Aga Tallinna linnavalitsus ju hoolitseb sundüürnike eest, andes neile võimaluse erastada kortereid. Paraku on ilmnenud, et need sundüürnikud ei olegi paljud ilma varata ja et need erastatavad korterid on juba eos mõeldud kellegile kolmandale, kes tegelikult ammugi mitte puuduse käes ei kannata. Ja kahjuks on jäänud ka mulje, et need sundüürnikud, keda tankistina kasutatakse, ei ole just kõige ausamad kodanikud vaid igavesed sahkerdajad ja skeemitajad. Elu ei olegi nii lihtne ja mustvalge. Tean minagi sundüürnikku, kes vahetult enne tagastamisi ja erastamisi õnne otsa komistas, jutumärkides, ning enda, oma venna pere ja ühe vanema sugulase korterid vahetas Pärnu mnt-le eestiaegsesse majja, saades viietoalise 120 ruutmeetrise korteri. Üks usin poliittegelinski tõmbas tal lihtsalt tagumiku viluks aga see mees mängib nüüd sundüürnikku ja sõdib omanikuga a-la : mina hoidsin su vara korras ... No ei hoidnud sa miskit!

Vastuseks 10.37.48le. Lahendust olen kirjeldanud eelmise Kesknädala kommides ja varemgi. Lahendus on sooduslaenudes, ,kolimistoetustes ja üüritoetustes, mis peaksid oluliselt suurenema. Kui leidub suuri üürnike gruppe, kes tahavad elada koos ridamajas või korrusmajas, siis võiks väga ettevaatlikult kaaluda ka munitsipaalehitust. Abiandmist tuleb alustada kõige vaesematest üürnikest ja neist, kes on viletsates tingimustes kõige kauem virelenud. Kui kõigil Eesti kodanikel on normaalne eluase olemas, siis võiks Riigikogu algatada ka arutelu mittekodanike eluasemeküsimusest ja jõukate, kuid tagastamise tõttu shokeeriva privileegikaotuse üle elanud suurte mugavustega korterite üürnikele kompensatsiooni maksmiseks. Selliseid küsimusi ei tohiks otsustada omavalitsuste ametnikud, vaid rahvas Riigikogu vahendusel. Korteitehingud ja maadevahetusskeemid ei ole rahva soovid vaid ametnike ning lobistide kavalad skeemid. Ressurss ehk vara selleks leidub kinnistamata riigimaas. Viimase väärtus ei kajastu riigieelarves ja seetõttu ei ole poliitikud osanud seda kasutada. Sulid on küll osanud, kuid õnneks pole kõike suudetud ärastada.

Kuidas defineerida SUNDÜÜRNIK? - Kuidas eraldada terad sõkaldest? - Kuidas teha kindlaks, kas ennast sindüürnikuks kirja pannud kodani või tema pereliikmed, on saanud midagi erastada või mitte? - Kuidas teha kindlaks, et kuhu panid sundüürnikud oma EVP-d, mida nad selle eest tegid? - Kuidas käituda nende sundüürnikega, kes on selles ise süüdi (ma ei väida, et nad ei vaja abi - jah vajavad), kes on kõigest ilma jäänud kas joomise või muul põhjusel ( andes neile nüüd uue võimaluse, lasevad nad ka selle kõrist või teab kust kaudu alla)? Jne ... jne ... jne ...

Kõigile teie küsimustele on vastused, kuid vaevalt vaevub keegi siin pikalt protseduure kirjeldama. Mis puutub sõltlastest võlglastesse mahaparseldajatesse, siis just nende loomuliku olemasolu tõttu on heaoluriikides üüritoetused ja sageli ajaloolise pärandina ka munitsipaalkorterid. Üüripinda ei saa näiteks pereisa maha juua, mahamängitud kuuüüri saab pereema laenata sõbrannalt, jne. EVPde mahamüümise küsimus on ebaoluline, kuna isegi 1.1 oli nende ostujõud vabaturul tühine. EVP oli nagu nõukogude rubla, mille ostujõud sõltus võimu poolt antd ostuloa olemasolust.

Siis peaks kodanike õiglustundest johtuvalt tasandama ja kompenseerima ülejäänud kodanikele nende varanduslikku seisu juhul, kui üks nende hulgast kogemata loteriiga JackPott 10M võidab. Ka elamispinna erastamine neil, kes seda teha said põhjustas ebavõrdsust - üks sai erastada ühiselamu toa Kapa-Kohilas, teine aga kuuetoalise korteri kesklinnas. Ja üleüldse - mõnel on rikkad esivanemad, kes said nende vara tagasi, teistel pole aga tuhkagi. Kas kompenseerime? Aga üüritoetused - sellega ma olen absoluutselt päri! Need, kes ise endaga toime ei tule, nendeeest maksku riik või omavalitsus. Samas tuleks loomulikult vaadata, kas see abivajaja elab ühe- või kahetoalises kortris Mustamäel või Sauel ...või kuuetoalises korteris Tallinna kesklinnas.

