Asjatu lootus.Viimasel ajal propageeritakse eesti meedias arvamust, et sundüürnikud on küüditajad ja krabajad, kes on endale hõivanud omanike vara ja seega oma saatust väärt.Ilmselt püütakse muu maailma ja ka endi noorte silmis jätta muljet, et omandireformiga karistati just neid keda vaja. Piinlik on ju muule maailmale ja oma noortele seletada kuidas asjalood tegelikult olid.

Sundüürnikke püütakse võtta n.ö ühe mõõduga ning "mõõdik" on nüüdis-Eesti propagandas üldjuhul Keskerakonna-vaenulik. Tegelikult moodustavad sundüürnikud, kui neid oma saatusliku käekäigu põhjal liigitada, ülikireva seltsingu, mida on sama raske ühisnimetaja alla viia kui imetajaid ja linde - needki kõik on vaid elusolendid. Süüdistused laadis "miks läksite elama kunagi küüditatute või Eestist jalgalasknute majja" on sedavõrd alatud ja tobedad, et nende kuuldavaletoojate peale ei oska enam vihastadagi. Lihtsalt kahju hakkab pimedusega löödud ja ärapetetud inimestest. Kui muidu Eestis kardetakse "mis teised meist arvavad", siis sundüürnike pihta sülitamises ja sopa loopimises ollakse üpris kartmatud. Seepärast ei jää Eestis tekitatud "seadusliku" ebaõigluse ohvritel üle muud, kui väsimatult valgustada oma saatuse tegelikku tagapõhja. Isegi kui see midagi enam ei muudaks, jääks "omandireformi" autorite patt üle aegade ja piiride paistma ning nende hingerahu riivama. Kui väidetavat küüditamistele kaasaaitamist loetakse endiselt surmapatuks (omakülameeste mahalaskmist omakaitsemeeste poolt aga mitte – see olevat vabadusvõitlus!),las siis jääda "omandireformiga" seotud nurjatused kustumatult kuuluma rahva ajaloomällu!

Üüri piirmäära kaotamine oli formaalsus kuna VÕS nii-kui-nii ei võimalda üüri tõsta. Reform lollitas sellega seniilseid majaomanikke ja Kesk näitas end selle vastu protestides üürnike vankumatu kaitsjana. Rüütel alustas selle mõttetu seadusemuudatuse vastu protestides oma valimiskampaaniat. Kui selline kekutamine on kaitse, siis uus president saab sellega kindlasti hakkama, aga ehk on tema võimeline ka enamaks. Järsku pakub lahenduse välja, appi mis siis Üürnike Ühendusest saab!

Jutud sundüürnike kommarlusest on tingitud seda küsimust reguleerivatest seadustest ja tegelikust olukorrast. Üüri tõstmise keeld, mis on peamine üürnike kaitsevahend, kaitseb kõige rohkem suurte mugavate hõredalt asustatud korterite üürnikke. Kuna selliste korterite üürnikud olid suhteliselt odava üüri ja kommunaalteenuste tõttu eelisseisundis ka nõukogude ajal, siis kahtlustasid tavainimesed neid (põhjusega või alusetult on iseküsimus) kollaboratsioonis. Teine üürnike abivahend - asenduskorteri saamine on samuti olnud seotud senise korteri hinnaga, mitte üürnike arvu ja sissetulekuga. Kolmanda abiventiili - munitsipaalkorteri - jaotamise süsteem on olnud väga läbipaistmatu, seega kahtlustäratav. Viletsate väikeste korterite üürnikud olid suurimad kannatajad nõukogude ajal, on olnud üle kümne aasta uuel eesti ajal ja kannatavad kõige rohkem ka eelmainitud üürnike kommarluse legendi tõttu. See legend ei tekkinud minu arust mingi poliitilise jõu laimukampaania tagajärjel vaid tõesti nn. rohujuure tasandil ja jõudis loomulikult ka ajakirjandusse. Kahjuks on seni püütud väärarusaama kummutada vastupidiste muinaslugudega ja üldistustega. Avalik statistika ja läbipaistev abiprogramm oleksid paremad vahendid rahvavalgustamiseks ja eriti küsimuse lahendamiseks.

