljem anti nõukogudele uuesti luba Baltikum okupeerida, et vältida selle minekut Saksa mõju alla.vt. KN. 12.10.05. "15. okt. 1939. aasta kolmikpakt". 1940. aasta suvel teatas president Roosevelt, et kui baltlastele kommunism ei meeldi, siis võivad nad ju kodumaalt lahkuda.

to 01:58 - mida sa sellega öelda tahtsid?

lgp pr Luha! On ju iseenesest selge, et eestlased jpt rahvad vene punaseid heaga ei meenuta. Kui teie sugulased sattusid kahest valest poolest just punasele, siis ei peaks teie oma sugulaste ja okupantide vahele võrdusmärki panema. Või olidki te sugulased viktorkingissepad, vihased ja kibestunud mõrtsukad? Või siis olgalauristinid, lihtsameelsed äraandjad? Kui mitte, siis häbenege oma rumalat juttu.

Pr Luha jaoks ei ole sõda siiani lõppenud. Samuti nagu miljonite teiste nõukogude inimeste jaoks Venemaa avarustes. Vaenlane on elus! hüüab pr Luha ja siblib paaniliselt oma toas ringi. Natsid on tagasi! Võitlus on taas alanud! PR LUHA - NATSID ON AMMU AJALOO PRÜGIKASTIS! Isegi see, et mõni keskerakondlane vahel natsivormis ringi jookseb, ei ole vaenlase elluärkamine. Ent mis siin ikka jutustada - olete ilmselt juba nii vana ja nõukasupist läbi imbunud, et alu edasiminekust aru saada.

Seda, mis kirjas on.

Eestis hellitatakse korrarikkujaid, finantsmahinaatoreid ja teisi kurjategijaid, mistõttu selline paradiis meelitab siia ka ülepiiri õnneotsijaid.