No eks seda ebaõiglust on kõikjal, ka nende hulgas, kelelledele tänu esivanematele midagi tagastati Näiteks: 1.) Inimene sai tagasi esivanematele kuuluvad maad 2.) inimene sai tagasi esivanematele kuuluva kortermaja 3.) inimene sai esivanematele kuulunud maade eest "kompensatsiooni" evp-des tavaliselt paarikümne tuhande reaalse krooni ulatuses, maad ei tagastatud, kuna seal oli juba miskit ehitatud või plaanitud. 4. Inimene sai esivanematele kuulunud hotelli või kortermaja jne eest kompensatsiooni evp-des, milline summa reaalsuses oli naeruväärne selle kõrval, mida teenisid need usinad sepad, kes tolle varanduse erastasid-ärastasid ning siis mahaparseldasid. Sellist mittetagastamist oli kõikjal. No kui asi oli juba täisehitatud elamukruntides, siis olgu, aga ebaõiglus on just siis, kui ei tagastatud sel põhjusel, et mingid sahkerdajad otsustasid selle maa või objektiga ise oma majanduslikule edule alustalad luua. Ja neid juhtumeid on vähemalt samapalju, kui sundüürnike juhtumeid.

Sundkompensatsioonisaajad. Ja tõepoolest on tegu ebavõrdsusega. Ühed said tagasi, kui saada oli, teised mitte, saades selle asemel tühise hulga "väärtpabereid". Kui väite, et "minul polnud üldse midagu tagasi sada ...", siis ei tule üleüldse diskussioonist midagi välja - ühe inimese esivanemad on tublimad olnud, kui teisel. Ka täna on nii, et isegi sm.Savisaarel ja sm.Arnold Rüütlil on sadu ja tuhandeid kordi rohkem oma lastele ja lastelastele jätte, kui Jüril ja Maril - kas võtame Edgarilt Ja Arnoldilt ära?

Ebaõiglus on tabanud ka tagastatud kortermajade omanikke. Osa said endale tagasi korras maja koos suurelt jaolt normaalsete üürnikega, teised said küll ka enam-vähem korras maja tagasi, kui üürnikega ei vedanud, enamus ei taha üüri maksta ja üritavad ennast omaniku vara tegelikuks omanikuks rääkida - "meie hoidsime maja korras". No kuidas sa nüüd ikka hoidsid? Siis võib ju ka juhul, kui sult varastatakse või röövitakse auto ning see müüakse uute paberitega uuele omanikule ja see lugu tuleb cökja kolme aasta pärast - siis uus omanik ütlebm, et ta hoidis ja säilitas su autot ... Majade puhul on asi veidi teine, loomulikult, kuid olgem ausad - me kõik teadsime, et nõukogude liit annekteeris Eesti ning et omanikelt võeti vägivaldselt nende vara ning omanik ei saanud oma vara eest hoolt kanda ega saanud ka muuhulgas ka absoluutselt mingit kasumit. Ta pidi põgenema küüditamise eest või ta küüditati, halvemal juhul löödi lihtsalt maha. Ja kolmandad omaniku järeltulijad said lagunenud maja koos äärmiselt nigela üürnike kategooriaga. Võrdsust pole olemas!

Võrdsust pole tegelikkuses, kuid võrdsus on põhimõte, on tee või kulg ideaali suunas. Inimestesse on võimalik võrdselt suhtuda. Nii nõukogude ajast kui käesolevast iseseisvusajast on muidugi kuhjaga näiteid, mis seda ideed justkui naeruvääristaksid, kuid ideid ei saa tegelikult rikkuda, sest nagu eelkommija kirjutas : tegelikkuses neid ei ole. Keskerakondlik arusaam, et võrdsus tähendab jagada inimesed privileegide alusel klassidesse ja privileegide kaotuse korral kompenseerida kaotust mitte võrdselt vaid vastavalt kaotatud privileegi väärtusele, on muidugi naeruväärne kõigi teiste arust. Kuid keskerakondlaste arust võrdsus just seda tähendabki. Neil on õigus vabal maal nii mõelda ja isegi oma maailmavaadet kuulutada.

osasaanud siin sona votavad? vabaturg muretseb et jarsku lopevad tal yyrnikud kord ara..ja miks meie peaksime olema huvitatud yyripinnale kolimisest kui enamus niisma oma yyrikorterid erastada said? isegi sul vabaturg on oigus moelda vaid omaksust, nagu teeme me koik..

miks ei voiks sundyyrnikele nende korteri turuvaartuses kompensatsiooni anda? meil ka ju moistus peas, et teeme siis ise selle kompensatsiooniga mida soovime, kas yyrime voi ehitame voi ostame.. keegi on ikka vaga huvitatud alama klassi st. yyrnike olemasolust..