riigiorganid ei ole senini avaldanud statistikat, palju sundüürnike omandireformi järel tekkis, palju neist oli eestlasi, palju venelasi.Ma ei ole nõus III sordi sundüürniku arvamusega, et legend sundüürnike kommarlusest on tekinud rohujuure tasandil. Minu arust on see võimu poolt soositud arvamus, mis oleks väga lihtsalt ümberlükatav, kui keegi võimulolijatest seda ainult sooviks. Sellest aga ei olda huvitatud, enamgi veel, see oleks ju ääretult ebamugav maailma ees kui tõde päevavalgele tuleks.

Elamumajandus allub ju minister Edgar Savisaarele, miks ta siis seda statistikat ei avalda? Sest seda ei ole tehtud. Meie majast ei ole kellegi käest küsitud ei meie soove, selgitatud vajadusi, uuritud olukorda ega meie varasemaid elamistingimusi. Ka Tallinna linnavalitsus ei ole mingeid ankeete saatnud. Mis legendi puutub, siis meie kodu (kõdu)rajoonis arvasid kõik, et Kadrioru ja kesklinna klikeaegsetes kivimajades elavad peamiselt vene ohvitserid ja eesti kommunistid. Seda kinnitas ka isiklik kogemus nende majade liftidega sõitmas käimisest, kui koolist poppi tegime.

Legendi sundüürnikest kui nõukogudeaja eliidist võimendas hiljuti ühele uhke Faehlmanni t. maja üürnikule esinduslikus Lastemaailma majas korteri kinkimine. Ehkki see daam ei olnud ise mingi nomenlkaturðtðik oli ta ju vene ajal elanud viimastega võrdselt heades ja tavakodanikest oluliselt paremates tingimustes. Kui see korter oleks kingitud mõnele kõdurajooni kööktoas elunevale suurperele, siis oleks ka legend teistsuguseks kujunenud.

Teie kommentaar algas mõistlikult, aga lõpulausega rikkusite kõik ära. Minu teada loetakse nii eest rahva kui meie riigi seaduste järgi surmapatuks igasugust tapmist.Teie lõpulause võimaldab igasugustel "arnodel" kisada: Niimoodi need sundüürnikud mõtlevadki, selge kelle hulgast nad pärit on ja miks neid vene ajal poputati! Ometi oli näiteks meie suures majas vaid üks avalikult nõukogudemeelne üürnik.

Jään siiski oma arvamuse juurde.Legendi sundüürnikest, kui nõukogude võimu soosikutest on eeskätt vaja valitsejatele ja otsustajatele ja seetõttu seda ka tekitatakse. Kasvõi paari uhke korteri kinkimisega. Iga inimene, kellel natukegi loogilist mõtlemist peaks olema suuteline aru saama, et eelmine riik ei hoidnud oma soosikuid teps mitte vanades puumajades, nemad said korteri uusrajoonidesse ikka eelisjärjekorras.

12.17.14.Sundüürnikuga 100% nõus.Poliitikuile on oma oskamatusele ja laiskusele õigustust vaja ja seetõttu nad puhuvadki üles neile soodsaid kuulujutte. Ise ei ole nad võimelised isegi legende looma, korjavad üles, mis turul sosistatakse. Naeratavad, lubavad ja unustavad või lausa keeravad sulle käru.

Mäletate, kui Karl Linnas NSVLidule välja anti, siis oli anekdoot, et talle määrati karistuseks 25 aastat Kalamaja puumajas. Nimelt tuli umbes samal ajal välja määrus, mis võimaldas korterijärjekorda astuda isikutel, kes on 25 aastat ahjuküttega puumajas elanud. Varem see võimalus oli vaid neil, kellel pinda 1 inimese kohta alla 5 või 7m2. Siis sain järjekorda minagi oma 35 aastase kõdurajooni staaþiga.

Ja ega see, et korterijärjekorda võeti ei tähendanud korterit mägedes. Mina näiteks sain omale elamispinna 80.ndate alguses vanasse puulobutikku.Anti valida, kas see, või mitte midagi.

Tänapäeva e-riigis oleks lihtsamast lihtsam riputada internetti üles KÕIK "sundüürnikud" koos andmetega, kellena töötas(asus töötama Eestis), kust saabus ja kelle poolt talle korter eraldati. Samuti see, kellele antud korter enne sundüürnikule eraldamist kuulus ja mis on saanud omanikust ja missuguse valitsuse ajal omanikule tema maja või korter KOMPENSEERITI ja millistes hindades. Kõigi nende toimingute kohta on kindlasti olemas kirjalikud märked ja sellisel juhul jääks ära igasugune väärtõlgendus ning "igasugustel arnodel" poleks põhjust "kisada".Aga need "arnod" teavad üsnagi hästi, millisel hulgal tuli meile Venemaalt nn nomenklatuuri ja kuidas toimus korterite "vabastamine" nende ja kohalike kaasajooksikute jaoks. Asjasthuvitujad võiksid vahelduseks lugeda teost "Kuidas valitseti Eesti NSV-d aastatel 1944-1956". See on kirjutatud AINULT EKP KK pleenumite ja istungite STENOGRAMMIDE põhjal ja vaid väheste kommentaaridega. OLEKS PÕHJUST mille üle mõtiskleda.

Kulla Arno, vägisi tekib arvamus et sa oled üks kahest - kas laps või väliseestlane. Nii lolli juttu ei saa ajada ükski inimene ,kel eluaastaid üle kolmekümne. Kõik vene ajal elanud enamvähem täiskasvanud inimesed teavad täpselt, kuidas sel ajal korterite eraldamine käis. Ükski nomenklatuuri kuuluv inimene ei olnud sunnitud elama neis vanades puurajoonides Koplis ja Pelguinnas kus elab senini põhiosa sundüürnikke.

Seda vajalikku statistikat oleks pidanud tegema riik, oleks võinud teha omavalitsused, üürnike ühingud ja majaomanike liidud. Aga kõik pigem rõhutasid endale kasulikku külge ja vaikisid ebameeldivatest. Oli kuidas oli, aga nüüd võiks ikka liigutama hakata küll. Ausal inimesel pole ju midagi varjata.

Ausal inimesel ei ole tõepoolest midagi varjata, aga teistsugusel on. Ja tema pärast mõeldakse välja varjamisseadused ja kantakse piinlikku hoolt nendest kinnipidamise eest. Sellest saab vabaneda ainult siis, kui kõik kõval häälel ja järelejätmatult hakkavad oma õigust taga ajama ega taltu mingi erakondlikkuse või "mõistlikkusele kutsumise" peale.

Paluge Ilveselt, et tema paluks majandusminister Savisaarel minna uue keskkonnaministri jutule sundüürnikele maad kauplema. Kera lepingu alusel ju enne ei tohtinud küsida kui Vettuse ja Libliku kliendid on isu täis saanud.

Armas "sundüürnik", siia sobib vaid tänapäeval nii levinud vastus:"Ei kommetaari".

Arno, teid häirivad ilmselt väga eliidi põhjendamatud privileegid. Ka sundüürnike enamus on teiega ühel meelel, kuid neil on üks veelgi suurem mure, mure oma pere kodu tuleviku pärast. Miks peate te oma viha välja valama kõigi sundüürnike peale ja solvama tuhandeid täiesti tavalisi inimesi? Teie avaldustest õhkub energiat ja on väga kahju, et see energia moondub vaid ärrituseks, pingeks, kibeduseks ja käegalöömiseks. Loomulikult pole õige asjade seisuga leppida, mõistlik on tegutseda lahenduse nimel.

Milline on Keskerakonna ja Üürnike Liidu põhjendus äsja Endel Siffile müüdud Kopli liinide korterite erastamata jätmisele? Seal on ju pooled legaaalsed ja korralikud üürnikud. Seal polnud restitutsiooni. Miks tekitati restitutsiooniohvritele lisaks veel sundüürnikke?