kui vaadata, kuidas seadust laiendati kurat teab kelleni, kui rohkema info valdahad said rohkem kokku krabada riigipirukast ja omanike ring tagastamisel laienes eelajaloolisse aega.. ja meie peaksime tekitatud ylekohtuga leppima? et jaada igaveseks omanike yyriliseks ja nende dikdaadi alla, yyrimaksust saaks juba laenu maksta, aga pole seda esimest raha, mida ostmise protsessi kaivitamsieks vaja oleks.. ja osad panid miljonite vaartuses vara sujuvalt tasku.. jatkub neile ja nende lastele.. ja nyyd kiibitsevad siin veerulgi hirmust, et yyriturg ja nende poline sissetulekuallikas protesteerib nende taskute taitmise vastu, et ei tahagi lykata-tommata olla.

sest osad said tagasi taiesti korras majad toredate yyrilistega, kujutage ette nouka ajal oli isegi kapitaalremont tehtud, vesi ja kanalisatsioon valja ehitatud, korvalhooned ehiatud, juhtmed majas vahetatud, ja koik jumala tasuta ju, laenud lennuati ka ju korstanasse, kas voib inimese onn suurem olla, jumala muidu ju saadud, ja nyyd vaid pigista yyrnikelt viimane valja..ilma remondita oleks need yyrimajad ju ammu kokku kukkunud, 50 70 aastat ei pysi ykski maja, ikka vajba ju korrastamist.yyrnikud ja riik andsid ikka suuri kingitusi isehakanud omanikele. ja nyyd tembeldatakse sundyyrnikyd jatisteks kes ka veel hingavad ja isegi kodu tahavad. ikka palju tahavad, on ju?

Ära ohi, lollpea! Ja need "kõrvalhooned võid endale pähe määrida. Enesestmõistetavalt tuli majades remonti teha, kuid majaomanik polnud selles süüdi, et seda tegi riik, kes talt selle maja ära võttis. Kui kellelgil kirjutatigi pangalaen korstnasse, siis ei tasu sanuti iniseda - inimene ei saanud oma vara käsutada ega kasutada - pangalaenu maksmise kõrval kasumi (elatise teenimisest) saamisest rääkimatagi. Kas nüüd omanik peaks takkajärgi maksma viivist ja protsenti? Et paeaks NLKP pätimaffiale peale maksma, et nad sinu majades hoorasid? Sellist iba saavad suust välja ajad ainult töllmokad, kes on oma vara viimse kopikani kõrist alla veeretanud ning nüüd vahivad, mis ripakil, ning parastava.

sensity seletab siin erinevate nimede all kord et majaehitus ei maksa miskit (seda tehakse vaid maa erastamiseks ;-) ja samas kaagutab, et omanikele ehitati hoovi peale kõrvalhooned, vahetati torud ja juhtmed. Oled sa peast soe või lihtsalt lahutad meelt, sensity?

on siin ikke need, kes ennast puudutatuna tunnevad, on ju? ja TEE SILMAD lahti, siis naed ehk ka mis 50 aastaga eestimaal on juhtunud. sul nagu hakkab ajalugu vaga hilja peale, et enne oli nagu must auk va? kui majaomanik pole syydi, milles siis sundyyrnike syy nagu seisneb? et aitasid 50, 70 aastat tagasi ehiatud majad pysti hoida? no tore oli abiks olla ja majaomanikest irisejate majade turuvaartust hoida.

vara ara krabajad, erastajad, arastajad ja muu tore rahvas, kes sundyyrnikke vihkavad, voiks omaette partei moodustada. poorduge siis euroopa kohtusse ja noudke oma kahjud sisse..

/milles siis sundyyrnike syy nagu seisneb? et aitasid 50, 70 aastat tagasi ehiatud majad pysti hoida? no tore oli abiks olla ja majaomanikest irisejate majade turuvaartust hoida./ Paneb kohe täitsa mõtlema. Selle loogika kohaselt on üürnikul õigus korter endale saada ja majaomanik lakkugu panni! Igavesti vahva mõte. Paraku seda kusagil mujal ilmas ei rakendata. Arenenud maailmas seisavad majad püsti kordades rohkem, kui 50...70 aastat ja üürnik maksab omanikule üüri. Kui ei maksa ja kukub kobisema, et "tänu minule see püsti seisab", siis saab kinga ja jutul lõpp. Sellise bolshevistliku loogika kohaselt peaks ka näituseks Tallinna Kaubamaja kuuluma ostjatele, sest tänu Ostjatele see püsti seisabki ...

miks majaomanikud teile maju ei kinkinud voi ei parandanud, kallid sugulaste varade kokkukraapijad. varade omanikuks saadakse sugulastelt kas parimise voi kinkimise teel. kas te sugulased olid pigem nous vara vabatahtlikult riigile loovutama kui oma sugulastele andma? mis vark siis oli?

ahistaja on kuidagi vaga arevile aetud. et yyrnikud nagu ei tahagi elu lopuni yyrnikud olla? muidex mujal ilmas on ka eraomandi yyrid reguleeritud ja ei kasvata neid midagi taevasse kui pohjendusi pole. Ka eraomanis oleva maja yyrnik saab seda korteri kasautamisoigust edasi anda oma lastele, nii et omanik kobiseda ei saagi.